reisikiri vol11 (real shit is just waiting around the corner)

Igast paradiisist lüüakse kord välja, nii et järgmine hommik ei olnud enam sugugi nii meeldiv. Esiteks oli meil plaanis hommikusöögile hilineda ja süüa sel ajal, kui teised hommikupalvusel on, sest me oleks nii või teisiti pidanud palvuse lõpuni ootama. Tegelikult tundub see mingil määral isegi loogiline, et palvuse ajal selles seltskonnas süüa ei saa, aga meie oma pisikeste peakestega ei tulnud selle pealegi ja pidime tühja kõhuga jääma.

Läksime siis bussijuhte otsima ja kohtusime kahe inglise tüübiga, kes nägid välja nagu surfarid ja kurtsid, et nad visati laagrist välja, sest nad käisid rannas ja ei jõudnud kaks päeva Piiblitundi (kus kohas see rand oleks võinud olla, pole mul õrna aimugi, sest me olime keset Prantsusmaad ja merepiiri seal kandis küll ei olnud). Nüüd olid nad teel Barcelonasse nagu meiegi. Arvestades seda, et me olime ometigi konkureeriv firma, olid nad isegi väga sõbralikud – ajasime juttu, vahetasime hispaaniakeelseid lauseid, mille abil bussijuhtidega jutule võiks saada jne. Palju kasu sellest aga ei olnud, sest selgus, et kõik bussijuhid, kes omavahel ilmselt vestelnud olid, tahtsid meie kaasavõtmise eest 45 eurot, mis ei sobinud ei meile ega poistele. Nemad lootsid ikka mõne juhi ära sebida, meie aga ronisime tee äärde hääletama ja vandusime endamisi, sest me olime kiirteedest ikka päris korraliku arvu kilomeetreid eemale kandunud.

Lõpuks jõudsime kiirteele välja küll – ja üks tüüp viis meid kogemata õigest teeotsast mööda, nii et me pidime lõpuks ca sajakilomeetrise ringi tegema, et tagasi õigesse kohta saada. Õnneks ei olnud meie positiivne meelelaad meid siiani maha jätnud ja suutsime asja huumoriga võtta. Ja seeläbi saime ka tuttavaks veel ühe laheda hollandlasega ja lõpuks saime eriti naljakaste prantsuse bändimeeste peale.

Tüübid nägid välja nagu äärmiselt nälginud hipid, kes suure vaevaga bensiiniraha kokku on ajanud, nii et esmalt andsime me neile oma pähklid, mis kadusid nagu hundikurku. Seejärel mõtlesime veidi ja küsisime poiste käest, kas nad hindavad ka muud suitsetamismaterjali peale tubaka – kuuldes, mida neile pakutakse, läksid mõlemad põlema nagu säraküünlad ja ahmisid seda nagu oleks sinnani hinge kinni hoidnud. Vahel on inimeste ehe rõõm tõesti piisavaks põhjuseks, et kellelegi head teha.

Advertisements
  • Rubriigid