reisikiri vol12 (peaaegu kohal)

On juba 7. päev ja oleme Hispaaniale juba päris lähedal. Taas kord võtab meid peale poolakas, keda terve Euroopa tundub otsast otsani täis olevat (kõige rohkem on tegelikult Hollandi haagissuvilaid, nii et Kairi teeb inimestele kogu aeg nalja, öeldes, et Hollandisse pole mõtet minna, sest seal pole hetkel mitte kedagi, sest isegi vanaema, kass ja koer on haagissuvilasse topitud ja Euroopat avastama veetud) ja seekord on tõesti tegemist perverdiga. Ja veel sellise mehega, kes küsis keppi ning eitava vastuse peale näitas oma naise pilti ja rääkis, kui tore abielu neil on. Pilt oli muideks voodi kohale seinale kleebitud – ehk olen ma õrnake, aga mul on küll veits räme ette kujutada, kuidas ta oma armastava naise pildi all kedagi teist paneb.

Enivei, oma perepiltide näitamine tema meelt väga ei muutnud, ta tegi kogu aeg mingeid vihjeid ja korra ehmatasin täitsa ära, kui vetsust tagasi tulles juba eemalt nägin, et Kairit ei ole enam kõrvalistmel ja mees hullult rapsib midagi voodis – kohale jõudes avastasin aga, et ta tegi lihtsalt voodit sinna laotud asjadest tühjaks, et ma paremini istuma mahuks ja Kairi oli kõrvalistmes. 😀 Seekord olin ma tõesti ilma põhjuseta paranoiline. Näiteks ei julgenud ma enam magada, kui korraks silmad lahti tegin ja avastasin, et Kairi ka magab – nii et ajasin ta loomulikult üles, et ise rahulikult magada saaksin. Igatahes kutsus ta meid endaga Valenciasse kaasa ja oli üldse igat pidi isegi liiga sõbralik, nii et me andsime oma parima, et mitte liiga paljulubavalt käituda.

Päris Barcelonasse me siiski ei roninud, sest ei tahtnud sinna keset ööd kohale jõuda ja öömaja otsima hakata. Nii et läksime ca 40 km enne linna ühes bensukas maha ja ronisime traditsioonilisel kombel põõsastesse telkima. Nüüd oli Kairi see, kes oma traditsioonilist telgiparanoiat rakendada sai ja nii ta siis uinus armsa naeratusega, pipragaas tugevasti pihku surutud.

Aga kui ma selle reisi jooksul tõesti midagi hindama olin õppinud, siis oli selleks Kairi kokakunst. Ta on nimelt selline naine, kes sitta ei söö. Võime küll olude sunnil kiirmakarone osta ja neid teiste olude sunnil ka külma veega valmistada (see sai reisi jooksul korduvalt ära proovitud, toimib küll), aga ta leiab alati mingi mooduse, kuidas need päris söögiks maskeerida. Tema seltskonnas olles hakkad paratamatult vaikselt aru saama, miks sõna kunst kokakunsti sisse pandud on.