literature

60 aastat aasta raamatut

Lugesin Postimehe vahendusel, et The Times on kokku pannud nimekirja, kus on viimase 60 aasta kohta iga aasta parim raamat välja valitud. Kusjuures ei ole sugugi ainult nö klassika, vaid seal on ka Bondiraamatuid jms. Minu hinge jäi veidi kriipima see, et teravalt paistab silma angloameerika teoste eelistamine ja muust maailmast pole midagi kuulda, aga kuna mina neist rohkem kui pooli lugenud ei ole, panen nimekirja siia kah üles, ehk leian ikka viitsimise ühel päeval mõnda veel lugema hakata.

1949. George Orwell “Nineteen Eighty-Four”

1950. C. S. Lewis “The Lion, the Witch and the Wardrobe”

1951. J. D. Salinger “The Catcher in the Rye”

1952. P. G. Wodehouse “Pigs Have Wings”

1953. Ian Fleming “Casino Royale”

1954. William Golding “Lord of the Flies”

1955. Vladimir Nabokov “Lolita”

1956. Dodie Smith “The Hundred and One Dalmatians”

1957. Boris Pasternak “Doctor Zhivago”

1958. Graham Greene “Our Man in Havana”

1959. Giuseppe di Lampedusa “The Leopard”

1960. Harper Lee “To Kill a Mockingbird”

1961. Joseph Heller “Catch 22”

1962. Doris Lessing “The Golden Notebook”

1963. Sylvia Plath “The Bell Jar”

1964. Len Deighton “Funeral in Berlin”

1965. Frank Herbert “Dune”

1966. Jean Rhys “Wide Sargasso Sea”

1967. Michael Frayn “Towards the End of the Morning”

1968. Arthur C. Clarke “2001”

1969. John Fowles “The French Lieutenant’s Woman”

1970. Joan Didion “Play it as it Lays”

1971. Don DeLillo “Americana”

1972. Richard Adams “Watership Down”

1973. J. G. Ballard “Crash”

1974. Erica Jong “Fear of Flying”

1975. Stephen King “Salem’s Lot”

1976. Tom Robbins “Even Cowgirls get the Blues”

1977. Philip K. Dick “A Scanner Darkly”

1978. John Irving “The World According to Garp”

1979. John le Carré “Smiley’s People”

1980. Anthony Burgess “Earthly Powers”

1981. Alasdair Gray “Lanark”

1982. Isabel Allende “The House of the Spirits”

1983. Graham Swift “Waterland”

1984. Martin Amis “Money”

1985. Gabriel Garcia Marques “Love in The Time of Cholera”

1986. Carl Hiaasen “Tourist Season”

1987. Saul Bellow “More Die of Heartbreak”

1988. Michael Moorcock “Mother London”

1989. Jeanette Winterson “Sexing the Cherry”

1990. Elmore Leonard “Get Shorty”

1991. Ben Okri “The Famished Road”

1992. Donna Tartt “The Secret History”

1993. Irvine Welsh “Trainspotting”

1994. James Kelman “How Late it Was, How Late”

1995. Philip Pullman “Northern Lights”

1996. Frank McCourt “Angela’s Ashes”

1997. J. K. Rowling “Harry Potter and the Philosopher’s Stone”

1998. Haruki Murakami “The Wind-up Bird Chronicle”

1999. J. M. Coetzee “Disgrace”

2000. Margaret Atwood “The Blind Assassin”

2001. Jonathan Franzen “The Corrections”

2002. Ian McEwan “Atonement”

2003. Audrey Niffenegger “The Time Traveler’s Wife”

2004. Alan Hollinghurst “The Line of Beauty”

2005. Stephenie Meyer “Twilight”

2006. Cormac McCarthy “The Road”

2007. Khaled Hosseini “A Thousand Splendid Suns”

2008. Joseph O’Neill “Netherland”

2009. Sarah Waters “The Little Stranger”

faith · hooker

Küll mõni mees võib alles eite panna

Täiesti uskumatu, kui palju on ilmas mehi, kes käituvad nagu 60 aastased virisevad vanaeided. Õigemini tundub, et selliseid mehi on isegi rohkem, kui virisevaid vanaeitesid endid, sest minu vanaemad ei vigise kunagi ilmaasjata, vaid on rõõmsad normaalsed inimesed, aga mõni mees hädaldab nii palju, et me Maarjaga hakkasime juba arutama, et sõna “eidetsema” tuleks asendada millegi vähem soospetsiifilisega – nii et kui kellelgi ideid on, pakkuge julgelt välja.

Täna näiteks lugesin perevägivallast rääkivat artiklit ja kommentaaridest jääb mulje, et enamusi eesti mehi ahistatakse kodus lausa igapäevaselt ja kuna naine on ilmselt ukse lukku pannud ja võtme ära visanud, ei ole neil muud võimalust, kui vahepeal rusikatega vehkima hakata. Teine päeva humorist oli Inno Tähismaa, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta endine naine teda pidevalt peksis (ja vahel lapsi kah) ja lisaks ka sõnadega alla surus – vaene Innokene ei julgenud selle peale kohe mitte midagi teha, istus kodus edasi ja küpsetas lastele pannkooke. Ja vahepeal keppis muidugi prostituute, aga miskipärast selles postituses seda ei mainitud.

Lausa kummaline, kuidas peksa saanud naiste käest küsitakse alati (muidugi õigusega), miks ta ometi vägivallatseja juurest ära ei läinud, aga kui mõni Isane hakkab kurtma, kuidas naine nö “nurus keretäit” või talle lihtsalt hirmsal kombel liiga tegi, noogutavad kõik kaasa ja keegi ei tule selle pealegi, et küsida, miks kuradi pärast ta üldse on koos kellegagi, kes teda ahistab ja närvi ajab. Või ei saaks mees majanduslikult üksi hakkama? Või ei tahaks lapsi sellise jubeda naise juurde jätta? Kui naine tõesti nii jube on, siis võib paar korda kogemata webcam´i tööle unustada ja on asitõendeid isegi eesti hullumeelsete naiskohtunike jaoks piisavalt – eriti kui naine tõesti ka lapsi peksab.

Sama muidugi käib ka naiste kohta, kes ametlikult prostituudielu elavad, ehk siis oma vägivaldset meest teadlikult palgapäeva nimel välja kannatavad. Kurat, kui sa jalgu perse alt välja tõmmata ei kavatse, siis pole mõtet ka teisi oma vigisemisega tüüdata. Ela/sure vaikselt või võta midagi ette. Aga see muidugi eeldaks eidetsemise lõpetamist ja reaalset tegutsemist, nii et sellest pole vist mõtet rääkida…