Lugesin Postimehe vahendusel, et The Times on kokku pannud nimekirja, kus on viimase 60 aasta kohta iga aasta parim raamat välja valitud. Kusjuures ei ole sugugi ainult nö klassika, vaid seal on ka Bondiraamatuid jms. Minu hinge jäi veidi kriipima see, et teravalt paistab silma angloameerika teoste eelistamine ja muust maailmast pole midagi kuulda, aga kuna mina neist rohkem kui pooli lugenud ei ole, panen nimekirja siia kah üles, ehk leian ikka viitsimise ühel päeval mõnda veel lugema hakata.
1949. George Orwell “Nineteen Eighty-Four”
1950. C. S. Lewis “The Lion, the Witch and the Wardrobe”
1951. J. D. Salinger “The Catcher in the Rye”
1952. P. G. Wodehouse “Pigs Have Wings”
1953. Ian Fleming “Casino Royale”
1954. William Golding “Lord of the Flies”
1955. Vladimir Nabokov “Lolita”
1956. Dodie Smith “The Hundred and One Dalmatians”
1957. Boris Pasternak “Doctor Zhivago”
1958. Graham Greene “Our Man in Havana”
1959. Giuseppe di Lampedusa “The Leopard”
1960. Harper Lee “To Kill a Mockingbird”
1961. Joseph Heller “Catch 22”
1962. Doris Lessing “The Golden Notebook”
1963. Sylvia Plath “The Bell Jar”
1964. Len Deighton “Funeral in Berlin”
1965. Frank Herbert “Dune”
1966. Jean Rhys “Wide Sargasso Sea”
1967. Michael Frayn “Towards the End of the Morning”
1968. Arthur C. Clarke “2001”
1969. John Fowles “The French Lieutenant’s Woman”
1970. Joan Didion “Play it as it Lays”
1971. Don DeLillo “Americana”
1972. Richard Adams “Watership Down”
1973. J. G. Ballard “Crash”
1974. Erica Jong “Fear of Flying”
1975. Stephen King “Salem’s Lot”
1976. Tom Robbins “Even Cowgirls get the Blues”
1977. Philip K. Dick “A Scanner Darkly”
1978. John Irving “The World According to Garp”
1979. John le Carré “Smiley’s People”
1980. Anthony Burgess “Earthly Powers”
1981. Alasdair Gray “Lanark”
1982. Isabel Allende “The House of the Spirits”
1983. Graham Swift “Waterland”
1984. Martin Amis “Money”
1985. Gabriel Garcia Marques “Love in The Time of Cholera”
1986. Carl Hiaasen “Tourist Season”
1987. Saul Bellow “More Die of Heartbreak”
1988. Michael Moorcock “Mother London”
1989. Jeanette Winterson “Sexing the Cherry”
1990. Elmore Leonard “Get Shorty”
1991. Ben Okri “The Famished Road”
1992. Donna Tartt “The Secret History”
1993. Irvine Welsh “Trainspotting”
1994. James Kelman “How Late it Was, How Late”
1995. Philip Pullman “Northern Lights”
1996. Frank McCourt “Angela’s Ashes”
1997. J. K. Rowling “Harry Potter and the Philosopher’s Stone”
1998. Haruki Murakami “The Wind-up Bird Chronicle”
1999. J. M. Coetzee “Disgrace”
2000. Margaret Atwood “The Blind Assassin”
2001. Jonathan Franzen “The Corrections”
2002. Ian McEwan “Atonement”
2003. Audrey Niffenegger “The Time Traveler’s Wife”
2004. Alan Hollinghurst “The Line of Beauty”
2005. Stephenie Meyer “Twilight”
2006. Cormac McCarthy “The Road”
2007. Khaled Hosseini “A Thousand Splendid Suns”
2008. Joseph O’Neill “Netherland”
2009. Sarah Waters “The Little Stranger”
Pärdikute päevaraamat 
Vaatasin ja vaatasin ja täiesti piinlik, ma olen neist ainult natuke üle kümne lugenud. Mis nüüd saab? Ma olen vist intelligentsete inimeste maailmas häbiplekk? 🙂
Mina olen lugenud kümne kandis ja veel paar tükki siit olen jätnud pooleli, sest nad tundusid tapvalt igavad. Klassika ja hea raamatu vahele ei saa alati võrdusmärki tõmmata. See on maitseküsimus muidugi.
“Aasta raamat” ei tähenda veel, et miski oleks klassika. Ma ei usu, et “Videvik” seal nimekirjas oma igikestvate kirjanduslike väärtuste poolest oleks.
Anglosaksi kultuuri poole on see nimekiri muidugi rämedalt kiivas. Esimene puuduja, kis pähe tuli, oli Umberto Eco.
AInult pooled on ca loetud. Aga no kamoon, “101 dalmaatsia koera” ja “Twilight”? Tapku ära ennast.