rõõm näha, et ka majandusinimesed oskavad nalja teha

Vähemalt Äripäeva turundusosakond teab heast irooniast nii mõndagi. Näiteks sain täna neilt kirja, kus oli öeldud, et Äripäeva tellimine on kahtlemata õige otsus kõigile neile, kes tahavad teada:

• Millal algab uus majandustõus?
• Kus on kinnisvarahindade põhi?
• Milliseid aktsiaid osta?
• Mida teevad edukad ettevõtjad?
• Millal hakkab tõusma palk?

Jah, otse loomulikult saame me Äripäevast lugeda, millal algab uus majandustõus, hoolimata sellest, et majanduslanguse algust unustasid nad ette ennustada (õigemini mõnitati täiega kõiki, kes julgesid seda teha ja nimetati neid õnnetusekraaksujateks). Arvestades seda, kui kaua me kuulsime, et kinnisvarahinnad on täiesti normaalsed ja on igati ootuspärane, et need lähevad veelgi kõrgemaks, saame me sealt kindlasti adekvaatset infot ka põhja kohta.

Ja järgmised kolm punkti ajasid mul suisa tee kurku. Kõik teavad, et normaalsed inimesed ei osta aktsiaid, vaid panevad oma raha kolmandasse pensionisambasse. Ja tõesti on äärmiselt oluline saada teada, mida teevad edukad inimesed ja üritada nende käitumist kopeerida – ja otse loomulikult ei sõltu sinu palgatõus mitte konkreetse firma edukusest ning sinu osast selles, vaid sellest, millal Äripäeva ajakirjanikud arvavad, et oleks aeg.

Samas, see viimane on kahjuks muidugi osaliselt tõsi – praegu on piisavalt firmasid, kus ei lähe sugugi halvasti, aga palku langetati sellest hoolimata, sest “kuhu te ikka lähete”. Kui tuleb taas ühiskondlik surve (ehk reaalne oht töötajatest ilma jääda ja mitte uusi leida), siis ilmselt palku ka taas tõstetakse. Ehk siis inimelu lühidefinitsioon röövkapitalismis – aeg, mil inimese keha funktsioneerib, andes talle imepärase võimaluse üritada teistele võimalikult palju näkku panna, ise võimalikult vähe jobi silma saades. Aamen.

need armsad pisikesed tõprad

Pean rõõmuga tõdema, et elu õied on maalt tagasi jõudnud ja tahavad hirmsasti oma arengu märke näidata. Kõige noorem, Silver, on vahepeal päris korralikult rääkima õppinud, kõige vanem, Oliver, on korralikult vanduma õppinud. Kui keskmine, Laura, ka midagi uut omandanud on, ei näita ta seda igatahes kohe välja.

Täna aga astusin nurga tagant välja just siis, kui Laura ja Oliver omavahel Atust (s.t. mu sellest koerast, kes lapsi eriti ei salli) rääkisid.

Laura:”Aga ta juba laseb mul ennast kallistada…”

Oliver:”Praegu jah laseb! Oota, kuni ta käpp ära paraneb ja ta jälle piisavalt kiiresti eest ära joosta jõuab ja vaata, kas siis ka laseb!”

Vähemalt lollideks ei saa neid kuidagi nimetada. 😀