Jalutasin täna pisikese sõbraga linnas, kui mulle ligines ilmselgelt slaavi päritolu noormees, kelle sõber paar sammu eemale ootama jäi. “Tere, vabandage, et tülitan, kas oskate ehk öelda, kus asub Lootuse tänav?” Mõtlesin natuke ja ütlesin, et ei oska kahjuks aidata, pole sellisest tänavast isegi kuulnud mitte, aga samas päris selles linnaosas ei ela kah. Noormees oli jätkuvalt meeldiv ja sõbralik:”Ei ole midagi, suur aitäh igatahes,” ja sama sõbraliku ja hella tooniga kohe sinna otsa sõbrale:”Jobannõi urod.”
Need ongi vist need keelelised eripärad, millest räägitakse.
Pärdikute päevaraamat 