reisikiri vol12 (peaaegu kohal)

On juba 7. päev ja oleme Hispaaniale juba päris lähedal. Taas kord võtab meid peale poolakas, keda terve Euroopa tundub otsast otsani täis olevat (kõige rohkem on tegelikult Hollandi haagissuvilaid, nii et Kairi teeb inimestele kogu aeg nalja, öeldes, et Hollandisse pole mõtet minna, sest seal pole hetkel mitte kedagi, sest isegi vanaema, kass ja koer on haagissuvilasse topitud ja Euroopat avastama veetud) ja seekord on tõesti tegemist perverdiga. Ja veel sellise mehega, kes küsis keppi ning eitava vastuse peale näitas oma naise pilti ja rääkis, kui tore abielu neil on. Pilt oli muideks voodi kohale seinale kleebitud – ehk olen ma õrnake, aga mul on küll veits räme ette kujutada, kuidas ta oma armastava naise pildi all kedagi teist paneb.

Enivei, oma perepiltide näitamine tema meelt väga ei muutnud, ta tegi kogu aeg mingeid vihjeid ja korra ehmatasin täitsa ära, kui vetsust tagasi tulles juba eemalt nägin, et Kairit ei ole enam kõrvalistmel ja mees hullult rapsib midagi voodis – kohale jõudes avastasin aga, et ta tegi lihtsalt voodit sinna laotud asjadest tühjaks, et ma paremini istuma mahuks ja Kairi oli kõrvalistmes. 😀 Seekord olin ma tõesti ilma põhjuseta paranoiline. Näiteks ei julgenud ma enam magada, kui korraks silmad lahti tegin ja avastasin, et Kairi ka magab – nii et ajasin ta loomulikult üles, et ise rahulikult magada saaksin. Igatahes kutsus ta meid endaga Valenciasse kaasa ja oli üldse igat pidi isegi liiga sõbralik, nii et me andsime oma parima, et mitte liiga paljulubavalt käituda.

Päris Barcelonasse me siiski ei roninud, sest ei tahtnud sinna keset ööd kohale jõuda ja öömaja otsima hakata. Nii et läksime ca 40 km enne linna ühes bensukas maha ja ronisime traditsioonilisel kombel põõsastesse telkima. Nüüd oli Kairi see, kes oma traditsioonilist telgiparanoiat rakendada sai ja nii ta siis uinus armsa naeratusega, pipragaas tugevasti pihku surutud.

Aga kui ma selle reisi jooksul tõesti midagi hindama olin õppinud, siis oli selleks Kairi kokakunst. Ta on nimelt selline naine, kes sitta ei söö. Võime küll olude sunnil kiirmakarone osta ja neid teiste olude sunnil ka külma veega valmistada (see sai reisi jooksul korduvalt ära proovitud, toimib küll), aga ta leiab alati mingi mooduse, kuidas need päris söögiks maskeerida. Tema seltskonnas olles hakkad paratamatult vaikselt aru saama, miks sõna kunst kokakunsti sisse pandud on.

reisikiri vol11 (real shit is just waiting around the corner)

Igast paradiisist lüüakse kord välja, nii et järgmine hommik ei olnud enam sugugi nii meeldiv. Esiteks oli meil plaanis hommikusöögile hilineda ja süüa sel ajal, kui teised hommikupalvusel on, sest me oleks nii või teisiti pidanud palvuse lõpuni ootama. Tegelikult tundub see mingil määral isegi loogiline, et palvuse ajal selles seltskonnas süüa ei saa, aga meie oma pisikeste peakestega ei tulnud selle pealegi ja pidime tühja kõhuga jääma.

Läksime siis bussijuhte otsima ja kohtusime kahe inglise tüübiga, kes nägid välja nagu surfarid ja kurtsid, et nad visati laagrist välja, sest nad käisid rannas ja ei jõudnud kaks päeva Piiblitundi (kus kohas see rand oleks võinud olla, pole mul õrna aimugi, sest me olime keset Prantsusmaad ja merepiiri seal kandis küll ei olnud). Nüüd olid nad teel Barcelonasse nagu meiegi. Arvestades seda, et me olime ometigi konkureeriv firma, olid nad isegi väga sõbralikud – ajasime juttu, vahetasime hispaaniakeelseid lauseid, mille abil bussijuhtidega jutule võiks saada jne. Palju kasu sellest aga ei olnud, sest selgus, et kõik bussijuhid, kes omavahel ilmselt vestelnud olid, tahtsid meie kaasavõtmise eest 45 eurot, mis ei sobinud ei meile ega poistele. Nemad lootsid ikka mõne juhi ära sebida, meie aga ronisime tee äärde hääletama ja vandusime endamisi, sest me olime kiirteedest ikka päris korraliku arvu kilomeetreid eemale kandunud.

Lõpuks jõudsime kiirteele välja küll – ja üks tüüp viis meid kogemata õigest teeotsast mööda, nii et me pidime lõpuks ca sajakilomeetrise ringi tegema, et tagasi õigesse kohta saada. Õnneks ei olnud meie positiivne meelelaad meid siiani maha jätnud ja suutsime asja huumoriga võtta. Ja seeläbi saime ka tuttavaks veel ühe laheda hollandlasega ja lõpuks saime eriti naljakaste prantsuse bändimeeste peale.

Tüübid nägid välja nagu äärmiselt nälginud hipid, kes suure vaevaga bensiiniraha kokku on ajanud, nii et esmalt andsime me neile oma pähklid, mis kadusid nagu hundikurku. Seejärel mõtlesime veidi ja küsisime poiste käest, kas nad hindavad ka muud suitsetamismaterjali peale tubaka – kuuldes, mida neile pakutakse, läksid mõlemad põlema nagu säraküünlad ja ahmisid seda nagu oleks sinnani hinge kinni hoidnud. Vahel on inimeste ehe rõõm tõesti piisavaks põhjuseks, et kellelegi head teha.

Reisikiri vol10 (jesus loves us)

Selgus, et katoliiklik laager oli päris huvitav. 😀 Jaa, otse loomulikult jõudsime me lõpuks sinna. Esiteks seetõttu, et me olime Kairiga üksteisele lubanud, et oleme nõus kõigi pakkumistega, mis piisavalt huvitavalt, hullumeelselt või mõlemalt kõlavad. Teiseks aga seetõttu, et meile lubati tasuta toitu (!!!) ja räägiti, et järgmisel hommikul läheb sealt samast mitu bussitäit rahvast Hispaaniasse. Nii et see tundus igati kasulik diil olevat. Pealegi lubas Kairi, et ma ei pea kedagi kallistama.

Peab ütlema, et huvitav oli see küll ja vähemalt õhtul saime tasuta süüa kah, aga minu jaoks on 5000 erinevas keeles vadistavat paduusklikku, kellest pooled on juba hullumeelsed, kes üksteisele ainult sooja pilguga otsa vaatavad, veits liig. Kuigi teine pool tundus jällegi olevat selline, kes on tulnud sinna lihtsalt uusi sõpru leidma, jooma ja ehk ka kerglasi suhteid looma, vähemalt amelevaid paarikesi olid kõik kohad täis. Samuti oli nende hulgas punkareid, goote, emosid ja kõike muud, mida inimmõistus vähegi ette suudab kujutada.

Igatahes selgus sinna jõudes muidugi, et tasuta üritus tahaks siiski hirmsasti annetusi saada (andsime vist vähem kui euro, mulle nimelt väljapressimine stiilis “ma kingin sulle midagi täiesti tasuta, aga kingi sina mulle nüüd raha” sugugi ei meeldi) ja kohe peale sööki selgus, et nüüd peame me kõik kohustuslikus korras kirikusse minema. Ilmselt oleks andnud kõrvale viilida, aga Kairi tahtis seda hirmsasti näha ja mina polnud ka sellisel asjal kunagi osalenud, nii et läksime kaasa. Ühislaulmine meeldis Kairile hullult, aga minul hakkas üsna kiiresti igav, nii et vahtisin niisama ringi, suutsin Kairi oma podisemisega närvi ajada (“Kaua nad veel köhida kavatsevad?”, “Ma kuulen väljast hääli… Seal vist ongi Paradiis!”) ja tagatipuks panin veel kogemata ta juuksed põlema. Küünlad, muide, olid tehtud nii, et taht oli läbi lõigatud, nii et küünlad hakkasid paar minutit enne palvuse lõppu kustuma. Odav trikk, aga visuaalselt päris mõjus.

Seejärel tahtsime Kairiga veidi ringi tatsata ja – otse loomulikult – hüppas ühel hetkel meile teele ette päris kena piff, kellel oli kaelas silt “Free hugs!” ehk inimkeeli “Tasuta kallistused!” ja langes meile kaela. Nagu mida kuradit?! Enda meelest ma ei näe välja päris selline, et võõraid inimesi kallistama võiks meelitada. Igatahes ei näinud me ühtki inimest, kellega me oleks väga tahtnud lähemalt tutvust sobitada ja kogu see olukord oli liiga sürrealistlik, nii et me panime lihtsalt telgi üles, vaatasime meid ümbritsevat kino ja tegime ära ühe meile kingitud suitsudest. Keset suurt katoliku laagrit, ümberringi ainult võõrad keeled, keelatud aineid tarbimas.

oh seda kadedust

Tannu jõudis eile Saksamaalt koju – ta sai mingi stipendiumi ja oli terve kuu seal keelepraktikal koos igast rahvusest inimestega. Eestlasi oli vist ainult kaks tükki peale tema ja nendega ei hittind ta nii hästi offi* kah, nii et algusest peale ainult rahvusvaheline seltskond. Muuhulgas jagab Tanel minu suurt armastust poolakate vastu, nii et mõned neist on ilmselt meile mõne aja pärast külla tulemas.

Aga nii änksa oli tema lugusid kuulata ja nii lahe teada saada, et tal tuli lõpuks saksa keel juba päris korralikult välja, et ikka täiega kadedaks ajas. Sest mina olen ju ometigi terve suve kodus istunud, eksole. 😀 Tundub, et hetkel mulle vist ei saagi piisama, ikka tahaks kuskile veel minna. Tanelil on alati head mõtted kah, sellised poollollakad, aga täiega ägedad, nii et nende kohta on eriti huvitav kuulata.

* kui te isegi sellest aru ei saa, siis leppige sellega, et te olete juba liiga vanad

Rõõm on näha mõtlevaid inimesi

Öeldakse, et naer on terviseks ja nutta ühel hetkel enam ei jõua, nii et ma olen viimasel ajal iga päev uudiseid lugema hakanud. Täna sattusin aga lõpuks ometi ühe tõsiseltvõetava mehe peale, kes teab, mis ilmas valesti on ja kuidas seda parandada. Nimelt leidis Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen, et see, kui koerad inimesi hammustavad, on väga paha, ja seetõttu tuleb tõud, mille esindajad hammustusnimekirja juhivad, ära keelata (okei, päris nii see ilmselt ei käi, enamasti vaadatakse ikka näo järgi, Inglismaal näiteks on keelatud ka Argentiina dogi, kuigi kas või labradorid on seal riigis inimesi tapnud, dogod aga mitte). Lihtne ja loogiline, eks ole.

Tark mees aga õpib teiste vigadest, nii et otse loomulikult teab Lars, mis Inglismaal juhtus – paberiteta pitbullid ja mixid vohavad nii mis hirmus ja neid on praegu riigis tunduvalt rohkem kui varem, mingit korda ei ole ja valge rämps saab omaenda kasvatamatute ja/või väärkoheldud lemmikute käest pureda. Seega tuleb mõelda JULGEMALT, tuleb mõelda KAUGEMALE – ja Flemming Adolf Møller on selle jaoks just õige mees. Nimelt on see veterinaariharidusega parlamendiliige tulnud välja suurepärase ideega tappa lisaks keelatud tõugude esindajatele ka kõik segaverelised koerad.

See on ju geniaalne! Kuidas ometi keegi varem selle peale ei ole tulnud? Mees, kes  Saksamaal lisaks muudele headele ideedele ka kõik valged saksa lambakoerad maha lüüa käskis, oleks sellise uuenduslike ideedega lojaalse mehe kindlasti kõrgele kohale pannud ja teda ka vääriliselt tunnustanud!

Reisikiri vol9

Hommikul ärgates oli Prantsusmaa juba kiviga visata, nii et viskasime kivid maha (kaua me seda raskust ikka kaasas kanname) ja panime minu sihi poole jooksu. Ehk siis hakkasime hääletama. Kuidas täpselt me sinna kohale jõudsime, ma enam ei mäleta, aga esimesed inimesed, kes meid Prantsusmaal peale võtsid, panid meie võimed korralikult proovile. Mina nimelt ei suutnud esialgu pea ühtki prantsusekeelset sõna meenutada ja nemad jällegi ainult prantsuse keelt rääkisidki. Nii ma siis näitasin neile näpuga kaarti ja küsisin:”Arretez ici?”* Nemad noogutasid, nii et istusime sisse ja hakkasime sõitma.

Pealevõtjaks oli keskealine naine umbes 12 aastase tütrega, kes oli nii stiilselt riides, et meie Kairiga ei jõua ilmselt kunagi sinnani. Ka ta käitumine oli äärmiselt armas ja lahke, ta pakkus meile nektariini, vett jne. Kairi tahtis selle peale talle näidata, et ka meie ei ole matsid ja üritas talle lutsukommi pakkuda, avastades alles kätt välja sirutades, et lutsukommi paberi vahelt paistis pikk karv. Kui tüdruk ka midagi arvas, ei näidanud ta seda välja, vaid naeratas ikka väga armsasti ja ütles lihtsalt “Ei, aitäh.”

Sõitsime, sõitsime ja järsku meenus mulle -“Kurat!” – me peame neile ju nüüd kuidagi selgeks tegema, et me peame bensiinijaamas maha minema, sest lihtsalt tee ääres seal hääletada ei tohi. Rahvusvahelised bensiini tähendavad sõnad ei öelnud neile midagi, nafta ka mitte, selle peale, kui ma üritasin monoteatri abil näidata, kuidas tangitakse, vahtis naine eriti hämmeldunud näoga. Õnneks tabas laps ühel hetkel ära ja ütles emale, et “kuule, nad mõtlevad vist station-service´i,” ja mina muidugi kisasin rõõmsalt:”Oui, oui!”. Hiljem meenus muidugi, et bensiin on prantsuse keeles “essence“, nii et seda mainides oleks meid ilmselt ka mingi edu saatnud, ja ka kõik muud sõnad hakkasid vaikselt meelde tulema, aga algus oli, nagu ikka, kõige raskem. Kõige lahedam oli muidugi see, kui ma sõnad sassi ajasin ja küsisin politseiniku käest:”Parlez-vous francais?”** ja ta hakkas naerma ja vastas:”Oui, et tu?”***, nii et ma pidin häbiga tunnistama, et kurat, inglise keelt mõtlesin ma hoopis. 😀

Seejärel sõitsime me hollandi rekkajuhiga – hollandlased on äärmiselt meeldivad seetõttu, et enamus neist räägib vähemalt ühte võõrkeelt. See mees rääkis head inglise keelt, oli väga jutukas ja sõbralik ja tahtis hirmsasti meile kingitust teha. Teadagi, mis kingitust – poolakad kingivad õlut, sest see on seal riigis populaarne, hollandlased kingivad muud kraami. Kairi oli küll vist kodus öelnud, et tema ei suitseta ja Olev hoiab selle eest kodu korras, aga kuna me mõlemad teadsime, et raudselt näeb ta korter välja nagu peldik, võtsime selle ilma eriliste südametunnistuse piinadeta vastu. Seda enam, et seda oli nagunii ainult ca kolme suitsu jagu.

Ühel hetkel peatus aga tee ääres suur buss saksa katoliiklasi. Selgus, et üheks põhjuseks, miks reisiseltskond oli otsustanud meid peale võtta, sest neil endal ei olnud kaarti. Päris normaalne, kõik lootsid ilmselt Jumala peale, ega siis ei ole mõtet muidugi kaarti kaasa vedada. Igatahes olid nad juba natuke jubedad, sest tegu oli konkreetselt sellistega, kes jõllitavad sind nii armastava loojas pilguga, et tahaks kohe jalaga äsada. Igatahes kutsusid nad meid muidugi kohe  kaasa katoliiklikusse noortelaagrisse, kus pidi olema 5000 inimest erinevatest riikidest. EI.

* “Kas peatute siin?”

** Kas te räägite prantsuse keelt?

*** Jah, aga sina?

Huvitav infotehnoloogiline avastus

Nagu mainisin, sattusin eile ööseks sõprade juurde – ning kohtusin esimest korda tüdrukuga, kellel on täpselt samasugune läpakas nagu mul. Huvitavaks teeb tema läpaka aga see, et kui minu toitejuhe vooluvõrku lülitati, hakkas telekal pilt sahisema, tema oma ei teinud aga midagi. Vahetasime toitejuhtmeid ja selguski, et asi on juhtmes, mitte selle taga olevas arvutis.

IT mees teadis rääkida, et see teps mitte hea asi ei ole, sest ilmselt siis juhtmes vool kõigub, aga mida kuradit see päriselt tähendab, pole ma veel aru saanud.

  • Kategooriad