Ei, ma ei saa antropoloogiast üle ega ümber

Avastasin eile K MMORPG mängu vaadates, et teoreetiliselt saaksin ma kas või sellest väga huvitava lõputöö kirjutada. Näiteks ei ole nende kogukonnasuhted kõik tegijate poolt ette kirjutatud (või peaksin ma minema teaduslikuks ja ütlema ’determineeritud’?), vaid paljud reeglid on mängijate endi poolt paika pandud – ja me räägime ca viiest tuhandest püsimängijast ühes serveris. See tähendab, et uued mängijad, kes peale tulevad, võtavad aja jooksul omaks ka kirjutamata reeglid, sest muidu ei taha keegi nendega lihtsalt mängida.

Kõige popim näide, mis esineb paljudes sedalaadi mängudes on ilmselt need before greed – see tähendab seda, et kui mingi seltskond läheb kambaga laamendama, on mäng andnud igaühele võimaluse iga saadud asja peale täringuid visata, reaalselt veeretavad iga kord aga ainult need, kes asja reaalselt kasutada saaksid. Alles siis, kui leitud asi mitte kellelegi otseselt vajalik ei ole, veeretavad kõik koos ja võitja saab selle siis maha müüa. Loomulikult esineb ka inimesi (keda vähemalt selles konkreetses mängus kutsutakse ninjadeks, sest nad on salakavalad), kes teevad nägu, et on reeglitega nõus, aga tegelikult hakkavad ikka iga asja peale veeretama, kuni nad seltskonnast välja visatakse – ja muidugi vihastavad, kui teised sama moodi teevad, sest see vähendab nende endi võiduvõimalusi.

Teine huvitav asi on see, kuidas mängijad end identifitseerivad. Näiteks enamus inimesi ei rõhuta eriti oma rahvust ja  uute inimestega tutvudes ei tunta tavaliselt ta rahvuse vastu isegi huvi. Vaikival kokkuleppel on üldiseks keeleks (näiteks gildisiseseks keeleks) inglise keel (venelaste jaoks on oma serverid). Samas näiteks ungarlased peavad oma rahvust piisavalt oluliseks, et see ka oma gildinimes tähisena ära märkida. Ja nii edasi. Kõik muutub nii huvitavaks, kui seda läbi professionaalse kretinismi kauni prisma vaadata.

Vahemärkus

Heroes’l algas eelmise nädala lõpus 90 minutilise pilootosaga uus hooaeg. Ja algus ON hea.

Aga ma tahan ka lunch boxi!

Mitte et ma oleksin nagu 13 aastane, aga Nirti saab endale Hello Kitty lõunakarbi ja ma tunne, et mul oleks ka seda kohe HÄDASTI vaja. Sest ei saa ju iga päev kohvikus söömas käia ja koju ka alati hästi ei jõua. Näiteks SELLIST tahaks, nagu siin pildil on. Muidu ma ei ole Hello Kitty fänn, aga see karp on lahe. Kahjuks ma e-bayst seda ei leidnud, nii et tuleb vist esialgu ilma olla, kuni millelegi muule sama lahedale otsa koperdan.

Nunnu igatahes.

Koolipaanika teke võttis ainult kuu aega

3, 2, 1, eraeluline vigin algab NÜÜD! Kõik asjad jooksevad kokku, nii palju on teha, VÄGA OLULISED asjad on vaja KOHE ära otsustada ja mitte kunagi ei ole aega MÕELDA. Tõsi küll, vahel on aega, et tuupida. Aga mõtlemiseks seda eriti ei jää. Paar päeva tagasi kurtsin, et unustasin ära ühe kodutöö. See sai tehtud, aga asemele tuli sõna otseses mõttes kaks uut, mis on vaja laupäeva õhtuks ära teha. 😀 Ja järgmise nädala keskpaigaks on vaja kaks inglisekeelset artiklit eesti keelde tõlkida ja üks lihtsalt enese jaoks selgeks muuta. Lisaks võiks nädalavahetusel läbi lugeda inglisekeelse teaduslike artiklite kogumiku, õppida prantsuse keelt ja tegelikult võiks ju natuke koertega ka tegeleda, kui nad juba olemas on.

Helgema külje pealt – kõige töömahukam aine kestab ainult oktoobri lõpuni. Ja tegelikult on veerand semestrit ju juba läbi. Homne loeng jääb ära, nii et saan terve päeva seda eelmainitud raamatut lugeda ja muid kasulikke asju teha. Ja kui see stipikandideerimise/lõputöö asi lõpuks otsustatud saab, tuleb päris korralik pingelangus, mis laseb ka teistele asjadele korralikumalt pühenduda.

Nii et EI EMOTSE, SINA SEAL TAGUMISES PINGIS!

Tere tulemast emade sekka!

Täna oli nimelt esimene päev, kus ma täiesti siiralt mõtlesin, et “Kuradima kiirabiauto, mida ta huilgab just siis, kui ma last magama panen!”

Tundub, et see haigus ei levi ainult sugulisel teel, vaid ka tavalise füüsilise kontakti kaudu emaduse objekti ja potentsiaalse nakatunu vahel.

Vaktsineerimisest/vaktsineerimata jätmisest edasi – ravimine

Lugesin inimeste jauramist vaktsineerimise teemadel – ja ei leidnud ausalt öeldes midagi eriti uut ja huvitavat. Isiklikult arvan, et igal vanemal peaks loomulikult olema õigus ise otsustada, kas ta vaktsineerib oma last või mitte, kui just päris epideemiaga tegu ei ole, aga see ei ole hetkel oluline. Nimelt tõi keegi sisse paralleeli ravimisega ja esitas küsimuse, kas vanemal on ka õigus keelata näiteks lapsele traditsioonilist vähiravi ja joota talle selle asemel lapse enda uriini.

See on ju tegelikult väga tundlik teema ja mul pole õrna aimugi, kuidas see Eestis siiani lahendatud on. Näiteks oletame, et arst surub peale üht ravimit, vanemad eelistavad alternatiivi. Kas vanemad peaksid saama oma tahtmise? Aga kui vanemad tahavad alternatiivina näha palvetamist? Aga kui ateistist arsti meelest on ka esimese alternatiivi kasutegur umbes sama suur kui palvetamisel? Või kui jehoovatunnistaja keelab vereülekannet? Kas siis, kui keegi on kasvanud minu munarakust, on mul tõesti õigus tema elu üle 18 aastast ainuisikuliselt otsustada? Aga teisest küljest, kellel siis üldse see õigus olema peaks? Riigil ju ei saa olla õigust otsustada selle üle, kuidas mina oma lapsi kasvatama peaksin. Keeruline. Keeruline on see maailm.

oh kurja-oh kurja-oh kurja ja kõik roppused

Ärkasin täna hommikul ehmatusega üles selle peale, et öösel oli minuni hiilinud teadmine, et mul on ka internetipõhine aine ja selle aine esimese kodutöö (RÜHMATÖÖ!!!) tähtaeg oli reedel. Ja see ei olnud unenägu, täpselt nii ongi, ma olen puhtast hajameelsusest oma rühmakaaslasi üle lasknud ja väärin nüüd igati näopeksu ja rohelisse kilekotti toppimist. Esialgu olen ma rongilt suht maas ja ei saa üldse aru, mis artiklitest inimesed seal räägivad.

Ahjaa, lisaks plaanin ma vist metsa elama kolida ja kõik need tropid linna üksi jätta, sest täna hommikul vihastasin ma ennast pooleks, kui K oma äratust kolm korda edasi tõstis, nii et see vibra iga kümne minuti tagant laual ringi põristama hakkas – nimelt MUL ei olnud tollal veel vaja üles tõusta. Lõpuks olin mina üleval ja tige ja tema arvas et “tahaks veel 15 minutit magada”. Nagu mida kuradit, kui sa tahad magada, siis panegi oma äratus hilisemaks, mitte ära aja mind hommikul vara närvi. Aargh.

Tehke keegi mulle pluti-pluti.

Räägime veel identiteedist

Seoses naljaka rassistliku saidiga, millest paar postitust tagasi juttu oli, näitas keegi mulle seda videot. Lühikokkuvõte oleks siis selline, et õpetaja tegi 80ndatel lastega katse, rääkides neile ühel päeval, et pruunisilmsed lapsed on lollimad ja kehvema iseloomuga ja järgmisel päeval teatas, et ta valetas, tegelikult on sinisilmsed lapsed igat pidi kehvemad. “Kehvemad” pidid kandma teatavat kraed, mis oli nende kehvuse tunnuseks ja neile toonitati iga eksimuse korral, et neist ei oodatudki midagi enamat. “Paremad” lasti aga näiteks esimesena sööklasse, välja mängima jne ning kiideti iga nende väikseimatki saavutust. Nüüd kutsuti kunagised lapsed uuesti videot vaatama, analüüsiti muutusi jne.

Tulemused olid igati ootuspärased – mõlemal päeval hakkasidki “kehvemad” kehvemaid tulemusi saama ja paremad hakkasid oma üleolekut igati välja näitama. Ka teisel päeval, kui oleks võinud arvata, et inimesed on juba poindile pihta saanud. Toonitan, et tegu polnud teadusliku katsega, vaid minu maitse jaoks oli õpetaja oma “teadmiste” edastamisel isegi liiga agressiivne, sest väikestele lastele avaldati väärtushinnanguid peale surudes lausa metsikut survet. Samas toimub see sama asi iga päev meie ühiskonnas, lihtsalt mitte nii kontsentreeritult.

Seekord pälvis minu tähelepanu aga hoopis teine vaatepunkt. Nimelt see, et pea kõigi laste õpitulemused paranesid peale seda jäädavalt. Minu naiivse loogika põhjal võiks see tähendada, et lapsed said mingil tasandil aru, et nende tõeline väärtus ei saa tulla väljastpoolt, vaid nad saavad seda ainult ise luua. Lisaks väitsid kõik aastakümneid hiljem, et nende suhtumine teistesse inimestesse muutus pärast seda sündmust drastiliselt ja nad suudavad end ümbritsevaid inimesi tunduvalt eelarvamustevabama pilguga vaadata. Nii et vähemalt suutsid nad jätta mulje, et nad tõesti õppisid selle kahe päevaga, et igaüks ehitab oma identiteedi ise. Kas pole huvitav?

Sõpra tunned hädas

Sõber tuli msnis muret kurtma. No ei ütleks, et see nüüd nii hirmus suur oli, aga temal oli häbi. Nimelt oli ta nädalavahetusel jooma sattunud ja väga õnnetult. Kõik teate ilmselt seda naljakat videot, kus tehakse tõsist intervjuud ja siis mingi purupurjus Kolja taarub taustale, naeratab ja kukub pikali? No temaga oli juhtunud midagi samas klassis,  taarus esiplaani ja käis kummuli, kuigi minu meelest on teda videol nii vähe näha, et raske isegi aru saada, kes pildil on.

Naljakas on muidugi sellest hoolimata. Üritasin siiski teda lohutada ja ütlesin, et kamoon, ega sõbrad ikka su üle ei naeraks (yeah, right!). Sõber selle peale:”Ometi mitte ju. Mauno isegi helistas ja naeris. Sest läbi msn-i ei saa nii kõvasti mõnitada.”

Meestevaheline sõprus on üks imeline asi. 😀

Miks ma Eesti talendisaates kunagi selliseid asju ei näe?

Okei, ma ei nori tegelikult, saan aru küll, et tuleb vaadata ka rahvaarvu ja kui võistlus toimub miljoni elanikuga riigis on vaadata vähem kui kümne miljoni elanikuga riigis, aga vahel võtab mõni asi suua lahti küll. Täna näiteks see. Oleksin video siia üles pannud, aga miskipärast wordpress ei luba, nii et peate ise lingile vajutama, et näha, kuidas pildil olev tüdruk joonistab.