Rents teritab viimaseid pliiatseid

Kellele ei meeldiks stereotüüpsed koolialguse postitused? Sellist inimest ilmselt ei olegi, kõigile meeldivad. Rents nimelt on juba suur tüdruk, läheb juba teisele (aga mitte ilmtingimata viimasele) kooliaastale. Või viiendale, sõltub sellest, kust lugema hakata. Seitsmeteistkümnes kõlab ka päris hästi. 😀

Natuke on isegi põnevust sees, kuigi mitte eriti oma eriala pärast. Aga näiteks esmaspäeviti ja kolmapäeviti on mul esialgu 3 prantsuse keelt järjest, kuniks ma otsusele jõuan, millisel neist minu seisukohalt kõige parem sobivusastme ja kellaaja suhe on. Tahaks tunniplaani nii sättida, et oleks võimalik vahel ka tööl käia, kuigi tudengite elushoidmine ei tundu ülikooli seisukohast prioriteet olevat – miks muidu on mu eriala ained sätitud nii, et kõik viis loengut on jagatud nelja päeva peale (ja loomulikult toimuvad need kella 12 või kahe ajal, mitte hommikupoolikul või õhtupoolikul), mitte ühele päevale kokku pandud, et tudeng ülejäänud päevadel tööl võiks käia. Söömine on nõrkadele anyway ja keegi ei vaja kodu, kui tal on alma mater. Õnneks on mul ka päris alma mater ja vater ja K ja isegi teatud töövõimalus, muidu oleks ikka päris näljane seis.

Ahjaa, et point pidi kah olema. Head esimest septembrit!

nii palju erinevaid maailmu

Olen varem juba mitu korda rääkinud, et üks põhjus, miks ma võimaluse korral alati hääletades liikuda eelistan, on see, et sel viisil kohtun ma inimestega, kellega ma muidu ehk kunagi rääkima ei satuks.

Okei, negatiivseid aspekte on muidugi kah, eelkõige see, et sellise liikumisviisi puhul ei ole mul mingit sõnaõigust selle üle, mis on õige ja mis vale. No näiteks oma autoga sõites üritaksin ma maantee ääres jooksvat koera kindlasti üles korjata, et ta auto alla ei jääks, hääletajana pean ma teda aga lihtsalt kurva näoga vahtima.

Sel nädalavahetusel juhtus aga selline lugu, et sõitsime mööda vanatädist, kes nägi välja, nagu ta oleks väga vales kohas ja tal ei oleks õrna aimugi, kus ta on või mis ta teeb – toasussid jalas, ebakindel olek jne. Kuigi ma sellele tähelepanu juhtisin, ei olnud autojuht sellest isegi nii palju huvitatud, et hetkeks kinni pidada ja küsida, millega tädi tegeleb (ilmselt ma reageerisin üle ja kõik oli tegelikult okei, aga ma mõtlesin tõsimeeli, et ta võib olla kuskilt haiglast ära karanud) ja mul, kui hääletajal, ei ole ju ka mingit õigust talle survet avaldama hakata. Õnneks tegi tüüp vähem kui viie minuti pärast bensiinipeatuse, nii et ma sain oma südametunnistust rahustada ja salaja politseisse helistada, sest tädi jäi mulle ikka väga südame peale kripeldama. Politsei ütles muidugi, et kui keegi teine ka helistama peaks, hakkavad nad liigutama, nii et nad arvasid ka, et ilmselt pole põhjust paanikaks, aga siiski – ma tean, et Eestis jääb igal aastal vanu inimesi niiviisi kaduma ja mu enda vanatädi on jutustanud, kuidas ta korra koju minnes ei taibanud, miks ta välisust lahti ei saa ja siis meenus talle järsku, et ahjaa, ma kolisin siit ju kümme aastat tagasi minema. Osadel lisandub veel Alzhaimer ja muud jutud.

Koju sõites sattusime aga eriti laheda tüdruku peale, kes oli gümnaasiumi ajal aasta vahetusõpilasena Norras olnud ja läks nüüd sinna ülikooli. Lahe on kohata inimesi, kes teavad nii täpselt, mida nad saada tahavad ja kuidas seda saavutada ning ei pea paljuks veidi vaeva näha. Kohe väga huvitav oli temaga vestelda.