filme vaatame me siin kah (Smoking Aces ja Miss March)

Viimasel ajal ei ole me eriti filme vahtima sattunud, aga need vähesed on see-eest täiega lahedad olnud. Smoking Aces võiks olla täiesti tavaline põnevusfilm stiilis jookseb-jookseb-tulistab, aga nagu ülalt näha, on karakterid ikka korralikult üle keeratud ja tempo kiirenduse peale pandud. Pildil olevad tüübid näiteks armastasid lõbu pärast hoopis mootorsaage jms atribuutikat kasutada, et elu vahvamaks teha, aga lisaks neile olid seal ka naljakad lesbimõrtsukad (üks neist oli muide Alicia Keys) ja palju muud vahvat. Süžee on muidu traditsiooniline – kellegi pea eest on mill välja pandud ja nii nad kõik esimesena tema juurde jõuda üritavad. Aga päris lõbus ja K annaks kindlasti lisapunkte selle eest, et enamuse ajast kuskilt ikka verd pritsib.

Miss March peaks vist jälle romantiline komöödia olema, aga seda eristab tavalisest romantilisest komöödiast see, et see on päriselt naljakas – samas, lugesin ka arvustust, kus öeldi, et sellest kehvemat filmi pole kirjutaja veel näinud. Igatahes on point selline: Eguene (Zach Cregger, pildil meie poolt vaadates paremal) on nohikust tüüp, kes ei taha enne abielu seksida, samas kui tema sõber Tucker (Trevor Moore) on umbes kümnendast eluaastast alates ilane pervert olnud. Igatahes teatab Eugene´i tüdruk, et tahab seksi, Eugene on ohates nõus, kuid võtab liiga mitu julgustusjooki, kukub trepist alla, saab viga ja vajub neljaks aastaks koomasse. Ärgates selgub, et tema usklikust sõbrannast on vahepeal saanud Playboy miss Märts – nii et selleks, et temaga rääkida, tuleb loomulikult minna Playboy peole, kuhu ka kõik kuud kohale tulevad.

Asja teeb veidi põnevamaks Tuckeri epileptikust peaaegu girlfriend, kellel Tucker esmalt kogemata epilepsiahoo esile kutsus ja seejärel talle kahvliga näkku andis, et tema hambaid oma kallima varanduse ümbert lahti saada. Kaheksa korda. Nii et vihane piff jälitab teda Kill Bill´i stiilis – koos hullumeelsete tuletõrjujatega. Ja romantikat on õnneks üsna vähe, kui kohustuslik lõpuosa välja arvata, kannatab vaadata küll. Samas on mõlemad filmid muidugi sellised, et ega elu sellest vaesemaks ei jää, kui te neid kunagi ei vaata, aga meelelahutuseks sobivad väga hästi.

Reisikiri vol13

Unustasin vahepeal päris ära, et meie reis jäi pooleli. Nimelt jäime me viimati magama pea Barcelona külje alla, kõigest 40 km kaugusele tanklatagusesse võssa. Väga meeldiv oli, ööd on seal mustad ja eestlase jaoks oi kui soojad, hoolimata sellest, et me ei olnud viitsinud magamiskoti alla matte kaasa võtta, ei olnudki sealkandis öösel tunnet, et neerud külmuvad küljest. Nii et ei pidanudki öösel lõdisedes ärkama ja hommikul oli tuju suisa hea. Kairi  näiteks sai vahelduseks vähe huvitavamate komplimentide osaliseks – vetsust tulles avastasin, et üks tädi vadistab talle midagi ennastunustavalt prantsuse keeles. Nii palju sain ma aru, et Kairi olevat väga ilus, aga midagi jutustas see naine kogu aeg ta lõua kohta ja sellest ma enam aru ei saanud, kas ta lõug olevat väga seksikas, huvitav, kole (vaevalt küll), karvane või hoopis midagi viiendat. Igatahes ei häirinud teda üldse see, et me eriti aru ei saa, ta jutustas meiega pikalt laialt, pakkus puuvilja (me pakkusime enda oma vastu) ja naeratas meid vaadates heldinult. Ju siis tuletasime talle noorusaega meelde.

Nagu pildilt näha, saime siiski teele (mina juba kogu sellest palavusest tülpinud näoga, kes kurat oleks osanud arvata, et Hispaanias keset suve nii kuum on?) ja meid võttis peale hämmastavalt lahe naine. Ta oli pärit Tšiilist, kuid rääkis ka üsna normaalset inglise keelt ja jutustas oma põnevast ja huvitavast elust – mis tõesti oli põnev ja huvitav. Hispaaniasse oli ta seekord sattunud juhuse tahtel ja selle sama juhuse tahtel oli ta siin koos mehega, kellega ta oli 20 aastat tagasi kohtunud, seejärel kuidagi eraldunud ja nüüd, 20 aastat hiljem, jälle kokku sattunud.

Ta mitte ainult ei viinud meid linna, vaid viis meid ka käekõrval metroosse, õpetas, kuidas seal maksta (sellega oleks me ka ise hakkama saanud), kuidas seal sõitu varastada (selle peale poleks ma ise tulnud, aga kuna igal pool olid kaamerad ja ma olen sõprade käest kuulnud, et seal reageeritakse jänestele väga kiiresti, ei hakanud me seda ka testima) ja jagas tohutul hulgal muud kasulikku informatsiooni ja oma elutarkusi. Suhetest ei olnud ta eriti vaimustatud, rääkis, et ta on avastanud, et ta on üksi elades kõige õnnelikum – ja ta oskas sellest jutustada nii, et ta elu tundus tõesti kadestamisväärne. Kairi tegi jälle ühte oma lollakatest naljadest ja teatas talle:”Reena hakkab ka varsti lahutama!” – mille peale naine vaatas mulle säravate silmadega otsa, rabas mu käe ja ütles täiesti siiralt:”PALJU ÕNNE, KALLIS!”

Igatahes oli meil rohkem kui põhjust rahul olla, sest lõpuks ometi jõudsime me ka selle pildini:

lemmikblogid

Mormelar on pannud mulle kaela kohustuse rääkida oma lemmikblogidest, aga kurb tõde on see, et viimasel ajal mul ei olegi neid. Eelistan nimelt autoreid, kes kirjutavad millestki põnevamast kui oma mustadest sokkidest ja naabri vastikust hingeõhust või vähemalt oskavad ka sel teemal huvitavalt kirjutada, aga kõik need, keda ma VÄGA lugeda armastan/armastasin, on haruharva kirjutama hakanud ja mõne puhul tekib koguni kahtlus, et neil võib ka internetiväline elu eksisteerida – kroku, Absolutely Fabulous, Karl Lont.

Kui mõtlema hakata, siis ühe siiski lisaks – MNC-d ma viimasel ajal kadestan tema oskuse pärast igasugustest esseistika reeglitest laia kaarega mööda käia ja vahel kobamisi neile peale kusta – olen täiesti teadlik sellest, et ilmselt on antud ilming tingitud tema vähesest informeerituseastmest konkreetses diskursuses,* kuid see ei vähenda sugugi minu imetlust kõigi suhtes, kes suudavad kastist välja astuda. Liigse hariduse üheks kaasnähuks on pahatihti sellise isetegevuslikkuse kiire mahatampimine, väljajuurimine ja selle viljelejate ninaluude murdmine, mille tulemuslikkust ma ka enda peal liigagi teravalt tunnen. Nii et ka tema on igatahes misiganes auhinna auga (see oleks teda tundes valetamine olnud, nii et asendage see vabal valikul mõnega järgmistest sõnadest: kogemata, täis peaga, nalja pärast, telekavaatamise kõrvalt) välja teeninud.

Ahjaa, pilt ütleb rohkem kui ohsakuratkuipalju sõnu, nii et saagu neid kohe kaks. Nooh, kas hakkas miski südames torkima? Pole lugu, kinnita endale, et need pildid ei käi sinu kohta. 😀

* loe: ilmselt ei tea ta esseistikast essugi