Passisime rannas päris tükk aega ja nautisime päikest ja liiva nii palju kui kohalikud vähegi lubasid – Kairi ei julgenud varsti enam isegi vee poole vaadata, sest mingid tumedad tüübid seisid vee piiril ja muudkui lehvitasid talle järjekindlalt (peale seda, kui nad üritasid vees tema ümber ringi moodustada ja ta sealt kiiruga tulema tuli). Üks põhjustest, miks me nii palju tähelepanu saime, oli ilmselt ka see, et tegelikult seal palja ülakehaga päevitamine siiski NII tavaline ei ole, nii et ma olin üks vähestest, kes seda spordiala viljeles (sorry, sellest pilti ei saa*).
See aga tähendas, et iga joogipakkuja, kes inimestele sügavale silma vaadates Coca Colat pakkus, suunas minu puhul pilgu kohe allapoole – Eestis jätkub enamasti inimestel sündsustunnet teesklemaks, et nad TEGELIKULT ei jõllita sind.
Seejärel tegime väikese kohustusliku turismituuri marsruudil “lahe arhitektuur ja muu selline”, millest ma teid säästan, sest sellest kõigest on laiades internetiavarustes juba tunduvalt lahedamaid pilte olemas. Ütlen hoopis, et tutvusime veidi kohalikega, sõime oliive, mida müüakse seal tohutus valikus (“Emme! Proovime neid kõiki!”), kuigi sellega kaasnevad kohalike tutvuseloomisüritused (“Hi girls, are you looking for something special, like ME?“) ja vahtisime ümber keevat elu. Alguses oli meil olnud plaan, minna ühte squat’i, kus tuttavad ees ootamas, seejärel otsustasime, et see poleks sugugi nii põnev, kui päris elu ja otsustasime oma magamiskoti lihtsalt kuskile põõsastesse üles panna – mis oleks ilmselt olnud tunduvalt parem idee, kui me poleks olnud kesklinnas. Leidsime küll ühe ideaalse koha, aga see oli ideaalne ainult nii kaua, kuni üks joodik meiega juttu ajama tuli ja muu jutu käigus usalduslikult pihtis, kuidas ta igal ööl sinna magama ronib. Nii et otsustasime metrooga veits kaugemale sõita.
Ja mis selgus? Selgus, et selles linnas, kus mitte keegi öösiti ei maga (tõsiselt, inimesed alles hakkasid kella 11 ajal tänavatele tulema, pensionärid istusid murul, suudlesid ja tegid romantikat**, elu kees), töötab metroo ainult päeval. See oli minu jaoks täielik üllatus, sest ma ei tea, et kuskil mujal süsteem sarnaselt toimiks, New Yorgis ja Pariisis kimavad need asjad küll ööpäev läbi. Lisaks hakkas juba vaikselt pinda käima see, et me ei olnud enam sugugi erilised, kõik kohad olid seljakottidega turiste täis, igas põõsas magas juba keegi ja tegelikult oli juba isegi magamiseks kuradima palav. Vaatasime ringi, mõtlesime veidi ja otsustasime, et selleks korraks aitab ühest päevast küll, on aeg koduteed alustada – nii et tatsasime linna piiri,*** ajasime käpa püsti ja hakkasime kodu poole hääletama.
* need, mis on, tehti ainult kunstilistel eesmärkidel, päriselt kah – Kairi on töötu JA andekas, järelikult võib teda kunstnikuks nimetada
** ilmselt on see seotud kliimaga – kui põld seal mitu korda aastas saaki annab, on ju ainult loogiline, et ka inimesed on valmis rohkem uusi ringe peale tegema
*** ühistransport ju enam ei töötanud
Pärdikute päevaraamat 