Ma olen tükk aega mõelnud, kes on need inimesed, kes tunnevad tungivat vajadust Eesti lippu autoakna vahele toppida – et kas nad on tõesti nii igavad, et ainus asi, mida nad ÜLDSE enda juures näidata oskavad on rahvus (järgmine samm oleks muidugi seksuaalsuse afišeerimine ja vastavalt kiri HOMO, LESBI või HETERO autoaknal) või on tõesti nende rahvustunne nii suur, et pressib kohe igast august ja aknast (haha, keelenali) välja. Igatahes võiks arvata, et selline inimene ise peab end siis eestluse esindajaks ja (parimate?) rahvustunnuste edasikandjaks, miks nad muidu end maailmale näidiseestlastena esitavad*.
Olen kohanud päris mitut inimest, kelle puhul see suhtumine paika peab – inimesed on tõesti Eesti fännid (normaalse inimese kombel, mitte ei taha kedagi teisele poole piiri ajada), austavad meie rahvuskultuuri, peres kasvavad lapsed, kes on varakult tuttavad meie vanemate kommetega jne. Aga olen kohanud ka seda teist poolt, kes tõesti ongi igavad, veedavad enamuse vabast ajast juues ja “tiblasid” kirudes, kuid nendega vesteldes selgub, et kas või Tammsaare kohta teavad nad ainult seda, et liitrise viina jaoks kulub teda neli. Vat nende puhul jääb mulle tõesti selgusetuks, miks selline inimene üldse end patrioodiks peab – selle pärast, et ta vihkab teisi siin elavaid sotsiaalseid gruppe, kes temaga paremate elutingimuste (loe: alkoholijärjekorras) pärast konkureerivad?
Igatahes nägin eile Delfis väga naljakaid pilte just selle teise grupi esindajast. Õnneks oli juures kirjas, et ta nimi on Kristjan, muidu oleks jälle kommentaatorid saanud kirjutada sellest, kuidas ta RAUDSELT venelane on. Kuigi need venksid ongi salakavalad, ehk panid kiusu pärast titele eesti nime, kuigi ta täiesti umbkeelseks kasvatatud on… Aga huvitav, et noormehed, kes teda põgenemast takistasid ja ta kinni pidasid (kuigi artiklis on seda nimetatud naispolitseinike abistamiseks – kes kurat üldse tuleb selle peale, et kahest naisest, kellest ühe füüsiline vorm juba eemalt näha on, meeskond komplekteerida** 😀 ), ei tunne sugugi vajadust endale Eesti lippu käisele või kuskile mujale toppida, kuigi mina eelistaksin reklaami just selliste poiste küljes näha.
Alumine pilt on pärit Õhtulehest, ülemine Delfist.
Ahjaa, kui tahate lugeda, kui äärmusesse on võimalik äärmuslusega minna, võite ka seda lehte vaadata. MNC teab sellest valdkonnast rohkem ja oskab ehk kommenteerida, kui tavaline selline organiseeritud tegevus Eestis on, ma pole siiani väga kindla hierarhiaga gruppe kohanud.
* Mina pidin väljamaal ehmatusest lõuakrambi saama, kui üks mees meile ütles midagi stiilis:”Nüüd ma siis tean, millised eestlased on,” – seletasime talle ikka ära, et ei, meie küll oma emotsionaalsuselt ja kommetelt keskmised eestlased ei ole, kuigi välimus on ilmselt üsna õigesse auku. Muidu läheb järgmine kord eestlastega juttu ajama ja mõtleb, et nad vihkavad teda, sest ta ometigi ei tea, et eestlastel on kombeks kõiki uustulnukaid pika (välismaalaste jaoks) piinliku vaikusega tervitada ja esimesed kuu aega ainult ilmast rääkida või poliitikuid kiruda.
** Jah, ka mina tunnistan, et naised jooksevad aeglasemalt ja on üldiselt meestest füüsiliselt nõrgemad.
Iga kord, kui ma loen mõnda uudist, kus räägitakse MEIST, tahaksin hirmsasti teada, kellest täpsemalt jutt käib. Täna näiteks lugesin, et 
Pärdikute päevaraamat 