Aga näljutaks ehk pensionärid surnuks?

Iga kord, kui ma selle kuradima riigiga asju ajan, vihastan ma end veel rohkem seaks, kui ma senini olen olnud – ja kuna teatud asjaoludel olen ka mina ametlikult pensionär, tuleb seda vahel ikka ette. Põhikooli kohta ei mäleta, aga gümnaasiumis pidin igal aastal käima tõendit viimas selle kohta, et ma ametlikult õpin – mis sellest, et ka koolid ise oma õpilaste kohta ametliku ringkirja saatsid. Pensioniamet oli tollel avatud ainult teatud päevadel ja kellaaegadel ning asus (asub siiani) Tartu teises otsas, nii et pidin jätma kooli minemata, et viia neile tõendit selle kohta, et ma TEGELIKULT käin koolis.

Siis, ülikooli astudes, kui pensionisumma oli minu jaoks täiesti arvestatav sissetulek, sest tudengile oli/on see ühe kuu söögiraha, sain üsna varsti teada, et suvekuudel ma pensioni ei saa, vaid see makstakse sügisel tagant järele, sest “kust me teame, et te päriselt ka seal õpite?” Üritasin küll selgitada, et kui mind oleks välja visatud, oleks ju süsteemis ka märge, et ma olen eksmatrikuleeritud, lisaks peaks ka positiivne hinneteleht üht-teist tõestama, seda enam, et ka akadeemilise puhkuse kohta tuleb vastav märge – ei, kedagi ei koti, raudselt tahab see kuradima looder ainult pensioniraha varastada, mingu tööle.

See viimane nõuanne kõlab hästi küll, eksole? Vot, mina arvasin ka nii, aga ka seda puudutavad seadused on kogu aeg muutunud ja seda, millal need muutuda suvatsevad, tuleb ise jälgida, sest ega keegi kõigile, keda see puudutab, ühe nupulevajutusega meili saatma ei vaevu (eRiik, lubage naerda). Nimelt oli vahepeal nõue, et selle pensioni saajad EI TOHI tööl käia, sest tööl käimisega tõestavad nad, et saavad ka iseseisvalt hakkama ja ei vaja riigi abi. Siis oli aeg, kus võis tööl käia, tingimusel, et samal ajal ka täiskoormusega (ja kindlasti päevasel ajal) õpitakse – ja ka aeg, kus tädid läksid omavahel vaidlema, sest mõni arvas, et võib töötada ainult poole kohaga ja mõni, et täiskohaga ja vastavat lõiku paberil ei osanud keegi näidata. Nüüdseks on õnneks vähemalt selle koha pealt kokkuleppele jõutud, aga tollal pidin arvestama sellega, et kui ma ametlikult tööle lähen, võidakse seda kasutada mulle keeramiseks.

Sel suvel avastasin üllatusega, et pensionisüsteem on normaalseks muutunud ja ma saan raha ka suvekuudel. Hip-hip-hurraa! Ka nemad on avastanud elektroonika põneva maailma! Aga ära kiirusta rõõmustamisega, mu väike rohutirtsuke, sest pill tuleb pika ilu peale – otse loomulikult selgus septembris, et raha ei ole ja enne oktoobrit ilmselt ka ei tule. Hoolimata sellest, et suvel kõlbas maksta küll. Ma ei palu ju palju, kui ma loodan, et ma võiksin sellistest muudatustest varem teada saada, et teaksin raha kõrvale panna? Või palun?

Nii et ma helistasin ja küsisin, mis värk on ja mulle seletati toimuvat väga aeglaselt ja rahulikult, nagu ikka idioodiga rääkides.

Vastaja: Jah, selle raha saate kätte oktoobris, kui elektroonilised teated meieni on jõudnud.

Mina: Aga kas ma saan seda kuidagi kiirendada, tuua ehk varem koolist templiga tõendi või midagi?

Vastaja: Ei, meie süsteem arvestab nüüd ainult elektroonilisi teadaandeid. Pealegi, ALATI on ju nii olnud, et raha tuleb oktoobris.

Mina: Olgu, aga mis alustel ma siis suvel raha sain?

Vastaja (tüdinult): Oeh, õppeaasta ju kestabki septembrist augustini ja LOOMULIKULT makstakse ikka ametliku õppeaasta lõpuni.

Mina: Kas tõesti? Aga miks ma siis ühelgi varasemal aastal suvel raha pole saanud?

Vastaja (üllatunult): Eee. Aga mina seda küll ei oska öelda. Igatahes NÜÜD on nii.

Ma ei hakanud küsimagi, mis siis saab, kui ma vahepeal nälga suren – ilmselt selle peale see riik loodabki, et vähemalt mõned meist seda üle ei ela ja edaspidi on riigil jälle väike kokkuhoid. Seda enam, et minu meelest on minust hiljem sündinute jaoks süsteem teistsugune ja nemad on juba paljaks kooritud ja saatuse hooleks jäetud, sest kuidagi peavad meie valitsuse liikmed ju Euroopa viie rikkama mehe hulka jõudma või kuidas see oligi. Ikkagi väga normaalne teada saada, et NÜÜD on nii, aitäh, et varakult teada andsite.

Oh mu riik, sinu teed on keerulised ja sinu armastus on kaheldav, näita mulle valgust, mille poole liikuda.

Kuidas suurendada oma edulootusi?

Ütlen kohe alguses ära, et siit te häid nippe ei leia, mina hoopis tahan teilt nõu saada. Nimelt, nagu mõned teist ehk mäletavad, peaksin ma praegu olema Sydneys ja tegelema usinalt uue kultuuri tundmaõppimisega (loe: kohalikega ringi hängima) – tegelikkuses olen aga ikka veel siin ja õpin päriselt, sest ma ei saanud stippi ja ka õppelaenu võttes oleks peale lennupiletite ostmist jäänud raha ainult kuuks ajaks, nii et kui ma selle ajaga poleks leidnud tööd, mis sobituks suurepäraselt minu tunniplaaniga, oleks lust ja lillepidu läbi olnud ja ma oleksin pidanud hakkama otsima kedagi, kelle kulul järgmised neli kuud elada.

Mida ma aga vist ei öelnud, on see, et ma ei loobunud pakkumisest täielikult, vaid lükkasin seda esialgu ühe semestri võrra edasi, lootes siiski mingi päästva stipendiumi otsa põrgata. Need, mida avalikult reklaamitakse, on kõik jaganud raha juba terve aasta peale, nii et sealt mul midagi loota ei ole – nii et kõik teie soovitused on igati teretulnud. Olete ehk kuulnud mõnest stipendiumist? Oskate midagi muud soovitada?

Hetkel on mul ainult kaks head mõtet:

1. astuda Keskerakonda – sealt saadetakse neid pidevalt igasugu koolitustele, nii et miks mitte ei võiks nad toetada minu õpinguid välismaal, et ma ka seal meie kõigi vaimset juhti populariseeriksin.

2. hakata katoliiklaseks – kusjuures ilma naljata, nende elu on tunduvalt lihtsam, sest see on ülemaailmne võrgustik ja neile on organiseeritud igasugu stipendiumid ja asjad, mis tavainimestele kättesaadavad ei ole. Ainuke jama on see, et sellega kaasneb ristimine ja leeritamine, mis tähendab, et enne tuleb päris palju raha ja aega välja anda, kiireks läheb vist.

Veel ideid?

Edit: Ma olen leidnud kolm stipendiumit, mida ma ka praegu taotleda saan.