Reisikiri vol16 (keeleoskus aitab ikka hädast välja)

Juba Prantsusmaal viibides meenus mulle, et kurat, tahtsin ju K-le Hispaaniast kingituse kaasa tuua. Nii et hakkasime ringi vaatama ja leidsime ühe kännust eriti kaugele kukkunud käbi, mis sobib suurepäraselt illustreerima väidet “Välismaal on kõik suurem”. Kuna minu käes olid juba kaart ja telk, hakkas seda tassima Kairi, minu pidevate manitsuste saatel, et ta ettevaatlik oleks.

Nii, kui me tagasi teele saime, hakkas ka lahe elu jälle peale. Näiteks võttis meid peale Austria rekkajuht, kellega me üsna kenasti jutustatud saime. Nagu enamuste keelte puhul, olin mina kursis grammatikaga ja Kairi jällegi teadis sõnavarast veidi rohkem, aga kahepeale saime kenasti hakkama. Ainus naljakas olukord tekkis siis, kui mees, kes oli pikalt jutustanud, et tal on ka kaks tütart, teatas, et tahab meid sööma viia ja “Geld ist kein Problem*”. Mees kõndis enesekindlalt ees, mina üritasin kannul püsida ja Kairi sikutas mind varukast ja sosistas “Kuule, jää seisma, ta ütles, et raha on probleem, me ei saa minna!” ja ei saanud esimese hooga aru, kui ma talle seletasin, et “ta ütles KEIN**!”

See tüüp oleks meid endaga Itaaliasse ja Austriasse viinud, aga me teadsime, et sel juhul tahaks ta meile ka kogu aeg välja teha ja me ei tahtnud lisaks karmavõlale ka veel suuremat tänuvõlga tekitada, lisaks meeldis mulle Prantsusmaa, nii et seda pakkumist me vastu ei võtnud. Ta tundus selle üle tõsiselt kurvastavat ja luges meile sõnad peale. Eelkõige et olge ettevaatlikud ja ärge mingil tingimustel türklastega sõitke, nad kõik on ühed kärnased perverssed koerad.

Nii et järgmine pealevõtja oli muidugi kõigile jutustamisreeglitele vastavalt türklane ja mitte lihtsalt türklane, vaid täielik monolinguaal, kelle keeleoskus piirdus türgi keelega ja Kairi vandus, et ka seda ei oska ta eriti hästi, sest Kairi üritustest mõne selgeksõpitud türgikeelse fraasiga jutule saada, ei saanud mees lihtsalt mitte midagi aru (mis otse loomulikult näitas tema küündimatust, mitte Kairi keeleoskuse kaheldavat väärtust). Ühel hetkel peatas ta auto kinni, pani METSIKU jooksuga minema ja tuli tagasi kolme Cocaga, millest ta kahte lahkelt meile pakkus, aga me olime juba nii kõrimulguni igasugu kraami täis ja tassida ka ei viitsinud, nii et pidime jälle keelduma. Ja ka meie plaan öö otsa hääletada kukkus taas läbi, sest meid pandi kell 11 õhtul maha kohta, kus autosid praktiliselt ei liikunud, nii et oli selge, et enne hommikut ei ole mingit lootust peale saada. Seetõttu pugesime põhku, lootes, et järgmisel päeval on õnne ja saame Nimes’i poole edasi kimada.

* Raha ei ole probleem

** nimisõnaga kasutatav eitusvorm

Võib vist öelda, et mul on üks rott vähem

Kuigi tegelikult sõltub kõik muidugi vaatenurgast. Nimelt õppis üks mu rottidest, Albert, puurist välja käima. Võimalik muidugi, et nad on seda kogu aeg osanud, aga varem lihtsalt ei viitsinud ja Nööp ei viitsi praegugi, aga ma olen juba mitu korda püsti hüpanud selle peale, et kuulen, kuidas mõni Taneli naiskülalistest köögis karjub:”Appi, mingi rott vahib mind ukse peal!!!”

Siiani olen ta küll alati puuri tagasi pannud, aga oleme ühisel seisukohal, et pole mõtet puuri kindlustada, sest kui keegi on ikka endale vabaduse välja võidelnud, siis on ta selle endale välja võidelnud ja järelikult on tal sellele ka õigus. Seda enam, et vanust on juba piisavalt, ise teab, mis teeb. Enamasti ronib ta päevaks ikka puuri magama, öösel hulgub mööda ilma ringi. Igatahes tehniliselt teda enam minu rotiks nimetada ei saa, sest ta teeb oma elu puudutavaid valikuid ise, seega ei kuulu ta enam kellelegi. Loodetavasti läheb tal hästi ja külmaga alati uusi elamispindu kaema tulevad rotid ei murra teda maha ja ta saab oma tasuta pleissi mõnusasti nautida.