Kuigi tegelikult sõltub kõik muidugi vaatenurgast. Nimelt õppis üks mu rottidest, Albert, puurist välja käima. Võimalik muidugi, et nad on seda kogu aeg osanud, aga varem lihtsalt ei viitsinud ja Nööp ei viitsi praegugi, aga ma olen juba mitu korda püsti hüpanud selle peale, et kuulen, kuidas mõni Taneli naiskülalistest köögis karjub:”Appi, mingi rott vahib mind ukse peal!!!”
Siiani olen ta küll alati puuri tagasi pannud, aga oleme ühisel seisukohal, et pole mõtet puuri kindlustada, sest kui keegi on ikka endale vabaduse välja võidelnud, siis on ta selle endale välja võidelnud ja järelikult on tal sellele ka õigus. Seda enam, et vanust on juba piisavalt, ise teab, mis teeb. Enamasti ronib ta päevaks ikka puuri magama, öösel hulgub mööda ilma ringi. Igatahes tehniliselt teda enam minu rotiks nimetada ei saa, sest ta teeb oma elu puudutavaid valikuid ise, seega ei kuulu ta enam kellelegi. Loodetavasti läheb tal hästi ja külmaga alati uusi elamispindu kaema tulevad rotid ei murra teda maha ja ta saab oma tasuta pleissi mõnusasti nautida.
Pärdikute päevaraamat 