Mida rohkem ma inimeste hulgas ringi vaatan, seda rohkem tundub mulle, et inimene on lihtsalt üks muteerunud ahv, kellel on tekkinud suurusehullustus ja tahtmine kõigile teistele pähe kusta. No miks ei võiks inimesed lihtsalt rahulikult elada? Näiteks meie avastasime ühel hetkel, et meile on tuppa tekkinud sipelgad ja üsna varsti tuli tuttav, kes küsis, miks me neid ära ei tapa – no armas taevas, miks ma peaks kedagi tapma hakkama? Olime paar kuud vähe hoolikamad, ei jätnud toitu vedelema ja sipelgad läksid ise minema.
Nüüd loen koertefoorumist inimeste arutelu selle üle, millega on kõige parem räästa alla kolinud herilasi tappa – keset septembrikuud, kui on teada, et kuu aja pärast on need herilased nagunii ise minema kolinud! Ega herilane loll ei ole, et külmaga sinna passima jääks. Minu vanemate majas olid ka mesilased räästa alla seina sisse pesa teinud ja nad ei tulnud selle pealegi, et neid maha lüüa, vastupidi, kui tuulekaste tegema hakati, jäeti väike auk, et tegelased edasi-tagasi käia saaksid. Ja keegi ei saanud isegi kordagi nõelata.
Aga ehk olen hoopis mina imelik ja võiks võimalikult kiiresti kõik ümbritseva maha lüüa, oleks endal hulga rohkem ruumi laiutada.