faith

Vägivald on lahendus

Lugesin paar päeva tagasi ühest blogist väidet, et enesepiitsutamine on üldinimlik. Et inimene tahab tunda, et ta kontrollib oma elu ja seega, kui keegi teeb inimesele haiget, haavavad paljud end instinktiivselt ise, et nad tunneksid, et see on vähemalt nende endi tekitatud. Seda siis hoolimata sellest, kas vägivald on otsene (“hammustan huulde, kui vereproovi võetakse”) või kaudne, nagu näiteks enese näljutamine või ületreenimine (“ma kontrollin oma keha”). Kõlab päris loogiliselt, eriti kui arvestada seda, et näiteks enamus anorektikutest olevat pärit headest perekondadest, kus vanemad ootavad, et nende lapsed kogu aeg edukad oleksid.

Igatahes võin ma seda seisukohta täiesti mõista, kuigi kui jätta kõrvale eesmärgi poole püüdlemine (õpin usinasti, et ühel päeval saada parimaks ratsanikuks), eelistan pigem väljapoole suunatud vägivalda – ja viha. See on tulemuslikum. Viha aitab midagi muuta, eriti kui seda välja näidatakse (seda saab muide ka viisakate sõnadega teha), samas kui enesepiitsutamine ei muuda konkreetses olukorras mitte midagi peale selle, et annab ehk paremad tingimused uute olukordade loomiseks – ja kolmas populaarne võimalus, ehk patja nutmine ei muuda üldse midagi. Okei, vahel aitavat otsene nutmine stressi välja elada ja edaspidi tublim olla, nii et ütleme, et emotsemine ja vigisemine ei muuda midagi*. Teiste nähes nutmine muudab küll ja aitab naistel nii mõndagi saavutada, aga see ei ole minu jaoks vahend, mida ma kasutada tahaksin. Tahan suurte poistega võrdselt mängida.:P

Näiteks kui naabrinaine ajab mind igapäevaselt närvi sellega, et ta just minu magamistoaakna all telefoniga lõugab (sest toas ei kannata ta oma pere teda välja), teen ma valiku – kas teda sõimata või eirata. Ma ei käi toast tuppa ja ei vannu selle pärast omaette, sest sellest poleks midagi kasu. Ja hambaarsti juures on mul silme ees kujutluspildid sellest, kuidas ma talle virutan, see aitab väga kenasti valu kannatada. Inimesed käituvad liiga tihti endale loomuomaselt, mõistmata, et ka käitumine on tegelikult valik ja see valik ei pea sugugi alateadlik olema. Kui seekord on otsustamisega kiire, võime me hiljem kodus ikka rahulikult mõelda, kas me käitusime mingis olukorras nii nagu me tegelikult tahaksime käituda, ja üritada sellega järgmine kord arvestada.

Või kui võtame ülaloleva pildi – igaüks pildil saab teha valiku.Poiss saab tüdrukule klotsiga pähe lüüa ja kui tulemus on positiivne (poiss ei ole liiga empaatiavõimeline, et nutmise peale härdaks minna ja vanemad ei astu vahele ja ei anna talle vastu hambaid), õpib ta, et mehed on naistest üle. Ja järgmine kord on juba lihtsam nuttu kuulata, ilma et see südametunnistuse peale hakkaks. Inimesel on alati väga lihtne eelisseisundi kasutamist iseenda jaoks õigustada ja valge inimene kui tuntud orjapidaja on seda sajandeid harjutada saanud – ainult see, kui MEILE liiga tehakse, tundub ülekohtune. Samas võiks muidugi tüdruk ise esimesena lüüa, tema kasuks on üllatusmoment, poiss ilmselt muudaks juba suurest ehmatusest oma käitumist ja õpiks ehk naissugu respektima või nõrgemaid naisi valima. Aga tüdruk jällegi õpiks end alati jõuliselt kehtestama, mis raskendaks edaspidi edukate sotsiaalsete suhete loomist. Aga mõlemad peavad arvestama Jumaliku kontrolli faktoriga – hetkel siis seljatagusega, kes tõenäoliselt igale karmimale sammule omapoolse vägivalla ja sügava (ja nende suhtes ilmselgelt kõrgemalt tuleva) hukkamõistuga reageeriks. Nii et see olukord õpetab neid suure tõenäosusega end sõnadega kehtestama – või vastavalt täiskasvanute iseloomule (sest emadel on ju ka valik) ehk lihtsalt tüdrukut meeste mula kõrvust mööda laskma (hetkel siis sedapidi, sest täiesti juhuslikult on sellel pildil poiss see, kes aktiivselt näägutamisega tegeleb) või poissi teistega rohkem arvestama. Just nimelt lihtsalt “teistega”, sest mõlemad osapooled võiksid lihtsalt poisid/tüdrukud olla, konflikt jääks lihtsalt samaks, lihtsalt praeguses olukorras muudab seda veel keerulisemaks see, kuidas emad oma laste soorolle kujundada soovivad.

Otse loomulikult otsustavad lapsed instinktiivselt, kuidas käituda. Esimene kord ehk “eksivad”, s.t. teenivad välja karistuse, mõne aja pärast saavad dresseeritud ja mõned edukamad hakkavad mõne aasta pärast ehk mõtlema, kas “eksimine” oli ikka päris eksimine – ehk kas nad eksisid ainult oma vanemate moraalinormide vastu või peavad ka nemad ise neid norme õigeks ja tahavad neid järgida. Igatahes selge on see, et enamus inimesi õpib, et enda pidev allasurumine ei ole lahendus, sest kui me oma mõtteid ei väljenda, ei ole lootustki, et keegi neid mõista saaks. Tavaelus on sellise tagasihoidliku vaikuse tulemuseks ikka see, et kui just ühel osapoolel emme selja taga ei seisa, võtab üks lihtsalt teise ämbri ja kühvli ära ja ei kavatsegi neid enam tagasi anda, nii et iga kolmeaastane teab, et kui ta on nurka surutud ja “davaite zit drušna” enam ei aita, on targem nutma hakkamise asemel kühvliga virutada.

* See ei käi enam sugugi blogimaailma kohta, sest paljud inimesed on internetis täiesti erinevad – mina ei vigise siin peaaegu kunagi, päris elus tuleb vahest ikka ette küll, samas kui tean inimesi, kes kasutavad täiesti teadlikult internetti enese välja elamiseks, aga IRL on vägagi pealehakkajad.

8 kommentaari “Vägivald on lahendus

  1. See adekvaatne käitumine, mida sa kirjeldad, eeldab tegelikult juba päris tervet psüühikat. Kui kuskil on vähegi mingi loll alateadlik muster sees, siis on sellel teadlike valikute ees eeliseks kiirus – teadlik valik nõuab mõtlemist ja mõtlemine on suht aeglane protsess.
    Teiseks on igal sellisel lollil alateadlikul mustril kunagi arvatavasti ka inimese enda jaoks reaalsed eelised olnud – oletame, et keegi kasvab üles keskkonnas, kus tal oleks füüsiliselt ohtlik ükskõik mis tundeid välja näidata, kohe saaks vanemate käest kolakat. Sel juhul ei aita viha enda vastu pööramine mitte ainult valu üle kontrolli saavutada, nagu sa kirjutad, vaid ka vähemate füüsiliste vigastustega üles kasvada. Häda ainult, et neid enda vastu pööratud tundeid ei saa pärast, kui võiks juba lipsu lõdvemaks lasta, niisama kergelt ja ilma abita tagasi pöörata. Inimene ei pruugi teadagi, et tal mingi viha üldse on.

    Mis kühvli ja ämbri äravõtmisse puutub, siis ma tean päris elust inimest, keda oli kasvatatud nii, et teiste asju ei kisuta ja kui teised norivad, ära tee välja, ja teistele ei tohi halvasti öelda, muidu oled paha laps. Kui ta sattus siis lasteaeda, kus kõik üksteise asju ära kiskusid, oli teistega suhtlemisel aastateks plokk ees (laps tahab ju ikka hea laps olla ja eks ta siis “ei teinud välja”, nagu vanemad õpetanud – nutma ei hakanud, kui korra n.ö kühvliga virutas, sundisid vanemad teda avalikult ja alandavalt vabandust paluma). Alles vanemast peast hakkas ise seal kallal urgitsema, et mis värk on, ja avastas, kuidas ta oli tegelikult juba siis vihane ja solvunud olnud. Aga selleks tuli kõvasti tööd teha.
    Kolmandaks, ma usun, et kõigi tunnete täieliku äraplokkimisega võrreldes on emotsemine juba kõrgem level. Ma usun, et mõnel eriti äratraumeeritud tegelasel kuluks ka selleni jõudmiseks kõvasti tööd ja aega.

    1. Eks me kõik veedame oma elu üritades oma vanemate poolt sissekasvatatud pahna välja rookida ja samal ajal oma lastele uut pahna sisse kühveldades. Selle pärast ma arvangi, et inimesed peaksid üritama vähemalt tagantjärele oma käitumist analüüsida, nii on ehk võimalik mingil määral tuleviku jaoks järeldusi teha.

      1. Eks ta õige ole, aga puhtalt oma käe peal analüüsimine võib marineerimiseks kätte ära minna. Ratsionaalseid selgitusi aitab võib-olla leida, aga sellest üksi ei piisa. Ratsionaliseerima on paljud neurootikud mihklid ja oi kui hästi saab seda hoopis oma neurooside väljavabandamiseks ära kasutada.

    1. Seda küll. Õnneks oma tuttavate puhul õpime me varsti aru saama, millise inimese puhul järgneb emotsemisele ka reaalne tulemus ja millal mitte.

      1. Ja kui ise olla tark ja terve, siis on võimalik tuttavate enda tähelepanu nende emotsemisele juhtida, aga iga viis selleks ei kõlba. Tglt hakkasin ma kogu oma pikka juttu sellepärast kirjutama, et mõtlesin, et kui allasurutud emotsejale, kes endale nt vihastamist ei luba, otse öelda, et emotseda ei tohi, siis keelab ta endal lihtsalt ka emotsemise ära, mitte ei hakka elutervelt vihastama. Ma arvan, et õigemad ütlemisviisid tulevadki alles siis pähe, kui ise hästi terve olla, aga või sellest ise aru saab.

        1. Muidugi. Tuttavate õnneks taas õpib, kuidas neid kõige paremini lohutada ja elutervemas suunas lükata, võõrastega on aga alati raske.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.