Seoses naljaka rassistliku saidiga, millest paar postitust tagasi juttu oli, näitas keegi mulle seda videot. Lühikokkuvõte oleks siis selline, et õpetaja tegi 80ndatel lastega katse, rääkides neile ühel päeval, et pruunisilmsed lapsed on lollimad ja kehvema iseloomuga ja järgmisel päeval teatas, et ta valetas, tegelikult on sinisilmsed lapsed igat pidi kehvemad. “Kehvemad” pidid kandma teatavat kraed, mis oli nende kehvuse tunnuseks ja neile toonitati iga eksimuse korral, et neist ei oodatudki midagi enamat. “Paremad” lasti aga näiteks esimesena sööklasse, välja mängima jne ning kiideti iga nende väikseimatki saavutust. Nüüd kutsuti kunagised lapsed uuesti videot vaatama, analüüsiti muutusi jne.
Tulemused olid igati ootuspärased – mõlemal päeval hakkasidki “kehvemad” kehvemaid tulemusi saama ja paremad hakkasid oma üleolekut igati välja näitama. Ka teisel päeval, kui oleks võinud arvata, et inimesed on juba poindile pihta saanud. Toonitan, et tegu polnud teadusliku katsega, vaid minu maitse jaoks oli õpetaja oma “teadmiste” edastamisel isegi liiga agressiivne, sest väikestele lastele avaldati väärtushinnanguid peale surudes lausa metsikut survet. Samas toimub see sama asi iga päev meie ühiskonnas, lihtsalt mitte nii kontsentreeritult.
Seekord pälvis minu tähelepanu aga hoopis teine vaatepunkt. Nimelt see, et pea kõigi laste õpitulemused paranesid peale seda jäädavalt. Minu naiivse loogika põhjal võiks see tähendada, et lapsed said mingil tasandil aru, et nende tõeline väärtus ei saa tulla väljastpoolt, vaid nad saavad seda ainult ise luua. Lisaks väitsid kõik aastakümneid hiljem, et nende suhtumine teistesse inimestesse muutus pärast seda sündmust drastiliselt ja nad suudavad end ümbritsevaid inimesi tunduvalt eelarvamustevabama pilguga vaadata. Nii et vähemalt suutsid nad jätta mulje, et nad tõesti õppisid selle kahe päevaga, et igaüks ehitab oma identiteedi ise. Kas pole huvitav?
Pärdikute päevaraamat 