Feel no evil. Fear no evil.
Täna oli nimelt esimene päev, kus ma täiesti siiralt mõtlesin, et “Kuradima kiirabiauto, mida ta huilgab just siis, kui ma last magama panen!”
Tundub, et see haigus ei levi ainult sugulisel teel, vaid ka tavalise füüsilise kontakti kaudu emaduse objekti ja potentsiaalse nakatunu vahel.
Lugesin inimeste jauramist vaktsineerimise teemadel – ja ei leidnud ausalt öeldes midagi eriti uut ja huvitavat. Isiklikult arvan, et igal vanemal peaks loomulikult olema õigus ise otsustada, kas ta vaktsineerib oma last või mitte, kui just päris epideemiaga tegu ei ole, aga see ei ole hetkel oluline. Nimelt tõi keegi sisse paralleeli ravimisega ja esitas küsimuse, kas vanemal on ka õigus keelata näiteks lapsele traditsioonilist vähiravi ja joota talle selle asemel lapse enda uriini.
See on ju tegelikult väga tundlik teema ja mul pole õrna aimugi, kuidas see Eestis siiani lahendatud on. Näiteks oletame, et arst surub peale üht ravimit, vanemad eelistavad alternatiivi. Kas vanemad peaksid saama oma tahtmise? Aga kui vanemad tahavad alternatiivina näha palvetamist? Aga kui ateistist arsti meelest on ka esimese alternatiivi kasutegur umbes sama suur kui palvetamisel? Või kui jehoovatunnistaja keelab vereülekannet? Kas siis, kui keegi on kasvanud minu munarakust, on mul tõesti õigus tema elu üle 18 aastast ainuisikuliselt otsustada? Aga teisest küljest, kellel siis üldse see õigus olema peaks? Riigil ju ei saa olla õigust otsustada selle üle, kuidas mina oma lapsi kasvatama peaksin. Keeruline. Keeruline on see maailm.
Pärdikute päevaraamat 