Avastasin eile K MMORPG mängu vaadates, et teoreetiliselt saaksin ma kas või sellest väga huvitava lõputöö kirjutada. Näiteks ei ole nende kogukonnasuhted kõik tegijate poolt ette kirjutatud (või peaksin ma minema teaduslikuks ja ütlema ’determineeritud’?), vaid paljud reeglid on mängijate endi poolt paika pandud – ja me räägime ca viiest tuhandest püsimängijast ühes serveris. See tähendab, et uued mängijad, kes peale tulevad, võtavad aja jooksul omaks ka kirjutamata reeglid, sest muidu ei taha keegi nendega lihtsalt mängida.
Kõige popim näide, mis esineb paljudes sedalaadi mängudes on ilmselt need before greed – see tähendab seda, et kui mingi seltskond läheb kambaga laamendama, on mäng andnud igaühele võimaluse iga saadud asja peale täringuid visata, reaalselt veeretavad iga kord aga ainult need, kes asja reaalselt kasutada saaksid. Alles siis, kui leitud asi mitte kellelegi otseselt vajalik ei ole, veeretavad kõik koos ja võitja saab selle siis maha müüa. Loomulikult esineb ka inimesi (keda vähemalt selles konkreetses mängus kutsutakse ninjadeks, sest nad on salakavalad), kes teevad nägu, et on reeglitega nõus, aga tegelikult hakkavad ikka iga asja peale veeretama, kuni nad seltskonnast välja visatakse – ja muidugi vihastavad, kui teised sama moodi teevad, sest see vähendab nende endi võiduvõimalusi.
Teine huvitav asi on see, kuidas mängijad end identifitseerivad. Näiteks enamus inimesi ei rõhuta eriti oma rahvust ja uute inimestega tutvudes ei tunta tavaliselt ta rahvuse vastu isegi huvi. Vaikival kokkuleppel on üldiseks keeleks (näiteks gildisiseseks keeleks) inglise keel (venelaste jaoks on oma serverid). Samas näiteks ungarlased peavad oma rahvust piisavalt oluliseks, et see ka oma gildinimes tähisena ära märkida. Ja nii edasi. Kõik muutub nii huvitavaks, kui seda läbi professionaalse kretinismi kauni prisma vaadata.
Pärdikute päevaraamat 