fekaalidest ja saamatutest meestest

Vat milleni viib see, kui inimesed öösiti aega parajaks teevad. Tuleb leida taas tee Perekooli, mis täna oli eriti hariv (Ninataga, ära loe, sul läheb jälle süda pahaks!). Ühest ja samast, üldhariduslikus mõttes lausa imeväärsest teemast sain teada, et:

• normaalsed inimesed külas käies ei situ (kui häda peale tuleb, lähevad koju),
• mehed on nii saamatud, et neilt ei saagi oodata, et nad enda tagant peldikupotti kasida suudaksid või mõnel eriti karmil juhul isegi veetõmbamisega hakkama saaksid
• mammutite püüdmisega said mehed hakkama ainult tänu sellele, et mammut on piisavalt suurt kasvu, mistõttu isegi mehed seda märkavad
• avalikus peldikus käies tuleks pott põhjalikult puhtaks pesta ka siis, kui ise ainult põit panid, aga eelmisest on mõni rant jäänud, sest muidu võib järgmine inimene mõelda, et sina oled see jube loom, kes peldikuetiketist mitte essugi ei tea – mille tagajärjeks on loomulikult teema Perekoolis ja sellega kaasnev igavene häbi
• naised on läbi aegade olnud emad (keegi kommenteeris tabavalt, et see läheb ühte patta kuulsa lausega “Elu on inimese parim aeg”)
• vetsupott pole mõeldud hamba- ega näopesuks
• last, but not least – Sepo Seemani välimuse põhjal võib eeldada, et ta sokid haisevad

Edit: Ei saa mööda vaadata ka igihaljast Üksikmehe naiseotsimise teemast, mis juba aastaid iga paari kuu tagant Perekoolis uuele ringile läheb – 40 ja peale mees, kes tahab 17 aastaseid tüdrukuid, sest “kõik ju teavad”, et alates 25 eluaastast naised enam seksi ei tahtvat. Ehk nagu keegi tabavalt ütles: kui teised inimesed arvavad aega näiteks oma laste vanuse järgi (“Kui Karina kooli läks”), siis Perekoolis on mõõdupuuks Üksikmehe seksuaalsuhted.

yay, rentsi esimene töö-öö

Jep, Rents on suur tüdruk, ei käi mitte ainult koolis, vaid tööl kah. Vahetustega, kusjuures pooled neist on öised vahetused ja kuna üks vahetus on 12 tundi, tuleb ka vabu päevi piisavalt, nii et on lootust vahel ka kooli jõuda. Sest kes meist ei tahaks kooli jõuda. 😉

Igatahes. Nüüd pean ma siin kuidagi hommikul kella üheksani ärkvel olema ja kuna ma unustasin kohvi maha, aitab mind sel keerulisel teel… Jogurt. Ja loomulikult juba silme ees keerlevad dollarimärgid.

Edit: Kell on 2 ja ma olen juba üle elanud põleva prügikasti, lahti kistud tuletõrjekapi, katkise pesumasina ja laiali ajanud ühe noorte joodikute kogunemise. Lisaks muidugi tutvunud terve hulga inimestega. Hõissa.

ja sõnu polegi vaja

Minu esimene ja viimane eksam…

… sai sooritatud hindele B. Nüüd tunnen end nagu läbikukkuja, sest semestri ainsa eksami oleks võinud ju ikka A peale venitada. Aga proovime sellest ikka üle olla, sest aeg oli tõesti väga pingeline, lisaks sain täpselt samal päeval uudiseid, mis igasuguse keskendumisvõime tugevalt proovile panid.Vähemalt on selle semestri kõige pingelisem ja kõige suuremat tööd (iganädalast mahuka ingliskeelse materjali läbitöötamist) eeldav aine lõppenud ja ma saan tunduvalt kergemini hingata. Vähemalt kuni järgmise nädalani, mil ma tööle hakkan. 🙂

Igavesti teie

Nohik Reena

Soovitage kohvrit

Küsimus pealkirjas. Olen probleemi eest, sest oleks vaja suurt ratastega kohvrit, aga Kaubamajas, kuhu esimesena kiikasin, tundus viis tuhat krooni täiesti keskmine hind olevat. Minu jaoks kõlab see täiesti ulmeliselt, sest see tähendab, et ostes endale näiteks reisi Pariisi, maksan ma kohvri eest vähemalt kolmandiku rohkem kui piletite eest. Nii et soovitage mõnda head poodi, kus kvaliteedi ja hinna suhe võimalikult mõistlik oleks.

Ahjaa, kui juba soovitamiseks läks, on oodatud ka selle kohta, kust ma võiksin leida kellegi, kes mu mobiiltelefoni lahti võtaks, liiva välja kallaks ja telefoni kokku tagasi paneks? Kõiki klahve ei saa enam hästi vajutada, sest midagi jääb alla, ja kuna ta paar korda mul liiva sisse kukkunud on, tundub see kõige tõepärasema lahendusena. Tean, et Lõunakeskuses oli varem selline koht, aga praegu on seal remont ja vastav pood on vähemalt ajutiselt suletud. 😦

Teie Kirjasaatja.

EEK on igas Eesti riigiasutuses kehtiv maksevahend?

Teoorias muidugi ei peaks seal lõpus punkt olema, mitte küsimärk, aga kõik teavad, et tegelikult ei ole. Mõnes kohas küll saab sularahas maksta, aga selle eest küsitakse lisateenustasu. Üheks selliseks näiteks on autoregistrikeskus. Sellest kirjutab Ekspressis ka Andres Raid, kes on teema muidugi radikaalseks pangaeitamiseks viinud, aga tegelikult on ju igal inimesel selleks õigus olemas, kuigi ma julgen väita, et tänapäeval on üpris raske leida firmat, kes oleks nõus oma töötajatele lepingujärgset palka sularahas väljastama ja seadus ka ei kohusta neid selleks. Samas nõustun Andresega täielikult selles osas, et kui ma lähen näiteks trahvi maksma, mul on juhuslikult ainult sularaha ja EV seadused kohustavad seda linnavalitsust minuga sularahas arveldama, on absurdne olukord, kus mind lihtsalt pikalt saadetakse. Kevadel kavatseb ta ka maksutagastuse kuidagi sularahas kätte saada, nii et tahaks kohe huviga näha, kas ja kuidas tal õnnestub maksuametile selgeks teha, et seadused ka nende endi kohta käivad. 🙂

Mehed närigu muda, kui nälg peale tuleb

Ma ei tea, kas Eestis ka nii on, aga tundub, et Ameerikas, võrdsete võimaluste maal, küll. Nimelt vaatasin täna Oprahi jutusaadet, kus näitas inimesi, kes on oma kodud kaotanud ja elavad nüüd varjupaikades. Enamustes varjupaikades olid aga ainult naised ja lapsed ja kõigi meelest oli täiesti normaalne, et pereisa vaatab ise, kust ta peavarju ja süüa saab. Sest mehed on ju suured ja tugevad ja ei nuta ja saavad alati hakkama. Huvitav, miks kohalikud feministid selle jubeda soolise diskrimineerimise vastu ei protesteeri…

Kas ka mõrtsukad on meie ligimesed?

Iga natukese aja tagant avastan jälle, et ma PEAN prantsuse keele selgeks saama. Hetkel ma isegi ei unista sellest, et ma seda vabalt rääkida oskaksin, aga lugeda tahaksin küll. Täna oli jälle üks selline hetk. Holokaustist oleme me kõik juba kõrimulguni kuulnud, nii et enamasti tundub, et ega enam eriti ei viitsiks. Aga vahel tuleb sellest hoolimata midagi uut, midagi teise nurga alt – seekord ajalooline romaan (1400 lk, for fuck’s sake!), mis on kirjutatud läbi SS-lase silmade. Ja mitte lihtsalt SS-lase, vaid sellise, kes on piinanud, tapnud, teinud kõiki pahasid asju, kuid sellest hoolimata pakub lugejale samastumisvõimalust, suhtleb temaga nagu omasugusega ja on igati sümpaatne. Mõelge ise, mõrtsuka kirjutatud raamat algab sõnadega “Frères humains, laissez-moi vous raconter comment ça s’est passé” (“Vennad, ligimesed, laske ma jutustan teile, kuidas see oli”).

Odav trikk muidugi, igaüks, kes on kirjandusega kokku puutunud, saab sellest aru, aga sellest hoolimata oi kui paeluv. Peategelase isiksus tundub olevat mitmekihiline, lisaks muudab asja põnevamaks see, et raamatu lõpu poole hakkab ta mõistust kaotama ja see ilmneb ka selles, kuidas ta kirjutab. Samuti on teos tõesti ajalooline ja seotud reaalsete ajaloosündmustega, kuigi mitte kõiki neid ei vaadata päris nii nagu tavaks (Helme räägib sellest veidi pikemalt).

Raamatu autoriks on Jonathan Littell ja teos ise on “Les Bienveillantes”, mis otsetõlkes tähendab “Heatahtlikud”, kuid samas ka “Eumeniidid”, mis omakorda (nagu ma teada sain) on Vana-Kreeka saatusejumalate erinnüste (Rooma fuuriate) teiseks nimeks. Eestlased, kes sellest kirjutanud on (ja minust hulga paremini ja põhjalikumalt – lugege nii Õnnepalu kui Helme artiklit), ongi teose üksmeelselt “Eumeniidideks” tõlkinud ja kuna nad, erinevalt minust, prantsuse keelt tõesti süvitsi valdavad, jään ka mina selle juurde.

Loomulikult on raamat saanud mainekaid auhindu, feimi ja kõike muud, mis sellega kaasneb – miks seda siis eesti keeles lugeda ei saa? Vastus on väga lihtne – 1400 lehekülge. Raamat ilmus originaalis küll juba 2006 ja juba 2008 saksa keeles, aga ka inglise keelde jõudis see alles käesoleva aasta alguses. Raamatukogudes on saada aga ainult prantsusekeelne variant, nii et mõtlen täiesti tõsimeeli, et tariks selle koju ja hakkaks öistes vahetustes sõnaraamatu abil lugema.

P.S. Ma ei suutnud vastu panna ja kasutan veidi ära Peeter Helme tehtud tõlketööd ja lisan siia kaks illustreerivat lõiku sellest, kuidas peategelane empaatiatundel mängib:

Ometi ei pea ma ennast deemoniks. Selleks, mida ma tegin, leidus alati põhjuseid. Häid või halbu – seda ma ei tea, igal juhul aga inimlikke põhjuseid. Need, kes tapavad, on inimesed; nagu ka need, keda tapetakse. See on võigas tõde. Te ei saa iialgi öelda: ma ei tapa. See on võimatu. Kõige rohkem saate te öelda: ma loodan mitte tappa.

ja

Olen jõudnud järeldusele, et SS-i vahisõdur ei muutu vägivaldseks või sadistlikuks mitte selle pärast, nagu ei peaks ta vahialust inimolendiks; täiesti vastupidiselt kasvab tema viha ja muundub sadismiks niipea, kui ta märkab, et vahialune pole kaugeltki alaminimene, nagu sõdurile on õpetatud, vaid põhimõtteliselt samasugune inimene nagu ta isegi.

Kust ma tean, kas ma tahan pensionifondi maksta?

Mulle, kui tüüpilisele eestlasele, on aktiivne müügitöö väga väsitav, ükskõik, kummal pool letti ma parajasti olen. Vanasti ei saanud pangas käia, sest teller hakkas iga kord seletama, et ma peaksin oma pensionikindlustuse ikka nende panka üle kandma. Nüüd, kui minust jälle tööinimene on saamas, ei saa kordagi sinna minna, ilma et nad ei hakkaks seletama, kui oluline ikka on see, et ma praegu pensionikindlustuse makseid jätkaksin ja kuidas see just MULLE (mitte nendele, oh ei, nemad töötavad puhtast altruismist) väga kasulik on, sest paari aasta pärast annab riik mulle siis omalt poolt paar protsenti juurde. Okei, kaks protsenti palgast ei ole eriti palju, aga kuidas ma saan kindel olla, et paari aasta pärast need fondid veel üldse eksisteerivad või minuvanustele veel kohustuslikud on? Ma ei tea isegi seda, kui tõenäoline nende jätkumine on, kuidas ma peaksin siis suutma otsustada, milline käitumine hetkel kõige arukam oleks? Kuidas üldse keskmine majanduslikult väheinformeeritud inimene seda otsustama peaks?

Otsitakse eesti keele õpetajat

Kõigile neile, kes ei ole veel Orkutis ahelkirja saanud vms, tahaks mainida, et Noarootsi gümnaasium otsib emakeeleõpetajat, sest üks praegustest läheb novembri lõpus dekreeti. Tegu on humanitaargümnaasiumiga, kus õpib lapsi üle kogu Eesti ja õpetajate seltskond on meeldivalt mitmekesine – kuidagi on sinna näiteks keeletunde andma meelitatud prantslane, rootslane ja britt, et lapsed ikka korralikku keeleõpet saaksid. Esialgu käibki jutt dekreediajast, ehk siis pooleteisest aastast, ja koormus oleks 24 tundi nädalas. Klassid pole liiga suured, kummaski kümnendas on veidi üle 20 õpilase, nii et pole seda kilukarbi tunnet, kus kellegagi tegelikult tegeleda ei jõua. Üldiselt on õpetajatel küllaltki vaba õhkkond, igaüks valib oma töömeetodid ise, eeldusel, et see ka tulemusi toob (ja ilmselt ei tohi siiski ka õpilasi joonlauaga pähe peksta jms 😀 ). Õpetaja käsutusse antakse ka lähedalasuv korter, nii et elamispinna pärast muretsema ei pea.

Räägin veidi ka isiklikust kogemusest. Bakalaureust lõpetades kandideerisin minagi sinna emakeeleõpetaja ametikohale ja oleksin suure tõenäosusega ka seal tööle asunud, kui mul poleks avanenud võimalust hoopis magistriõppesse siirduda. Seetõttu oskan öelda, et gümnaasiumi direktriss Laine Belovas on tõesti äärmiselt meeldiv ja sümpaatne inimene ning kogu kool oli lihtsalt väga armas. Ehk keegi tunneb, et see võiks just talle või mõnele tema tuttavale sobida.

Kui minu jutust väheks jäi, on koolil ka koduleht.