ütle, kes on su sõbrad

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et Maarja peab imelik olema, sest sõbrad on tal küll imelikud. Näiteks Rents läks täna talle külla ja väsis trepist üles ronimisega nii ära, et jäi peaaegu kohe magama, magas poole üheksani ja siis läks koju ära. Pole ju minu süü, et see treppidest käimine nii väsitav on. Süüa ei taha, palavik oli 38,4 ja köha hoian jõuga tagasi, sest köhides hakkab kopsus liiga valus. Ai. Pean vist ikka juuksed ära ajama, kui elada ei lasta selle soenguga, mis endale meeldib, siis saab sellega vähemalt kõrvad pea alla panna. 😀

P.S. Kas teil on ehk probleeme lärmakate naabritega? Avastasin sellise asja (allalaadimiseks on vaja vajutada ‘besplatno’) – seal on igasugu helisid, nagu näiteks röökimine, tolmuimeja, viiulimängu harjutamine jne, mida valjusti mängima panna, kui naabrid liiga lärmakaks muutuvad. 😀

P.P.S. Mõni mees on ikka imelik – üks sõber, kes on pikka aega kurtnud, et tüdrukud ei taha teda, tutvus väga toreda ja sõbraliku tüdrukuga. Tüdruk tundub ka temast huvitatud olevat. AGA – poiss ei ole kindel, kas ikka helistab talle, sest tüdrukul ei olevat seksikas nimi…

Kaitstud: Abikaasa kui tõeline toetuspunkt (Ei sõnagi geidest ega seksist)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rents Fucking Holmes

Arvasin, et ma olen ainus siin majas, kes arvab, et ka tudengid võiksid hommikul kell veerand kuus magada, aga selgus, et ma eksisin – kella viiest ringkäiku tehes avastasin, et üks noormees oli end rohkem kui magusasti kerra tõmmanud. See pole muidugi eriline, aga enamasti on kombeks seda teha oma isiklikus voodis, emme ostetud mõnusate linade vahel, mitte suitsuruumi kõval külmal pingil. Külm tal ilmselt siiski ei olnud, sest soe müts oli korralikult peas ja isegi kinnud olid kenasti kätude otsas, aga selline asi ei sobi ometigi kuskile, sest kuue paiku tulevad tööle koristajad, kellel on ainult kaks lemmiklauset:”Kõik tudengid on räpased joodikud!” ja “Kõik naissoost tudengid on litsid!” (okei, valetan, vahepeal ütlevad nad ka, et “Kõik välismaalased on joodikutest metslased”) ning kes kindlasti ei hakkaks teda hellitama, vaid kas äigaksid talle lapiga või kutsuksid kohe turvafirma välja. 

Nii et üritasin teda üles ajada – raputasin õlast ja käest, poiss ainult rehmas. Teda sõbralikult lüüa ma ei julgenud, sest mäletan liigagi hästi, kuidas üritasin sel viisil ükskord MNC-d äratada ja ta seepeale ehtpätiliku reaktsiooniga silmi avamata rusika mu näo suunas läkitas (ja olgu öeldud, et tookord päästis mind ainult minu suurepärane mittepätilik reageerimisoskus), nii et läksin ja sikutasin teda varbast. Tulemus? Poiss lükkas jalgadega endal botased jalast ja keeras mõnusasti külge. Nii et girlfriend on tal järelikult olemas*. Jäin päris nõutuks, sest taskute kallale ei tahtnud ma minna – kui ta oleks sel hetkel suvatsenud silmad lahti teha, oleks olnud üsna raske talle seletada, et TEGELIKULT otsin ma vihjeid selle kohta, kus toas ta elab. Õnneks selgus aga, et ta oli oma uksekaardi enne uinumist põrandale õllepudeli alla toetanud – kaart on teatavasti elektrooniline, nii et kimasin sellega alumisele korrusele, uurisin arvutist toanumbri välja ja jooksin üles tagasi, mõeldes, et võin ju vajadusel oma laia õla alla panna, küll ta siis liigub.

Õnneks läksin enne “rada ettevalmistama” ja avastasin, et tal on toakaaslane, kes minu saabumiseni õiglase und oli nautinud, vähemalt sel määral, mil täielik õiglus ühe tudengi puhul üldse võimalik on. Ta ei saanud küll alguses sugugi aru, miks üks piff kell veerand kuus tema toas on ja mida ta üldse tahab, kuid oli väikse veenmise peale siiski nõus oma alasti keha kinni katma ja oma sõbrale appi tulema. Minust jäi ta Marekit jõuliselt raputama, heitmata mulle ühtki pilku, kui ma kaubikuga minema sõitsin. “I love it, when a plan comes together!” ütlesin ma rõõmsalt. BA ei öelnud midagi, isegi väljamõeldud sõbrana on ta karmivõitu.

P.S. Mõni on siin kaine peaga ka naljatilk – üks poiss astus eile leti juurde ja küsis, kas ma saaksin talle homseks takso kutsuda (välismaalasena ei oska ta ise eesti keelt). Ma ütlesin, et muidugi saaks, milles props – ja poiss jäi seisma ja ootama, et ma siis kohe helistaksin. 😀 Aga iseenesest on ta selline hästi armas nohik, no umbes nagu minu meessoost vaste, tellib iga nädal raamatuid jne. Ainus erinevus on see, et tema on lühikest kasvu**.

P.P.S. Avastasin, et meie ühikas elab ka üks staarblogija, tuntud kui Kole-Jaanus. Maailm on ikka väike.

* See on ju elementaarne, Watson või whoever, selline reaktsioon näitab, et ta on harjunud kellegi käskudele ka läbi une koheselt alluma.

** Oskus enese üle naerda on ju ka midagi väärt.

Haigena tööl

Tean küll, et nüüd saan terve hulga sõimavaid kommentaare, sest tõsi ta on, et ma töötan siiski koos 500 inimesega ja tõsi on ka see, et mõne inimese meelest viitavad kõik haigusnähud hetkel ilmeksimatult seagripile. Tulgu kas või ninast verd, see on kindlasti seagripi sümptom, mitte pole tingitud sõbra raskest rusikast.

Aga tegelikult oli lugu lihtsalt selline, et ma tundsin end päev otsa täiesti normaalselt, kuni kell seitse järsku külmavärinad algasid. Töö-öö hakkab aga kell 9, nii et ilmselgelt ei ole lihtsalt võimalik kahe tunniga asendajat leida – tüdruk, kes enne mind tööl oli ei saa ju 24 tunnist vahetust teha. Lisaks on üsna tõenäoline, et siit ma selle haiguse saingi, sest terve neljas korrus oli alles mõned päevad tagasi pikali maas – ja tavaliselt istun ma öösiti ainult arvuti taga, sest öösiti inimesed magavad.

Nii et muidugi tulin tööle, ei olnud ju teist valikut. Selgus, et öö on keskmisest tunduvalt aktiivsem – tutvusin ühe kuulsa blogijaga, aitasin tüdrukut, keda oli röövitud, siis veel ühte tüdrukut, kelle laest tuli vett ja jõin teed Taaviga, kes vastutulelikult mulle koormatäie erinevaid tablette tõi. Nüüdseks olen juba umbes sada tassitäit teed ära joonud ja kahe jakiga higistan kogu aeg nagu siga (hmm, milline huvitav võrdlus), aga ühe jakiga on külm. Või siis ükskõik, mis mul seljas on, kuum ja külm on vaheldumisi. Ja kurk valutab. Õnneks on tunne, et tablettidest on ikka veits kasu ka olnud, nii kehv enam ei ole, kui alguses. Tegelikult on praegu isegi kõige suurem mure see, et ma pean hommikul tund aega koos ülemusega tööl olema, aga ma olen oma riided juba täiesti läbi higistanud ja ilmselt haisen hommikul nagu poleks end neli päeva pesnud.

P.S. Pole üldse ime, et igasugu gripid ja niisama külmetused kõige rohkem mööda koolilapsi käivad – need peavad ju kogu aeg kohustuslikus korras ninapidi koos olema.

P.P.S. Ei, ma ei kahetse ka seda, et ma ka tavalise gripi vastu vaktsineeritud pole. Joon kaks päeva teed ja võtan rohtu ja kõik saab korda.

haha, tahate TÕELIST prantsuse RRRRR-i kuulda?

Olen varem juba põgusalt BB Brunes‘ist rääkinud, aga täna on põhjust seda jälle teha – mõned päevad tagasi ilmus nende uus album “Nico Teen Love”, mida ma veel tervenisti läbi kuulanud pole. Mõni laul on aga igatahes päris hea ja “Dynamite” on üks neist. Adrien põrrrrristab teistes lauludes ka päris uhkelt, aga alljärgnev on isegi tema kohta baRRRbaaRRRne. 😀

P.S. Avastasin, et kõik need nunnu näoga kutsikad on must nooremad – Adrien on alles 20 ja ka vanemad liikmed on minust aastakese maas. Hakkan vist vanaks jääma.

Geistatistikat ehk Kõik vastused Ninataga küsimustele

Ninataga otsib vastuseid. Ilmselgelt tema arvutis otsingumootorit ei ole, nii et aitame teda natuke.

Esmalt võtame USA pedofiiliastatistika, sest see kriibib tema (ja temasarnaste) hinge kindlasti kõige rohkem. 96 protsenti pedofiilidest on mehed ja 80 protsendil juhtudest on need lapse tuttavad. Tema vanemate sõbrad, tema lähisugulased. 80 protsenti vägistatutest on tüdrukud ja väidetavalt hinnatakse ka vägistatud poiste puhul tihti hoopis nende naiselikke omadusi, lihtsalt poisse on kergem eemale meelitada, sest nad on riskialtimad. Enamasti on pedofiil abielus, tal on oma lapsed (neid ta aga enamasti ei ahista, vaid on armastav isa) ja ta on ühiskonnas austusväärsel positsioonil. Ehk siis – ta on täpselt selline inimene, keda keegi ei oskaks, julgeks ega tahaks kahtlustada. Ja lõpuks see KÕIGE magusam maasikas – umbes* 95 protsenti pedofiilidest on HETEROD. See tähendab, et geisid on pedofiilide hulgas hinnanguliselt ca sama palju, kui üldse meeste hulgas, või isegi poole vähem (üldiselt arvatakse, et meeste hulgas on geisid 5-10 protsenti).

Nüüd geide kasvatamisest – jah, kuigi võiks ju arvata, et mõni kasvatab koeri, mõni kanu ja mõni geisid, ei ole geiäri siiski väga tulutoov, sest uuringud on tõestanud, et homopaaride kodudest ei kasva sugugi rohkem homosid. USAs “saab” (ükskõik mil viisil) NY Times’i sõnul praegu lapse ca viiendik geipaaridest ja ca kolmandik lesbipaaridest. See tähendab, et vähem kui 20 aastaga on lastesaajate hulk homode hulgas neljakordistunud. Siiani on rohkem uuritud lesbipaare, sest neid on lihtsalt rohkem olnud. Lastel esineb umbes sama palju psühhiaatrilis häireid, kui heteroperede kasvandikel, neil on sama palju sõpru ja nad on sama populaarsed või mittepopulaarsed, kui nende heterokooslustest pärinevad eakaaslased. Homofoobses kogukonnas elades võib aga muidugi juhtuda seda, et neid lapsi narritakse koolis nende vanemate pärast – ilmselt ei üllata kedagi, et see on rohkem Kesk-Ameerika probleem.

Erinevuste osas võiks välja tuua selle, et lesbipaaride tütardel on keskmiselt veidi rohkem sekspartnereid, kui nende sookaaslastel, ja poegadel jällegi vähem – ehk siis arvud on veidi võrdsemad kui tavaperedes. Suurem vabameelsus soorollide osas ilmneb ka selles, et homovanematega kasvavad tüdrukud mängivad rohkem “mehelike” mänguasjadega ja vanemaks saades eelistavad rohkem “mehelikke” ameteid, õppides näiteks arstideks ja advokaatideks. Siin on vahe lausa metsik, sest kui homopaaride kasvandikke hulgas on selliseid tüdrukuid 52 protsenti, siis tavaperedes ainult 21! Enamus heteropaaride tütardest unistavad siiani õe, õpetaja või koduperenaise ametist. See on ikka väga suur vahe. Poiste puhul pole aga erinevust märgata, neist eelistab 95 protsenti “mehelikku” ametit, hoolimata sellest, kus peres ta kasvanud on.

Hirmutav osa – kuna homoseksuaalsete vanematega kasvanud lapsed on soorollide osas vabameelsemad, on nende hulgas tõesti ka rohkem inimesi, kes oma teismeeas ka samasoolistega katsetavad*. Sellest võtavadki tuld kristlased, kes kisavad, et homode laste hulgas on seitse korda rohkem homosid, lugedes automaatselt homoks iga tüdruku, kes tunnistab, et on korragi elus tüdrukuga suudelnud. Tegelikkuses on see muidugi absurd – enamus tüdrukuid on ju vähemalt korra kas või nalja pärast teise tüdrukuga suudelnud, see ei tähenda ju, et nende heterostaatus igaveseks rikutud oleks. Heteropaaride laste käest aga ei küsita tavaliselt, kas neil on olnud homoseksuaalseid kogemusi. Statistika näitab igatahes, et homoseksuaalsete paaride lastest ca 90 protsenti on heteroseksuaalsed, seega ei ole alust arvata, et nendest peredest pärineks rohkem homoseksuaalseid lapsi kui heteroseksuaalsete vanemate peredest.

Muide – huvitav on see, et neil lastel, kes tõesti on homoseksuaalsed, on kapist välja tulek täpselt sama raske kui teistel nendesarnastel, sest kui tavalised inimesed mõtlevad selle pärast, mida küll nende vanemad arvavad, mõtlevad need noored selle peale, mida küll nende vanematest nüüd arvatakse.

Suurem osa infost pärineb siit, siit, siit ja siit.

* Erinevates uurimustes on see protsent kõikunud vahemikus 93-100. Viimane number pärineb ühest uurimusest, kus valimiks oli ca 250 meest, kellest ükski polnud gei, aga enamustes valimites neid paar protsenti siiski on.

** Tuletan meelde, et “katsetamine” on üks kummaline asi, mille piirid sõltuvad suures osas kultuuriruumist. Näiteks on erinevad ameerika kirjanikud oma teostes kirjutanud sellest, kuidas USAs on poiste seas üsna levinud see, et peale jalgpallitrenni duširuumis üksteisel “vabaneda aidatakse”. Seda ei peeta homoseksuaalsuseks, vaid see on lihtsalt üks neist asjadest, mida “nalja pärast” tehakse. Kui mõnda neist poistest geiks nimetada, annaksid nad nimetajale peksa. Kui mõni poiss väljaspool seda duširuumi sellist poissi tagumile patsutaks, saaks ta peksa.

Loodan, et keegigi leidis siit veidi huvitavat informatsiooni.

Oma lollust peame me ühel päeval kõik tunnistama

Enamus tunnistavad aga parema meelega teiste oma. Mind tunnistati näiteks eile lolliks, sest ma julgesin oma arvamust avaldada ja, ai-ai, kristlase pihta. Ega ma ei olegi kunagi rahvamasside liidriks ja Eesti esigeeniuseks pürginud, nii et tõsi võib ta olla. Aga oma mõtteid väljendan ma loomulikult sellest hoolimata edasi, kohe näpud hakkavad sügelema, kui ma näen teksti, millest kiirgab saja kilomeetri kaugusele, et arvestatavad on ainult “õiged” faktid. Nii et olen jõudnud invaolümpiani, järgmisel nädalal võib mu ilmselt päris maha kanda.

Ahjaa, asi sai alguse siit.

  • Rubriigid