Nimelt toimub esimesest novembrist kuni kuu lõpuni NaNoWriMo ehk üritus, mille eesmärgiks on igal osalejal kuu lõpuks 50 tuhandest sõnast (inglise keeles ca 175, eesti keeles ca 200-225 lk) koosneva romaani kirjutamine. Mis sellisest rabelemisest kasu on? Kasu on täpselt nii palju, et kui Sul metsik tempo peal on, ei ole Sul aega pidevalt end kritiseerida ja teksti toimetada, vaid sa kirjutad suures hulgas…
…kräppi. Kräppi jah, kui tsiteerida meie presidendiprouat, aga kasulikku kräppi. Sest kui inimene kirjutab ilma igasuguse enesekriitikata, annab see talle esiteks palju häid ideid, oskuse end tööle panna ja mõte lendama lasta ja võimaluse hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mida tuleks teisiti teha, millised on vabal kirjutamisel teie kõige suuremad vead ja millele tuleks edaspidi rohkem rõhku panna. Nii et kirjutamisest huvitatud inimesele on see kahtlemata väga kasulik. Ja mitte keegi ei pea selle töö tulemust ju kunagi nägema. 😛
P.S. Pilt on lihtsalt inspiratsiooniks.
Pärdikute päevaraamat 