Ma olen ju ometigi juba teist nädalat tööl, viimane aeg muljetada. Öövahetused on muidugi väsitavad ja välisüliõpilased tekitavad JUBA tahtmise ülalolevalt pildilt Homeri poosi laenata – omamoodi on nad isegi nunnud ja armsad, aga nad raisad on ju emme kaitsva tiiva alt minema saanud ja tahavad nüüd iga öö juua. Ja seda ei taha nad teha mitte oma toas, kus see mind sugugi ei häiriks, vaid ilmtingimata keset koridori, selle käigus sellist lärmi tekitades, et keegi magada ei saaks. Majal on kuus korrust, aga iga kord, kui mingi jama on, teavad kõik töötajad ütlematagi, et kontrollida tuleb just neljandat, kus välikad elavad.
Ma ei taha nendega liigselt pahandada, ise ju ka tudeng, aga kui nad ikka peale öörahu lärmavad, pean ma ju usinate tudengite une peale ka mõtlema. Nii ma siis käingi neile seletamas, et kuulge, tolgused, teil oleks nüüd aeg baari edasi minna. Esimene kord küsisid nad üllatunult, et kas ma ei hakkagi neid millegagi ähvardama – arvata on, et ma ei hakka kedagi ähvardama, kui ta normaalsest jutust aru saab. Siiani on enam-vähem saanud. Kui ma avastan, et koridoris on läbu, koristatakse see kenasti ära, kuigi naljakas muidugi, et seda täiskasvanud inimestele meelde tuletada tuleb. Ja eile öösel suutis keegi ikkagi suitsuruumi oksendada. Aga selliseid frukte olen ma ka mujal näinud.
Mõni suudab pesast lennates ka vastu puud põrutada ja pea katki lüüa. Eile pidin ühele saksa poisile kiirabi kutsuma, sest alkoholist tiivustatud väike õhulend oli nii mõjus, et tahtis suisa nõela abil lappimist saada. Poiss ise oli täiesti rahulik, nagu seisus nõuab, sõbrannad olid rohkem need, kes ehmunult sädistasid ja pabistasid.
Hoopis erilisemateks fruktideks on aga näiteks koristusmeeskonna liikmed, kes hommikul näiteks võivad olla üks ühes ja teine teises koridori otsas ja sealt teineteisele karjuda, kui hirmsad joodikud ja litsid need üliõpilased ikka on. Üliõpilaste magamistubade uste taga! Ühe päeva nael oli see, kui nad hakkasid valjult arutama, kus nad seksivatele paarikestele peale on sattunud – kuulad ja vägisi tekib tunne, et tädid oleksid tegelikult tahtnud kampa astuda, aga häbenesid. Lisaks veel avaldus, et välisüliõpilased ei saa tegelikult sinna midagi parata, et nad joodikud on, sest välismaal* ju kõik joovad. Minu hämmeldunud näo peale selgitati kohe lahkelt, et see on ju filmidest näha, kuidas seal kõigil kogu aeg klaas käes on… Minu väide, et ma olen mõnda välismaa soppi oma silmaga näinud ja päris kõik seal nüüd küll ei joo, oli kurtidele kõrvadele.
Aga see kõik on pigem naljakas ja huvitav, mitte ebameeldiv. Inimesed on sõbralikud ja nii inglise kui vene keelt saab harjutada nõrkemiseni – võimalus, mille eest ma ainult tänulik olen. Ja lähemad töökaaslased on head. Just nimelt head, ma ka alguses olin ootaval positsioonil, sest minu kogemuse järgi tähendab hea inimene peaagu alati inimest, kes miskipärast oma tõelist olemust varjab, nii et ei ole teada, mis nurga alt sealt nuga oodata on, aga tundub, et nad on tõesti head. Vist.
* välismaa – müstiline suurriik, mis laiub üle kogu Eestit ümbritseva Maa ja hõlmab kõike peale Venemaa ja endise idabloki, sest iga loll teab, et need on just nimelt Venemaa ja endine idablokk, mitte välismaa.
Nii et tegelikult on elu selline:
Pärdikute päevaraamat 