Päev: 27. november 2009
Rents Fucking Holmes
Arvasin, et ma olen ainus siin majas, kes arvab, et ka tudengid võiksid hommikul kell veerand kuus magada, aga selgus, et ma eksisin – kella viiest ringkäiku tehes avastasin, et üks noormees oli end rohkem kui magusasti kerra tõmmanud. See pole muidugi eriline, aga enamasti on kombeks seda teha oma isiklikus voodis, emme ostetud mõnusate linade vahel, mitte suitsuruumi kõval külmal pingil. Külm tal ilmselt siiski ei olnud, sest soe müts oli korralikult peas ja isegi kinnud olid kenasti kätude otsas, aga selline asi ei sobi ometigi kuskile, sest kuue paiku tulevad tööle koristajad, kellel on ainult kaks lemmiklauset:”Kõik tudengid on räpased joodikud!” ja “Kõik naissoost tudengid on litsid!” (okei, valetan, vahepeal ütlevad nad ka, et “Kõik välismaalased on joodikutest metslased”) ning kes kindlasti ei hakkaks teda hellitama, vaid kas äigaksid talle lapiga või kutsuksid kohe turvafirma välja.
Nii et üritasin teda üles ajada – raputasin õlast ja käest, poiss ainult rehmas. Teda sõbralikult lüüa ma ei julgenud, sest mäletan liigagi hästi, kuidas üritasin sel viisil ükskord MNC-d äratada ja ta seepeale ehtpätiliku reaktsiooniga silmi avamata rusika mu näo suunas läkitas (ja olgu öeldud, et tookord päästis mind ainult minu suurepärane mittepätilik reageerimisoskus), nii et läksin ja sikutasin teda varbast. Tulemus? Poiss lükkas jalgadega endal botased jalast ja keeras mõnusasti külge. Nii et girlfriend on tal järelikult olemas*. Jäin päris nõutuks, sest taskute kallale ei tahtnud ma minna – kui ta oleks sel hetkel suvatsenud silmad lahti teha, oleks olnud üsna raske talle seletada, et TEGELIKULT otsin ma vihjeid selle kohta, kus toas ta elab. Õnneks selgus aga, et ta oli oma uksekaardi enne uinumist põrandale õllepudeli alla toetanud – kaart on teatavasti elektrooniline, nii et kimasin sellega alumisele korrusele, uurisin arvutist toanumbri välja ja jooksin üles tagasi, mõeldes, et võin ju vajadusel oma laia õla alla panna, küll ta siis liigub.
Õnneks läksin enne “rada ettevalmistama” ja avastasin, et tal on toakaaslane, kes minu saabumiseni õiglase und oli nautinud, vähemalt sel määral, mil täielik õiglus ühe tudengi puhul üldse võimalik on. Ta ei saanud küll alguses sugugi aru, miks üks piff kell veerand kuus tema toas on ja mida ta üldse tahab, kuid oli väikse veenmise peale siiski nõus oma alasti keha kinni katma ja oma sõbrale appi tulema. Minust jäi ta Marekit jõuliselt raputama, heitmata mulle ühtki pilku, kui ma kaubikuga minema sõitsin. “I love it, when a plan comes together!” ütlesin ma rõõmsalt. BA ei öelnud midagi, isegi väljamõeldud sõbrana on ta karmivõitu.
P.S. Mõni on siin kaine peaga ka naljatilk – üks poiss astus eile leti juurde ja küsis, kas ma saaksin talle homseks takso kutsuda (välismaalasena ei oska ta ise eesti keelt). Ma ütlesin, et muidugi saaks, milles props – ja poiss jäi seisma ja ootama, et ma siis kohe helistaksin. 😀 Aga iseenesest on ta selline hästi armas nohik, no umbes nagu minu meessoost vaste, tellib iga nädal raamatuid jne. Ainus erinevus on see, et tema on lühikest kasvu**.
P.P.S. Avastasin, et meie ühikas elab ka üks staarblogija, tuntud kui Kole-Jaanus. Maailm on ikka väike.
* See on ju elementaarne, Watson või whoever, selline reaktsioon näitab, et ta on harjunud kellegi käskudele ka läbi une koheselt alluma.
** Oskus enese üle naerda on ju ka midagi väärt.
Haigena tööl
Tean küll, et nüüd saan terve hulga sõimavaid kommentaare, sest tõsi ta on, et ma töötan siiski koos 500 inimesega ja tõsi on ka see, et mõne inimese meelest viitavad kõik haigusnähud hetkel ilmeksimatult seagripile. Tulgu kas või ninast verd, see on kindlasti seagripi sümptom, mitte pole tingitud sõbra raskest rusikast.
Aga tegelikult oli lugu lihtsalt selline, et ma tundsin end päev otsa täiesti normaalselt, kuni kell seitse järsku külmavärinad algasid. Töö-öö hakkab aga kell 9, nii et ilmselgelt ei ole lihtsalt võimalik kahe tunniga asendajat leida – tüdruk, kes enne mind tööl oli ei saa ju 24 tunnist vahetust teha. Lisaks on üsna tõenäoline, et siit ma selle haiguse saingi, sest terve neljas korrus oli alles mõned päevad tagasi pikali maas – ja tavaliselt istun ma öösiti ainult arvuti taga, sest öösiti inimesed magavad.
Nii et muidugi tulin tööle, ei olnud ju teist valikut. Selgus, et öö on keskmisest tunduvalt aktiivsem – tutvusin ühe kuulsa blogijaga, aitasin tüdrukut, keda oli röövitud, siis veel ühte tüdrukut, kelle laest tuli vett ja jõin teed Taaviga, kes vastutulelikult mulle koormatäie erinevaid tablette tõi. Nüüdseks olen juba umbes sada tassitäit teed ära joonud ja kahe jakiga higistan kogu aeg nagu siga (hmm, milline huvitav võrdlus), aga ühe jakiga on külm. Või siis ükskõik, mis mul seljas on, kuum ja külm on vaheldumisi. Ja kurk valutab. Õnneks on tunne, et tablettidest on ikka veits kasu ka olnud, nii kehv enam ei ole, kui alguses. Tegelikult on praegu isegi kõige suurem mure see, et ma pean hommikul tund aega koos ülemusega tööl olema, aga ma olen oma riided juba täiesti läbi higistanud ja ilmselt haisen hommikul nagu poleks end neli päeva pesnud.
P.S. Pole üldse ime, et igasugu gripid ja niisama külmetused kõige rohkem mööda koolilapsi käivad – need peavad ju kogu aeg kohustuslikus korras ninapidi koos olema.
P.P.S. Ei, ma ei kahetse ka seda, et ma ka tavalise gripi vastu vaktsineeritud pole. Joon kaks päeva teed ja võtan rohtu ja kõik saab korda.
Pärdikute päevaraamat 