Rents Fucking Holmes

Arvasin, et ma olen ainus siin majas, kes arvab, et ka tudengid võiksid hommikul kell veerand kuus magada, aga selgus, et ma eksisin – kella viiest ringkäiku tehes avastasin, et üks noormees oli end rohkem kui magusasti kerra tõmmanud. See pole muidugi eriline, aga enamasti on kombeks seda teha oma isiklikus voodis, emme ostetud mõnusate linade vahel, mitte suitsuruumi kõval külmal pingil. Külm tal ilmselt siiski ei olnud, sest soe müts oli korralikult peas ja isegi kinnud olid kenasti kätude otsas, aga selline asi ei sobi ometigi kuskile, sest kuue paiku tulevad tööle koristajad, kellel on ainult kaks lemmiklauset:”Kõik tudengid on räpased joodikud!” ja “Kõik naissoost tudengid on litsid!” (okei, valetan, vahepeal ütlevad nad ka, et “Kõik välismaalased on joodikutest metslased”) ning kes kindlasti ei hakkaks teda hellitama, vaid kas äigaksid talle lapiga või kutsuksid kohe turvafirma välja. 

Nii et üritasin teda üles ajada – raputasin õlast ja käest, poiss ainult rehmas. Teda sõbralikult lüüa ma ei julgenud, sest mäletan liigagi hästi, kuidas üritasin sel viisil ükskord MNC-d äratada ja ta seepeale ehtpätiliku reaktsiooniga silmi avamata rusika mu näo suunas läkitas (ja olgu öeldud, et tookord päästis mind ainult minu suurepärane mittepätilik reageerimisoskus), nii et läksin ja sikutasin teda varbast. Tulemus? Poiss lükkas jalgadega endal botased jalast ja keeras mõnusasti külge. Nii et girlfriend on tal järelikult olemas*. Jäin päris nõutuks, sest taskute kallale ei tahtnud ma minna – kui ta oleks sel hetkel suvatsenud silmad lahti teha, oleks olnud üsna raske talle seletada, et TEGELIKULT otsin ma vihjeid selle kohta, kus toas ta elab. Õnneks selgus aga, et ta oli oma uksekaardi enne uinumist põrandale õllepudeli alla toetanud – kaart on teatavasti elektrooniline, nii et kimasin sellega alumisele korrusele, uurisin arvutist toanumbri välja ja jooksin üles tagasi, mõeldes, et võin ju vajadusel oma laia õla alla panna, küll ta siis liigub.

Õnneks läksin enne “rada ettevalmistama” ja avastasin, et tal on toakaaslane, kes minu saabumiseni õiglase und oli nautinud, vähemalt sel määral, mil täielik õiglus ühe tudengi puhul üldse võimalik on. Ta ei saanud küll alguses sugugi aru, miks üks piff kell veerand kuus tema toas on ja mida ta üldse tahab, kuid oli väikse veenmise peale siiski nõus oma alasti keha kinni katma ja oma sõbrale appi tulema. Minust jäi ta Marekit jõuliselt raputama, heitmata mulle ühtki pilku, kui ma kaubikuga minema sõitsin. “I love it, when a plan comes together!” ütlesin ma rõõmsalt. BA ei öelnud midagi, isegi väljamõeldud sõbrana on ta karmivõitu.

P.S. Mõni on siin kaine peaga ka naljatilk – üks poiss astus eile leti juurde ja küsis, kas ma saaksin talle homseks takso kutsuda (välismaalasena ei oska ta ise eesti keelt). Ma ütlesin, et muidugi saaks, milles props – ja poiss jäi seisma ja ootama, et ma siis kohe helistaksin. 😀 Aga iseenesest on ta selline hästi armas nohik, no umbes nagu minu meessoost vaste, tellib iga nädal raamatuid jne. Ainus erinevus on see, et tema on lühikest kasvu**.

P.P.S. Avastasin, et meie ühikas elab ka üks staarblogija, tuntud kui Kole-Jaanus. Maailm on ikka väike.

* See on ju elementaarne, Watson või whoever, selline reaktsioon näitab, et ta on harjunud kellegi käskudele ka läbi une koheselt alluma.

** Oskus enese üle naerda on ju ka midagi väärt.