Fear and Trembling (täna räägime jaapani filmist)

Vaatasin täna vahelduseks midagi teistsugust. Fear and Trembling (ehk Stupeur et Tremblements) on tehtud Amélie Nothombi samanimelise autobiograafilise romaani põhjal. Amélie isa oli Jaapanis suursaadik, nii et seal ta sündis ja viienda eluaastani oli see pisikese belglanna jaoks kodumaa, mis edaspidi tema mälestustesse ja unistustesse imelise kohana meelde jäi. Täisealiseks saades otsustas ta sinna tagasi minna ja saigi ühte suurfirmasse aastase lepingu – et kohale jõudes avastada, et ta ei tea Jaapanist siiski nii palju, kui ta arvanud oli ja et tema töö jaoks ei lähe vaja mitte ühtki neist omadustest, mille tõttu ta sellesse ametisse valitud oli. Näiteks vihastatakse tema peale, sest ta räägib suurepärast jaapani keelt, kuigi see oli ametisse pääsemise eelduseks. Seetõttu saab ta käsu jaapani keel ära unustada ja kui ta mainib, et see ei ole võimalik, süüdistatakse teda ülemuse autoriteedi kahtluse alla seadmises (hmm, tundub nagu üks teatav Igor, kelle alluvuses ma töötanud olen).

Filmi on süüdistatud liigses ksenofoobias, kuid tuleb tunnistada, et enamasti on seda teinud inimesed, kes jaapani kultuuriga eriti kursis ei ole. Need, kes on, on aga öelnud, et see annab vägagi hästi edasi selle, mis jaapani firmades päriselt toimub. Näiteks ei oma seal töötaja positsiooni määramisel enamasti sugugi nii olulist rolli tema tööalane võimekus, töökogemus, haridus vms, vaid inimese staatuse otsustab tema vanus, perekonnaseis, see, kui kaua ta on selles konkreetses firmas töötanud jne. Kogu tööd juhivad väga palju traditsioonid, hierarhia jms, millel tööga otseselt erilist seost ei ole. Inimene, kes nendega ei arvesta või tahab koguni individuaalsust säilitada, võib üsna kiiresti avastada, et liigub karjääriredelil hoopis alla, mitte üles.

P.S. Juhin tähelepanu veel ühele huvitavale asjale. Amélie’d näidatakse vahel väikse tüdrukuna pingil istumas. Pöörake tähelepanu ümbrusele, sest tegu on Jaapani kuulsa kuiva aiaga. See tähendab, et aias on kasutatud ainult liiva, kive ja vahel ka sammalt, et luua mere- või jõeefekt. Ja tulemus on tõesti super:

online ajakirjandus – ja sõnu polegi vaja

Ise kirjutavad, ise tõlgivad, ise toimetavad. Mõned neist küll eelkõige tõlgivad. Ja siis võtamegi hommikul ajalehe kätte ja saame teada, et “Hundikoer Roxy ründas pensionär Jack Russellile kuuluvat koera,” nagu kord Postimehest lugeda sai. Toonase geniaalsuse “toimetajaks” oli muidugi Inna-Katrin Hein, kelle puhul jääb üle ainult imestada, keda ta kepib või kellega suguluses on, et teda tööl hoitakse – isegi siis, kui sinu huvide ring piirdubki ainult Paris Hiltoni uue rinnahoidjaga, võiks piisavalt õigekirja tunda, et mitte kirjutada ajalehes “pärsja vaip”. Tahtsin teda googeldada, et teada saada, kui vana see tibi on ja kas ta kuskil õpib ka, aga selgus, et ta on 39 – nii et ei maksa ilmselt loota, et ta selles elus õigekirja selgeks saab. Lisaks leidsin ka Postimehe foorumist ühe tema kohta käiva teema, nii et ma ei ole vist ainus, kellele ta muljet on suutnud avaldada.

Täna leidsin aga uue pärli, mis Jack Russelliga kahtlemata konkureerima hakkab – nimelt kirjutatakse tänases Postimehes, et talvel kaitseb huuli kõige paremini “petrooleumil põhinev palsam”. No Allah akbar! Ma saan aru, et iga inimene ei pruugi teada, et petroleum jelly vaseliini tähendab, aga hetkel, mil sa loed, et kellelgi soovitatakse petrooleumi näkku määrida, võiks ju ikka midagi kahtlustama hakata. Loometi nime pole ma varem märganud, nii et vähemalt võib loota, et tegu pole õigekirja sarivägistajaga.

minust saab ilmselt üsna hea perenaine

Vähemalt arvestades seda, kui palju õppetunde mu elu mulle tasuta jagab. Täna näiteks õppisin, kuidas mikrolaineahjus burksi teha. 2 minutit on ilmselgelt liiga palju, sest pealmine koorik läheb selle ajaga kõvaks ja alumine sulab ära. Seejärel õppisin, et ka poetoidu saab pekki keerata, kui sa loed ainult riiulil olevat silti ja ei märka, et sa tegelikult hoopis muu asja kaenlasse rabad.

Ehk peitub minu õnn muudes asjades? Nagu “arenda oma oraalse rahuldusepakkumise oskust ja sa ei pea enam kunagi ise poodi minema, noor rohutirts”?

emotional starfish

Väljend, mida Adam kasutab selleks, et iseloomustada eestlannasid, kellega ta lähemalt suhtlema satub. Õigemini kellega ta üritab lähemalt suhtlema sattuda, sest enamasti ei ole see väga tulemuslik, sest ta ei viitsi pikalt vaeva näha inimestega, kes oma tundeid väljendada ei suuda ja eeldavad et mees nende näoilmest ja  kas või õlakehitusest kõik emotsioonid välja loeb. Ja eesti mees loebki, sest ta on sünnist saadik nende tuimade nägude ümbruses kasvanud – või kui ka ei loe, siis see ei ärrita teda, sest teda tegelikult lihtsalt ei huvita.

Igatahes mina tunnen üsna tihti, et mina küll olen starfish, sest ma lihtsalt ei oska oma emotsioone väljendada, isegi kui tahaks. Enamuste inimeste puhul see mind muidugi ei häiri, ma ei tahagi nendega emotsioonitseda, imegu muna, aga vahest on ikka see tunne, et tahaks midagi teha/öelda, aga ei oska. Lisaks see üldine uimasus, et võin mõttetöö kallal hullult rabeleda, aga kui läheb PÄRISELT liigutamiseks, kas või lumememme ehitamiseks, olen nagu hunnik puuhalge, mis ootavad, et keegi neid nüüd kuskile liigutaks – no ei oska lihtsalt kohe mitte midagi peale hakata.

Ja see pilt käib SOOOOOO minu kohta kah:

Nii et Rents mõtles, et sel aastal – and this I shall wow – annab ka tema uusaastalubaduse. Tegelt isegi mitu, aga teised ei ole sellised, millest ma siin rääkida tahaksin. Ja et ei läheks nii nagu kõikidel nendel teistel jobudel, kes aasta aastasse järjekindlalt lubavad ja feilivad, hakkab ta suisa päris päevikut pidama, et oma edusamme jälgida ja näha, kas ma olen päriselt aktiivsemaks hakanud. Austraaliasse minek on selles mõttes hea algus, et see on reaalne samm edasi sellest, et ma kolm neli aastat mõtlesin, et peaks vist ikka minema, aga ei tea kas tasub. Võiks ju siis kohe oma pekid kokku rabada ja muid asju ka tegema hakata.

Trendihoorlus – ehk Avatari muljed

Alustuseks ütlen kohe ära, et kui sa ei ole seda näinud, aga kavatsed vaadata, ära edasi loe. Sest ma tahan arutada filmi järelmõtete üle, mis teie jaoks tähendab paratamatult ka spoilimist.

Stsenaarium oli eriti odav. Ilmselt ärkas režissööri naine ühel hommikul üles, kuulas sajakahekümnendat korda oma mehe lõputut viginat teemal “eriefektid on alati nii kallid”, kuni lõpuks enam ei kannatanud ja otsustas, et keegi peab siin maailmas ju midagi ära tegema:”James, kallis, aga kas ei oleks siis arukas kuskilt mujalt kokku hoida? Võta näiteks lihtsalt Pocahontase süžee ja nüsi seda natuke – valge mees võib ju tulla teiselt planeedilt, mitte teiselt mandrilt. Nii ei pea stsenaristile sentigi maksma.“

“Suzy, see on geniaalne! Ja ma võin ju indiaanlased siniseks värvida, siis ei oska keegi midagi kahtlustada!“

See tähendab seda, et algusest lõpuni oli KÕIK teada, mis juhtuma hakkab. Näiteks oli selge, et Tsu’Tey saab kindlasti surma, sest ta oli klanni parim võitleja ja määratud järgmisena troonile asuma. See aga oleks olnud võimatu, sest sel juhul poleks ju valge mees seda kohta endale saanud. Üldse olid tegelaskujud rämedalt stereotüpiseeritud ja seega ka film etteaimatavaks muudetud. Peategelase ratastooli paigutamine, et tema tegusid õigustada, oli minu meelest eriti leim käik, samuti see, et tema allumatust ja idiootsust julgust esitati läbini positiivsete omadustena. Huvitav on aga see, kuidas USA ühiskond võtab vastu selle, et kangelane on sõdur, kelle põhiliseks ideeks on see, et kui riik, mida sa teenid, sinu meelest õigeid ideid ei kanna, on igati õige vastaste poolele üle minna ja oma endisele kodumaale tema enda relvadega vastu hakata – kui see film rahastajaid leidis, peavad ärimehed olema seisukohal, et rahva sõjavastasus on juba piisavalt kaugele jõudnud.

Lisaks on ainult USAs (ja ainult meespeategelase puhul) võimalik see, et kogu sitt saab alguse sellest, et “kangelane” laseb oma uued sõbrad rämedalt üle, küll seda samal ajal juba kahetsedes, kuid siiski oma uut göölfrendi enne keppides, kui midagi rääkida otsustab – ja ikka kõik hiljem juubeldavad, sest ta ju päästis nad. Hoolimata sellest, et ta ise selle sita tekitaski, aga selle on kõik valmis lahkelt unustama, sest ta on ju VÄLISMAA MEES.

Ja ma tean, et on väga pinnapealne mainida, et mind ajas peategelase avatari kuradima loll nägu närvi (hoolimata sellest, et see tema olemusega suurepäraselt sobis), aga ta oli lihtsalt nii kole. Vähemalt nii kaua, kuni ta endale minu soengu tegi (see teeb kõik ilusamaks).

Häirisid ka süžeeaugud. Näiteks see, et kogu klann käitus ilgelt üllatunult, saades teada, et tüüp on avatar – mitte kuskilt ei olnud välja tulnud, et ta seda otseselt varjanud oleks ja alguses ei osanud tüüp nende keelt, ei teadnud midagi nende kommetest ega käitumisest, suhtles nendega inglise keeles ja oli teada, et ta tuleb inimeste juurest. Lisaks suhtles ta nende nähes oma töökaaslasega, kelle kohta teati, et ta on avatar. Ei jäta ju just palju ruumi valesti mõistmisele? Või see, et üks piff otsustas poole lahingu pealt, et tema enam ei sõdi ja lendas baasi tagasi, ilma et sellele mingit karistust oleks järgnenud. Või kas või see, et inimesed, kes planeedi atmosfääris hingata ei suutnud, lõpukaadrites kõik lahkujatele ilma hapnikumaskideta lehvitasid.

Positiivse poole pealt olgu ette öeldud, et viimane kolmveerandtund oli ju tegelikult üsna huvitav, sest ei olnud ette teada, kuidas nad täpselt nüüd selle lahingu võidavad – kuigi selgus, et juhtus see, mida me K-ga mõlemad ette ennustasime, jäi lihtsalt selgusetuks, kuidas täpselt see toimis.

Pilt on tõenäoliselt ka hea, kuigi minu ebaseaduslikul teel omandatud versioonist seda näha ei olnud. Aga jään jätkuvalt seisukohale, et stsenaristile oleks võinud palga asemel sepavasaraga vastu pead anda ja üle tugeva kolme sellele filmile küll ei paneks. Kindlasti mitte miski, mis internetis kajavat kisa väärt oleks.

Sooner or later we’re all someone’s dog

Tüdinenud mõrd on oma selle aasta ainsa jõulukingituse ära pakkinud, trenni teinud (järgmise aasta stripparite meistrivõistluse karikas TULEB minu kapi peale, pean ainult leidma kellegi, kelle kodus on piisavalt ruumi, et ma sinna posti saaksin püsti panna), juukseid kamminud, ohates küüsi viilinud, marutõbise näoga ringi vahtinud ja on nüüd täiesti tüdinud. Mis mõttes veel 2 tundi kojuminekuni? Praegu on ju juba ajusurm!

Lõpuks jõudsin isegi sisevaatluseni ja avastasin ehmatusega, et neil koristajatel, kellest ma siin rääkinud olen, võiks olla lausa hämmastav sarnasus minu ja Maarja tulevikuga – üks neist vihkab valimatult kõiki ja teine on loomu poolest küll sõbralik, aga väga väga sarkastiline. Mina olen siis eeldatavasti see teine, üldine misantroopia jääb vist rohkem Maša pärusmaaks, mina pean kõiki lihtsalt loomadeks.

P.S. Minu viimaste päevade kõige põnevamad avastused on olnud prantsuse keele subjunktiiv ja gerundiiv, tahaks kohe teada, miks meile koolis nii põnevaid asju ei õpetatud. Viva le geek!

Ma leidsin ametlikult kõige lahedama sarja

Mäletate, näitasin eile oma teises blogis naljakat muusikavideot “Do You Want To Date My Avatar?“? Avastasin, et see on tehtud selleks, et reklaamida ühte internetipõhist naljasarja, mis räägib mängusõltlastest. Iga episood on ainult kolm kuni kaheksa minutit pikk ja mina irvitasin end küll alguses pooleks. Siin on siis sarja esimene osa:

MNC ON PALJASTATUD!!!

Juba pikka aega on staarblogija MNC varjanud end varjunime taha, kasutanud avataripilti, millel on kujutatud habemikust kiilaspead ja võib julgelt öelda, et endast rääkides on ta loonud lausa võltsidentiteedi. Aga tõde tõuseb, vale vajub, nagu öeldakse ja loomulikult ei jää kõikenägevate blogijate silmade eest miskit varjatuks. Mina nimelt, kuigi ma ei taha hoobelda, olen superguugeldaja ja suisa nii osav, et mind võiks julgelt võrrelda Suure Irja enesega. Kuigi, nagu ma juba mainisin, ma ei taha hoobelda – seda enam, et tegelikult on üllatav, et keegi seda varem ei märganud. Pange lihtsalt google’i pildiotsingusse täheühend “Mnc” ja voila! on teie ees ülalolev pilt.

Igatahes, ütlen kohe ära, et mina mõistan MNC-d täielikult. Naisel ei ole kerge tänapäeva meestekeskses maailmas hakkama saada ja paljud kirjanikud on ennegi meessoole viitava pseudonüümi kasuks otsustanud, et võrdsemates tingimustes võrrelda. Nii et I’ve got your back, sister! Lihtsalt blogijana seisan ma siiski ülemaailmse tõe ja kõigi vandenõude paljastamise eest, mistõttu ma lihtsalt ei saa seda enda teada hoida – loodan, et ma sellega palju pisaraid ei põhjusta. Naisfännid, keda sa oma teeseldud maskuliinsusega võluda suutsid, nutavad nagunii.

P.S. Päris hea raam sul, MNC!

Elu kui ülim väärtus

 

On huvitav, et paljudes vaidlustes tuleb välja eeldus, et elu on väärtus iseeneses, ilma et selle kvaliteet seda väärtust kuidagi mõjutaks. Siiani olen sellega kokku puutunud eelkõige abordivastaste ja -pooldajate vaidlusi jälgides, kus osad vastased on kindlal seisukohal, et on küll kole sündida HI viirust kandva usse täis aafrika albiinolapsena, kelle jaoks emal juba sünnist saadik nälja tõttu piima ei jätku ja kes enne neljandat eluaastat tapetakse, et kohalik šamaan saaks temast potentsiravimit teha, aga on midagi veel koledamat – üldse sündimata olla. No andke andeks, ei ole ju võimalik, olematus ei saa kole olla, sest seda pole olemas. Inimene, keda pole olemas, ei tea seda, et teda pole olemas, sest – ära arvasite – TEDA POLE OLEMAS!!! 

Sellest hoolimata olin nende inimeste kiiksuga leppinud, sest mõni ülistabki inimest kui kõrgeimat asja siin Päikese all, aga täna puutusin kokku kommentaariga, mis isegi minu kõikenäinud* kauni tagumiku üllatusest toolile potsatama oleks pannud, kui see seal juba resideerunud poleks: 

Lihasöömise ja karusloomakasvatuse vastastele ütleksin mina, et need loomad, kelle me ära sööma või rõivaste-jalatsite tootmiseks ohverdame, saavad üldse elada vaid tänu sellele, et meil neid vaja on. Kui me enam karusnahku ei kanna ning liha ei söö, ei saa vastavad loomad üldse eluõigust. Kas see on parem?

Liha ma söön, nahksaapaid kannan kah (kuigi karusnahale eelistan korralikku talveriietust, mis annab rohkem liikumisruumi, pakkudes vähemalt sama palju sooja), aga see jutt on ikka üle mõistuse.

Inimeste juurde naastes on kummaline see, et suur osa abordivastastest on usklikud, aga kui sa usud Jumalasse, usud sa ju automaatselt ka sellesse, et sel ajal, kui hing Maa peal ei ole, kooserdab ta kuskil mujal ringi – mis tal seal siis viga peaks olema?  Kuigi usulised väited on muidugi sellised, et need ei vii kuskile, sest kui liiga palju Jeesust tsiteerida,  ilmub paratamatult varsti välja keegi, kes ütleb:”Me kõik teame, et elu on kannatus ja paljud inimesed on vangis ümbersündide ahelas, sest Buddha on nii öelnud, nii et mida rohkem inimesi sünnib, seda rohkemad kannatuse käes vaevlevad. Seega aitab sündimuse piiramine piirata ka kannatajate hulka, sest ilmselgelt on inimesed oma kannatustest kõige enam teadlikud.” Ja siis nad peksavad üksteist oma pühade raamatutega pähe, ilma et see kuskile viiks.

Freakshow.

* Ärge olge rõvedad, see oli metonüüm. Jah, just nimelt metonüüm, mitte metafoor, sest kuigi tagumik võib tekstilises väljas olla minu kohta käiv ümberütlemine, on see kindlasti ühesuunaline ja mina ei ole igatahes tagumiku kohta käiv ümberütlemine. Comprends?

hariduse okkaline tee (ja sellised tahavad odavaid bussipileteid)

Kui see esmapilgul selge ei ole, siis pilt on mõeldud illustreerimaks eesti tudengite innovaatilist lähenemist hariduse omandamisel. Eile oli detsembri viimane koolipäev, päev, kus, meile antud informatsiooni põhjal, pidi otsustatama, kes poola keele arvestatud saama. Nii et tegime igaks juhuks reede hommikul kella neljani tegemata kodutöid ja ühe väikse Lisa. Täpselt selle sama Lisa, mida pildilt näha võib. Päris hästi maitses kusjuures, kuigi kolm kohtlast pead suutsid valet sorti hapukoore osta ja Rents suutis nende peale vihastada, sest ta jäeti ringijõlkumise ajaks üksi testi tegema. Tanel ütles selle kohta, et ta ei olegi kunagi näinud, et ma kellegagi peale oma mehe niimoodi pahandaksin. Ilmselt on tal õigus, sest tavaliselt ei anna ma lihtsalt kellelegi võimalust ennast üle lasta, seega pole ka põhjust lärmi lüüa.

Igatahes ütleb kiri koogil “Uczmy się polskiego“, ehk “Õpime poola keelt” ja on tunnis vaadatud videode motoks – ehk siis tahtsime näidata, et oleme midagigi õppinud*. Pealegi teeb kook alati kõigil tuju heaks, nii et sõimegi pool tundi hoopis kooki ja kodutööd jäid kontrollimata. Õpetaja ütles, et ta oli kõigile juba hommikul arvestused välja pannud, nii et meie väike õpimaraton oli ainult meie isikliku arengu huvides.

Aga jah, ma ei oska oma eluga enam midagi peale hakata, sest ma pean nüüd veebruari keskpaigani ainult tööl käima – mitte ühtki selga ronivat tähtaega, mitte ühtki eriti vastikut, aga kahtlemata vajalikku kodutööd, ainult jõudu mööda prantsuse keel ja sedagi oma lõbuks. Mul ei ole sellist kogemust kõigi nende viie aasta jooksul kordagi olnud. Hakka või mõtlema, et teeks sedasamust, noh see, mida noored teevad. Lõbutseks. Nii et kui keegi teab, kuidas see täpselt käib, võib mulle teada anda.

* Mina isiklikult olen õppinud ka ütlema “Nie trzeba denerwować” ehk “Ei ole vaja närvi minna” – laused, mille kohta inimesed arvavad, et neid võiks elus vaja minna, jäävad ikka kõige paremini meelde.