Fear and Trembling (täna räägime jaapani filmist)

Vaatasin täna vahelduseks midagi teistsugust. Fear and Trembling (ehk Stupeur et Tremblements) on tehtud Amélie Nothombi samanimelise autobiograafilise romaani põhjal. Amélie isa oli Jaapanis suursaadik, nii et seal ta sündis ja viienda eluaastani oli see pisikese belglanna jaoks kodumaa, mis edaspidi tema mälestustesse ja unistustesse imelise kohana meelde jäi. Täisealiseks saades otsustas ta sinna tagasi minna ja saigi ühte suurfirmasse aastase lepingu – et kohale jõudes avastada, et ta ei tea Jaapanist siiski nii palju, kui ta arvanud oli ja et tema töö jaoks ei lähe vaja mitte ühtki neist omadustest, mille tõttu ta sellesse ametisse valitud oli. Näiteks vihastatakse tema peale, sest ta räägib suurepärast jaapani keelt, kuigi see oli ametisse pääsemise eelduseks. Seetõttu saab ta käsu jaapani keel ära unustada ja kui ta mainib, et see ei ole võimalik, süüdistatakse teda ülemuse autoriteedi kahtluse alla seadmises (hmm, tundub nagu üks teatav Igor, kelle alluvuses ma töötanud olen).

Filmi on süüdistatud liigses ksenofoobias, kuid tuleb tunnistada, et enamasti on seda teinud inimesed, kes jaapani kultuuriga eriti kursis ei ole. Need, kes on, on aga öelnud, et see annab vägagi hästi edasi selle, mis jaapani firmades päriselt toimub. Näiteks ei oma seal töötaja positsiooni määramisel enamasti sugugi nii olulist rolli tema tööalane võimekus, töökogemus, haridus vms, vaid inimese staatuse otsustab tema vanus, perekonnaseis, see, kui kaua ta on selles konkreetses firmas töötanud jne. Kogu tööd juhivad väga palju traditsioonid, hierarhia jms, millel tööga otseselt erilist seost ei ole. Inimene, kes nendega ei arvesta või tahab koguni individuaalsust säilitada, võib üsna kiiresti avastada, et liigub karjääriredelil hoopis alla, mitte üles.

P.S. Juhin tähelepanu veel ühele huvitavale asjale. Amélie’d näidatakse vahel väikse tüdrukuna pingil istumas. Pöörake tähelepanu ümbrusele, sest tegu on Jaapani kuulsa kuiva aiaga. See tähendab, et aias on kasutatud ainult liiva, kive ja vahel ka sammalt, et luua mere- või jõeefekt. Ja tulemus on tõesti super:

online ajakirjandus – ja sõnu polegi vaja

Ise kirjutavad, ise tõlgivad, ise toimetavad. Mõned neist küll eelkõige tõlgivad. Ja siis võtamegi hommikul ajalehe kätte ja saame teada, et “Hundikoer Roxy ründas pensionär Jack Russellile kuuluvat koera,” nagu kord Postimehest lugeda sai. Toonase geniaalsuse “toimetajaks” oli muidugi Inna-Katrin Hein, kelle puhul jääb üle ainult imestada, keda ta kepib või kellega suguluses on, et teda tööl hoitakse – isegi siis, kui sinu huvide ring piirdubki ainult Paris Hiltoni uue rinnahoidjaga, võiks piisavalt õigekirja tunda, et mitte kirjutada ajalehes “pärsja vaip”. Tahtsin teda googeldada, et teada saada, kui vana see tibi on ja kas ta kuskil õpib ka, aga selgus, et ta on 39 – nii et ei maksa ilmselt loota, et ta selles elus õigekirja selgeks saab. Lisaks leidsin ka Postimehe foorumist ühe tema kohta käiva teema, nii et ma ei ole vist ainus, kellele ta muljet on suutnud avaldada.

Täna leidsin aga uue pärli, mis Jack Russelliga kahtlemata konkureerima hakkab – nimelt kirjutatakse tänases Postimehes, et talvel kaitseb huuli kõige paremini “petrooleumil põhinev palsam”. No Allah akbar! Ma saan aru, et iga inimene ei pruugi teada, et petroleum jelly vaseliini tähendab, aga hetkel, mil sa loed, et kellelgi soovitatakse petrooleumi näkku määrida, võiks ju ikka midagi kahtlustama hakata. Loometi nime pole ma varem märganud, nii et vähemalt võib loota, et tegu pole õigekirja sarivägistajaga.

minust saab ilmselt üsna hea perenaine

Vähemalt arvestades seda, kui palju õppetunde mu elu mulle tasuta jagab. Täna näiteks õppisin, kuidas mikrolaineahjus burksi teha. 2 minutit on ilmselgelt liiga palju, sest pealmine koorik läheb selle ajaga kõvaks ja alumine sulab ära. Seejärel õppisin, et ka poetoidu saab pekki keerata, kui sa loed ainult riiulil olevat silti ja ei märka, et sa tegelikult hoopis muu asja kaenlasse rabad.

Ehk peitub minu õnn muudes asjades? Nagu “arenda oma oraalse rahuldusepakkumise oskust ja sa ei pea enam kunagi ise poodi minema, noor rohutirts”?

emotional starfish

Väljend, mida Adam kasutab selleks, et iseloomustada eestlannasid, kellega ta lähemalt suhtlema satub. Õigemini kellega ta üritab lähemalt suhtlema sattuda, sest enamasti ei ole see väga tulemuslik, sest ta ei viitsi pikalt vaeva näha inimestega, kes oma tundeid väljendada ei suuda ja eeldavad et mees nende näoilmest ja  kas või õlakehitusest kõik emotsioonid välja loeb. Ja eesti mees loebki, sest ta on sünnist saadik nende tuimade nägude ümbruses kasvanud – või kui ka ei loe, siis see ei ärrita teda, sest teda tegelikult lihtsalt ei huvita.

Igatahes mina tunnen üsna tihti, et mina küll olen starfish, sest ma lihtsalt ei oska oma emotsioone väljendada, isegi kui tahaks. Enamuste inimeste puhul see mind muidugi ei häiri, ma ei tahagi nendega emotsioonitseda, imegu muna, aga vahest on ikka see tunne, et tahaks midagi teha/öelda, aga ei oska. Lisaks see üldine uimasus, et võin mõttetöö kallal hullult rabeleda, aga kui läheb PÄRISELT liigutamiseks, kas või lumememme ehitamiseks, olen nagu hunnik puuhalge, mis ootavad, et keegi neid nüüd kuskile liigutaks – no ei oska lihtsalt kohe mitte midagi peale hakata.

Ja see pilt käib SOOOOOO minu kohta kah:

Nii et Rents mõtles, et sel aastal – and this I shall wow – annab ka tema uusaastalubaduse. Tegelt isegi mitu, aga teised ei ole sellised, millest ma siin rääkida tahaksin. Ja et ei läheks nii nagu kõikidel nendel teistel jobudel, kes aasta aastasse järjekindlalt lubavad ja feilivad, hakkab ta suisa päris päevikut pidama, et oma edusamme jälgida ja näha, kas ma olen päriselt aktiivsemaks hakanud. Austraaliasse minek on selles mõttes hea algus, et see on reaalne samm edasi sellest, et ma kolm neli aastat mõtlesin, et peaks vist ikka minema, aga ei tea kas tasub. Võiks ju siis kohe oma pekid kokku rabada ja muid asju ka tegema hakata.

Trendihoorlus – ehk Avatari muljed

Alustuseks ütlen kohe ära, et kui sa ei ole seda näinud, aga kavatsed vaadata, ära edasi loe. Sest ma tahan arutada filmi järelmõtete üle, mis teie jaoks tähendab paratamatult ka spoilimist.

Stsenaarium oli eriti odav. Ilmselt ärkas režissööri naine ühel hommikul üles, kuulas sajakahekümnendat korda oma mehe lõputut viginat teemal “eriefektid on alati nii kallid”, kuni lõpuks enam ei kannatanud ja otsustas, et keegi peab siin maailmas ju midagi ära tegema:”James, kallis, aga kas ei oleks siis arukas kuskilt mujalt kokku hoida? Võta näiteks lihtsalt Pocahontase süžee ja nüsi seda natuke – valge mees võib ju tulla teiselt planeedilt, mitte teiselt mandrilt. Nii ei pea stsenaristile sentigi maksma.

Suzy, see on geniaalne! Ja ma võin ju indiaanlased siniseks värvida, siis ei oska keegi midagi kahtlustada!

See tähendab seda, et algusest lõpuni oli KÕIK teada, mis juhtuma hakkab. Näiteks oli selge, et Tsu’Tey saab kindlasti surma, sest ta oli klanni parim võitleja ja määratud järgmisena troonile asuma. See aga oleks olnud võimatu, sest sel juhul poleks ju valge mees seda kohta endale saanud. Üldse olid tegelaskujud rämedalt stereotüpiseeritud ja seega ka film etteaimatavaks muudetud. Peategelase ratastooli paigutamine, et tema tegusid õigustada, oli minu meelest eriti leim käik, samuti see, et tema allumatust ja idiootsust julgust esitati läbini positiivsete omadustena. Huvitav on aga see, kuidas USA ühiskond võtab vastu selle, et kangelane on sõdur, kelle põhiliseks ideeks on see, et kui riik, mida sa teenid, sinu meelest õigeid ideid ei kanna, on igati õige vastaste poolele üle minna ja oma endisele kodumaale tema enda relvadega vastu hakata – kui see film rahastajaid leidis, peavad ärimehed olema seisukohal, et rahva sõjavastasus on juba piisavalt kaugele jõudnud.

Lisaks on ainult USAs (ja ainult meespeategelase puhul) võimalik see, et kogu sitt saab alguse sellest, et “kangelane” laseb oma uued sõbrad rämedalt üle, küll seda samal ajal juba kahetsedes, kuid siiski oma uut göölfrendi enne keppides, kui midagi rääkida otsustab – ja ikka kõik hiljem juubeldavad, sest ta ju päästis nad. Hoolimata sellest, et ta ise selle sita tekitaski, aga selle on kõik valmis lahkelt unustama, sest ta on ju VÄLISMAA MEES.

Ja ma tean, et on väga pinnapealne mainida, et mind ajas peategelase avatari kuradima loll nägu närvi (hoolimata sellest, et see tema olemusega suurepäraselt sobis), aga ta oli lihtsalt nii kole. Vähemalt nii kaua, kuni ta endale minu soengu tegi (see teeb kõik ilusamaks).

Häirisid ka süžeeaugud. Näiteks see, et kogu klann käitus ilgelt üllatunult, saades teada, et tüüp on avatar – mitte kuskilt ei olnud välja tulnud, et ta seda otseselt varjanud oleks ja alguses ei osanud tüüp nende keelt, ei teadnud midagi nende kommetest ega käitumisest, suhtles nendega inglise keeles ja oli teada, et ta tuleb inimeste juurest. Lisaks suhtles ta nende nähes oma töökaaslasega, kelle kohta teati, et ta on avatar. Ei jäta ju just palju ruumi valesti mõistmisele? Või see, et üks piff otsustas poole lahingu pealt, et tema enam ei sõdi ja lendas baasi tagasi, ilma et sellele mingit karistust oleks järgnenud. Või kas või see, et inimesed, kes planeedi atmosfääris hingata ei suutnud, lõpukaadrites kõik lahkujatele ilma hapnikumaskideta lehvitasid.

Positiivse poole pealt olgu ette öeldud, et viimane kolmveerandtund oli ju tegelikult üsna huvitav, sest ei olnud ette teada, kuidas nad täpselt nüüd selle lahingu võidavad – kuigi selgus, et juhtus see, mida me K-ga mõlemad ette ennustasime, jäi lihtsalt selgusetuks, kuidas täpselt see toimis.

Pilt on tõenäoliselt ka hea, kuigi minu ebaseaduslikul teel omandatud versioonist seda näha ei olnud. Aga jään jätkuvalt seisukohale, et stsenaristile oleks võinud palga asemel sepavasaraga vastu pead anda ja üle tugeva kolme sellele filmile küll ei paneks. Kindlasti mitte miski, mis internetis kajavat kisa väärt oleks.

Sooner or later we’re all someone’s dog

Tüdinenud mõrd on oma selle aasta ainsa jõulukingituse ära pakkinud, trenni teinud (järgmise aasta stripparite meistrivõistluse karikas TULEB minu kapi peale, pean ainult leidma kellegi, kelle kodus on piisavalt ruumi, et ma sinna posti saaksin püsti panna), juukseid kamminud, ohates küüsi viilinud, marutõbise näoga ringi vahtinud ja on nüüd täiesti tüdinud. Mis mõttes veel 2 tundi kojuminekuni? Praegu on ju juba ajusurm!

Lõpuks jõudsin isegi sisevaatluseni ja avastasin ehmatusega, et neil koristajatel, kellest ma siin rääkinud olen, võiks olla lausa hämmastav sarnasus minu ja Maarja tulevikuga – üks neist vihkab valimatult kõiki ja teine on loomu poolest küll sõbralik, aga väga väga sarkastiline. Mina olen siis eeldatavasti see teine, üldine misantroopia jääb vist rohkem Maša pärusmaaks, mina pean kõiki lihtsalt loomadeks.

P.S. Minu viimaste päevade kõige põnevamad avastused on olnud prantsuse keele subjunktiiv ja gerundiiv, tahaks kohe teada, miks meile koolis nii põnevaid asju ei õpetatud. Viva le geek!

Ma leidsin ametlikult kõige lahedama sarja

Mäletate, näitasin eile oma teises blogis naljakat muusikavideot “Do You Want To Date My Avatar?“? Avastasin, et see on tehtud selleks, et reklaamida ühte internetipõhist naljasarja, mis räägib mängusõltlastest. Iga episood on ainult kolm kuni kaheksa minutit pikk ja mina irvitasin end küll alguses pooleks. Siin on siis sarja esimene osa:

  • Rubriigid