aitäh, aitäh

Tuli üks noormees minuga juttu ajama, uuris, miks restoran kinni on, mis täpselt toimub ja avaldas lõpuks kahetsust, et ma ikka ei saa käia baaris lõunat söömas. Ma arvasin salatikarbile osutades, et tahaks jah midagi sellest veits paremat. Poiss vaatas mõtlikult, hakkas naerma ja ütles:”Yeah. It’s gross.“

Ai. Ega see tegelikult nii rõve ei olndki ja ostes ma ei näind, et majoneesi nii palju ja noh… Ei ole midagi.

Kes meie politseiriigis politsei järele valvab?

Sõbral oli politseiga jama. Õigemini, temal ei olnud politseiga mingit jama, politseil oli temaga jama. Ta korjati õhtul koduteelt politseiautosse, viidi arestimajja, pandi raudu ja “anti võimalus üles tunnistada”. Seda, mida ta võiks üles tunnistada, ei mainitud. Kokku viibis ta seal 12 tundi, kusjuures kogu selle aja jooksul ei tutvustanud politseinikud end (kuigi ta nende nimesid otse küsis), ei selgitanud kordagi, miks ta sinna toodud on, isegi puhuma ei pandud. “Töödeldi” veidi ja hommikul lasti lihtsalt sama moodi välja – ilma ühegi kaebuse, trahvi või paberita.

Mina soovitasin muidugi prokuratuuri minna ja kaebus esitada. Selge see, et vägivallatsemist poleks lootustki tõestada (sinikad on küll näha, aga kuna arestikambris kaamerat otse loomulikult polnud, ei ole sel teemal mõtet vaieldagi),  nii et sellest me ei rääkinudki, aga arvasin naiivselt, et sellise asja puhul PEAB OLEMA tegu protseduurireeglite räige rikkumisega. Aga selgus, et ei ole nii. Selgus, et politseil ongi õigus igasuguse kahtluse (rõhutan, IGASUGUSE kahtluse) puhul ükskõik keda kuni 24 tundi ilma igasuguse süüdistuseta kinni pidada. Ja selgus ka, et ta pole mu tutvusringkonnas sugugi ainuke, kellega nii juhtunud on, sest ilmselgelt on veidi silmatorkavam välimus juba piisav põhjus kahtluse tekitamiseks. Sest ega ometi keskmine politseikooli kasvandik ei ole piisavalt taibukas, et aru saada, et inimene, kes on üsna meeldejääva välimusega, ei ole tõenäoliselt nii loll, et ta ise aru ei saaks, et ta välimus kõigile meelde jääb – mistõttu nende “kuriteod” piirduvad enamasti täis peaga ringi kakerdamisega.Või teine variant, politseinikud saavad sellest aru küll, aga ka nende seas on lihtsalt piisavalt selliseid, kes tahaks kedagi kottida ja taibukas inimene valib kottimiseks inimese, kes võimalikult väheseid tavainimesi huvitaks, kes jääb sotsiaalsesse perifeeriasse. Kui mõni selline lugu ka ajakirjandusse lekiks, ütleks keskmine lugeja (täpselt sama moodi nagu keskmine tädi prokuratuuris), et “aga selline välimus ongi ju kahtlane”, kehitab õlgu ja vaatab uudiseid edasi. Sest inimõigused ja kodanikuühiskond ometigi teda ei puuduta. Ohutu ja kiretu elu.

Minu jaoks on aga uskumatu see, et arestimaja kambrites siiani kaameraid ei ole – pea igas Eesti arestimajas on vähemalt üks inimene end üles poonud, juba selle pärast peaks olema võimalik neid ruume jälgida. Lisaks on usaldus (õigemini selle puudumine) politsei vastu meie riigis üsna hell teema, mistõttu on väga oluline seda suurendada. Ainult kampaaniatest (ja senised kampaaniad on kandnud pigem vastupidist ideed, rõhudes sellele, kui KÕVAD ja KARMID vanglatöötajad, politseinikud ja sõdurid on, mitte sellele, kuidas nad rahvast aitavad) ei piisa, aga kaamerate olemasolu oleks ju juba iseenesest märk sellest, et politseinikud ei ole mitte ainult inimeste sõbrad, kes neil silma peal hoiavad, vaid ka teisipidi, kõrgematel rahva huvide kaitsjatel on omakorda võimalus politseinikel silma peal hoida, tagades seega selle, et iga tõrvatilk avastatakse väga kiiresti. Samas oleks see elementaarne ainult siis, kui rahva arvamus ka päriselt kedagi huvitaks, nii et meie oludes on see muidugi ainult teoretiseerimine.