Mõistusega saan aru, et see ei ole minu süü, aga häbi on ikka. Käisin eile koertega jalutamas ja jalutusplatsile lasin nad lahtiselt jooksma. Kes ei tea, siis Tartus on Eedeni taga väga pirakas plats. Koertel muidugi tore, aga Oskar jooksis ühte prügisse mattunud põõsast nuusutama. Ma käratasin, et midagi süüa ei tohi ja isegi ei mõelnud rohkem selle peale, sest Oskar keeras nina eemale ja tõstis lihtsalt jalga. Aga lähemale jõudes avastasin, et kuigi põõsas oli tõesti prügi täis, oli just selle koha peal suur räbaldunud tekk ja veidi eemal ka kaks patja. Mis tähendab, et tõenäoliselt ei viska inimesed sinna lihtsalt prügi (sest oleks tõesti tunduvalt paremaid kohti, kuhu seda viia), vaid keegi magab seal öösiti ja põhimõtteliselt lasin oma koeral seega lihtsalt kellegi voodisse kusta.
Tõesti, maru sitt tunne on nüüd mõelda, et see tüüp jõuab kunagi oma magamiskohta tagasi ja peab nüüd ennast kusese teki sisse keerama. 😦
Pärdikute päevaraamat 