Suutsin eile end eriti lollakalt vigastada. Tegin Maarja juures teed ja viskasin teepaki hoogsa liigutusega otse minu kõrval olevasse prügikasti. Liigutus ei olnud aga päris nii hoogne kui võiks, sest pakk kukkus hoopis prügikasti ette põrandale. Ja kui ma tahtsin kükitada, et seda üles korjata, maandusin poole tee peal hoopis eriti suure hooga tagumikuga vastu lauanurka. Siiani on kann valus ja kirun ennast oma ajupuudulikkuse eest. Isegi pannkookide magus maitse ei suutnud mu valu kustutada. Nuuks.
Ahjaa, tundub, et koerte koha pealt on mu elu nüüd kergem, sest nad on otsustanud, et sellise ilmaga nad jalutama küll ei taha minna. Ja lisaks on tänane päev alanud ühe A-ga, loodan, et see lõppeb ühe arvestusega, siis võib tõesti esmaspäeva kordaläinuks lugeda. Ainsaks nohikumureks jääb see, et tundub, et prantsuse keele semestrihinne tuleb B, mitte A. 😀
Pärdikute päevaraamat 