aega on veel küll

Seosetuid lõike reast.

Täna on selle kuu kõige jubedam töö-öö, 16 tundi reast. Lubasin nimelt ühte tüdrukut paar tundi asendada, sest tol hetkel ma veel ei teadnud, et pean täna ka prantsuse keelt vastama, nii et olen kokku peale eelmist tööpäeva ca 5 tundi maganud. Ei taha teadagi, kuidas ma hommikuni vastu pean, aga vähemalt läks koolipäev asja ette.

Ja see on nii kurb, kui inimesed ei oska abist rõõmu tunda. Eile käis üks vahetusüliõpilane eesti keele kodutööga abi palumas ja kuna tal oli selle koha peal viga, seletasin talle rõõmsalt, et eesti keeles on akusatiivi väljendamine nii põnev – et kui ma ütlen, et mul on üks koer, on koer ainsuse nominatiivis, aga kui ma ütlen, et kaks koera, siis jääb koera ikka ainsusesse ja läheb ainult partitiivi. Ta ei naernud koos minuga. Lisaks selgus, et ta ei ole siiani selgeks saanud, kuidas täpitähti hääldatakse ja hääldab neid lihtsalt nii, nagu neid täppe ei olekski. Õpetasin, siis, et ü on nagu u prantsuse sõnas unité, ä on nagu a sõnas apple ja õ on nagu o sõnas mostly – hääldas kõik kenasti järgi, aga kui palusin tal öelda ‘jüriöö ülestõus’, jooksis ta miskipärast minema. 😀 Ei ole ikka noortel seda tahtmist pingutada.

Ahjaa, täna olen selle peale ka mõelnud, et meie meediast jääb kummaline pilt, et on olemas ainult alfaisased  ja sellised eriti saamatud mökud, kes kohe mitte millegagi hakkama ei saa, keskmisi nagu ei olekski. No näiteks neid kommentaare lugedes jääb küll mulje, et kui kõik mehed sellised mökud oleks, peaks kolima hakkama. Naine on süüdi, naine ei luba, naise soovil tehakse midagi – peavad need alles tugevad naised olema.  Nojah, eks sellega ole ka nii, nagu ma juba Zeeta blogis ütlesin, et kommenteerima lähevad tihti ikka nii, kes enda eluga hakkama ei suuda saada, kes teevad, need teevad, kes ei tee, neil jääb virisemiseks piisavalt vaba aega. Või on asi tõesti nii, nagu keegi ütles, et Eesti suhete probleemiks kipub olema see, et naine kurdab ja mees istub sõnagi ütlemata diivanil, s.t. ei õpitagi üksteisega suhtlema.  Lihtsalt masendav on lugeda, kuidas mees kurdab, et naine ei lase lastega kohtuda ja siis mainib mokaotsast, et ega ta tegelikult midagi teinud ka ei ole, et lastega rohkem koos olla. Naise suust oleks see muidugi täpselt sama masendav, lihtsalt tundub, et enamustel naistel hakkab siiski lastega seoses mingi instinkt tööle, mis ei lase käed rüpes istuda, kujuteldavaid kotte sügada ja viriseda. Või on asi ehk ainult selles, et naised suhtlevad, räägivad internetis nii muredest kui rõõmudest, samas kui mehed tulevad netti kas asja pärast (armukest* või vajalikku vidinat otsima) või kui juba meeleheitel on, siis nutma, rõõmu jagamise järele nad vajadust ei tunne?

* See teema pani mind mõtlema, nii mehe kui naise koha pealt, et mitte ei saa aru, miks inimene, kellel on püsiarmuke, üldse oma elukaaslasega koos elab? Kui suhe on pekkis, võiks ju lahku minna ja siis uusi suhteid alustada? Ja miks üldse alustavad kellegagi kooselu inimesed, kes väidavad, et neil on vajadus kogu aeg midagi uut proovida (jutt käib siis juhtumitest, kus sellest vajadusest unustatakse oma meest/naist enne kooselu algust teavitada, kui pere on vaba, on muidugi selge), oma “seemet külvata” või “tutti tuulutada”? Võiks siis ju väga kenasti üksi elada ja käia klubis kedagi panemas. Või on tõesti nii hirmsasti vaja kedagi, kelle kallal oleks nagu moraalne õigus vigiseda, kui tuju kehv on? Ei saa ma aru neist maailma asjadest.

Päris surnud ma veel ei ole

Tegelen isegi sotsiaalse meelelahutusega – näiteks vaatan filme. Üks üritustest oli eriti vahva, nimelt oli Mari-Liisi ema Mari-Liisi isale kampsuni ostnud ja võitnud sellega kinokülastuse. Mitte niisama paar piletit, vaid terve saali, nii et ka meie saime “Hukkunud alpinisti hotelli” vaatama minna. Ma ei olnudki seda varem näinud, ainult raamatut lugenud ja see meeldis mulle väga. Film oli ka lahe, kuigi paljusid asju polnud muidugi tollal tehniliselt võimalik nii hästi lahendada – ja mind kui frankofiili jäi segama see, et hotelli nimi, raadiost tulev muusika jms oli prantsusekeelne, aga kogu sündmustik toimus eesti keeles. Sel juhul oleks võinud üldse kõik eestipärane olla.

Igatahes oli naljakas ja nostalgiline see, kuidas jutustaja parimate Chicago detektiivifilmide stiilis lugu jutustas, sellise käheda eluaegse suitsetaja häälega, mida tavaliselt miskipärast ka paljude vabade elukommetega naistega läbikäimisega seostatakse. Ja pinge püsis ka kenasti lõpuni õhus. Plusspunktid muidugi Kairile ja Maarjale selle eest, et keegi ei mölisenudki filmi ajal. 😀

Teise filmini, sedapuhku animafilmini, jõudsin Delf artikli kaudu. Nimelt ilmus seal lugejakiri “Kaitse oma last rõvedate multifilmide eest!” – arvata on, et ma peale sellist reklaami kohe ka treileri ära vaatan, eriti kui see nii kenasti artiklile lisatud on. Kui vahepeal on selliste veriste ja poolrõvedate multikate probleemiks see, et nad ongi ainult rõvedad ja verised, siis see oli minu meelest täitsa naljakas, kuigi kohati läks asi ikka väga üle vindi. No näiteks tsitaat:

“Sa päästsid mu elu!”

“Nojah, eks sa võid mulle siis õlle välja teha.”

“Aga ma tapsin ju su õe!”

“Nojah, eks ma pean siis ise sulle õlle välja tegema.”

Aga lahe oli ja rääkis kõigele lisaks veidi ka probleemidest, millega noored päriselt peavad kokku puutuma ja oma ülepaisutatusest hoolimata tunduvamalt realistlikumas võtmes kui Disney multikas. Ja eriti tahaks medali anda selle eest, et erinevalt teistest üllitistest, oli selle teose lõpunali (õigemini lõpunaljad) isegi naljakas. Naljakas ja ka veidi mõtlemapanev.

Lisan treileri ikka siia kah: