Elu kui ülim väärtus

 

On huvitav, et paljudes vaidlustes tuleb välja eeldus, et elu on väärtus iseeneses, ilma et selle kvaliteet seda väärtust kuidagi mõjutaks. Siiani olen sellega kokku puutunud eelkõige abordivastaste ja -pooldajate vaidlusi jälgides, kus osad vastased on kindlal seisukohal, et on küll kole sündida HI viirust kandva usse täis aafrika albiinolapsena, kelle jaoks emal juba sünnist saadik nälja tõttu piima ei jätku ja kes enne neljandat eluaastat tapetakse, et kohalik šamaan saaks temast potentsiravimit teha, aga on midagi veel koledamat – üldse sündimata olla. No andke andeks, ei ole ju võimalik, olematus ei saa kole olla, sest seda pole olemas. Inimene, keda pole olemas, ei tea seda, et teda pole olemas, sest – ära arvasite – TEDA POLE OLEMAS!!! 

Sellest hoolimata olin nende inimeste kiiksuga leppinud, sest mõni ülistabki inimest kui kõrgeimat asja siin Päikese all, aga täna puutusin kokku kommentaariga, mis isegi minu kõikenäinud* kauni tagumiku üllatusest toolile potsatama oleks pannud, kui see seal juba resideerunud poleks: 

Lihasöömise ja karusloomakasvatuse vastastele ütleksin mina, et need loomad, kelle me ära sööma või rõivaste-jalatsite tootmiseks ohverdame, saavad üldse elada vaid tänu sellele, et meil neid vaja on. Kui me enam karusnahku ei kanna ning liha ei söö, ei saa vastavad loomad üldse eluõigust. Kas see on parem?

Liha ma söön, nahksaapaid kannan kah (kuigi karusnahale eelistan korralikku talveriietust, mis annab rohkem liikumisruumi, pakkudes vähemalt sama palju sooja), aga see jutt on ikka üle mõistuse.

Inimeste juurde naastes on kummaline see, et suur osa abordivastastest on usklikud, aga kui sa usud Jumalasse, usud sa ju automaatselt ka sellesse, et sel ajal, kui hing Maa peal ei ole, kooserdab ta kuskil mujal ringi – mis tal seal siis viga peaks olema?  Kuigi usulised väited on muidugi sellised, et need ei vii kuskile, sest kui liiga palju Jeesust tsiteerida,  ilmub paratamatult varsti välja keegi, kes ütleb:”Me kõik teame, et elu on kannatus ja paljud inimesed on vangis ümbersündide ahelas, sest Buddha on nii öelnud, nii et mida rohkem inimesi sünnib, seda rohkemad kannatuse käes vaevlevad. Seega aitab sündimuse piiramine piirata ka kannatajate hulka, sest ilmselgelt on inimesed oma kannatustest kõige enam teadlikud.” Ja siis nad peksavad üksteist oma pühade raamatutega pähe, ilma et see kuskile viiks.

Freakshow.

* Ärge olge rõvedad, see oli metonüüm. Jah, just nimelt metonüüm, mitte metafoor, sest kuigi tagumik võib tekstilises väljas olla minu kohta käiv ümberütlemine, on see kindlasti ühesuunaline ja mina ei ole igatahes tagumiku kohta käiv ümberütlemine. Comprends?

hariduse okkaline tee (ja sellised tahavad odavaid bussipileteid)

Kui see esmapilgul selge ei ole, siis pilt on mõeldud illustreerimaks eesti tudengite innovaatilist lähenemist hariduse omandamisel. Eile oli detsembri viimane koolipäev, päev, kus, meile antud informatsiooni põhjal, pidi otsustatama, kes poola keele arvestatud saama. Nii et tegime igaks juhuks reede hommikul kella neljani tegemata kodutöid ja ühe väikse Lisa. Täpselt selle sama Lisa, mida pildilt näha võib. Päris hästi maitses kusjuures, kuigi kolm kohtlast pead suutsid valet sorti hapukoore osta ja Rents suutis nende peale vihastada, sest ta jäeti ringijõlkumise ajaks üksi testi tegema. Tanel ütles selle kohta, et ta ei olegi kunagi näinud, et ma kellegagi peale oma mehe niimoodi pahandaksin. Ilmselt on tal õigus, sest tavaliselt ei anna ma lihtsalt kellelegi võimalust ennast üle lasta, seega pole ka põhjust lärmi lüüa.

Igatahes ütleb kiri koogil “Uczmy się polskiego“, ehk “Õpime poola keelt” ja on tunnis vaadatud videode motoks – ehk siis tahtsime näidata, et oleme midagigi õppinud*. Pealegi teeb kook alati kõigil tuju heaks, nii et sõimegi pool tundi hoopis kooki ja kodutööd jäid kontrollimata. Õpetaja ütles, et ta oli kõigile juba hommikul arvestused välja pannud, nii et meie väike õpimaraton oli ainult meie isikliku arengu huvides.

Aga jah, ma ei oska oma eluga enam midagi peale hakata, sest ma pean nüüd veebruari keskpaigani ainult tööl käima – mitte ühtki selga ronivat tähtaega, mitte ühtki eriti vastikut, aga kahtlemata vajalikku kodutööd, ainult jõudu mööda prantsuse keel ja sedagi oma lõbuks. Mul ei ole sellist kogemust kõigi nende viie aasta jooksul kordagi olnud. Hakka või mõtlema, et teeks sedasamust, noh see, mida noored teevad. Lõbutseks. Nii et kui keegi teab, kuidas see täpselt käib, võib mulle teada anda.

* Mina isiklikult olen õppinud ka ütlema “Nie trzeba denerwować” ehk “Ei ole vaja närvi minna” – laused, mille kohta inimesed arvavad, et neid võiks elus vaja minna, jäävad ikka kõige paremini meelde.

muudame maailma

Sattusin täna sellisele kodulehele, mis kutsub sel aastal jõulukingitusi hoopis somaalialastele (ja somaalia lastele) tegema, lubades, et igaüks saab kingituse ise valida – hakkasin ka siis lootusrikkalt lehte sirvima, aga selgus, et ei kondoome ega muud sellist seal lehel ei ole. On küll õpikuid, aga mitte mingit infot selle kohta, millise süsteemi järgi õpitakse, kui kaugele on võimalik õppida jne – ma ei näe haridusel elukvaliteedi parandamisel erilist mõtet, kui seda antakse kuus klassi ja edasised võimalused sisuliselt puuduvad. Kui kas või parimatel on võimalik stipendiumiga linna kooli saada, oleks juba hoopis teine asi (ja ka selliste stipendiumite toetamine võiks ju üks kingivalik olla). Samuti oli nimekirjas täiskasvanutele korvipunumiskursus – ma ei usu, et korviäri üheski riigis nii popp võiks olla, et terve küla naised muudkui punuvad ja pappi tulevad. Minu (tunnistan, et võhiklikule) silmale tundub hulga parem näiteks mõte teha neile põllumajanduse alaseid kursusi – no et olete küll 200 aastat seda vilja kasvatanud, aga ehk prooviksite seda kah ja kasvatatavat kultuuri tuleb nii mitme aasta tagant vahetada, et mitte maad välja kurnata jne.

Ahjaa, üks asi, mis veel mu silma riivas, oli see, et kana hind oli 65 eeku tükk. Ma nimelt ostsin kevadel 10 tibu, 5 krooni tükk. Ei ole nende üleskasvatamine nii kallis, et isegi 20 krooni tükihinnaks tuleks. Ehk ainult kui arvestada seda, et rebane viis pea kõik kanad minema ja minu koertele (sest selle mõttega nad ostetud said) jäi söömiseks ainult paar tükki. Broilerid võivad muidugi kallimad olla, aga kas nii palju kallimad – ostetakse nad ilmselt ju ikka Aafrika kasvandusest, et vedamine kulukaks ei läheks.

Ei taha kiunuda, tahaks lihtsalt konstruktiivset kriitikat teha, sest nii palju, kui ma olen lugenud intervjuusid tavainimestega, kes on Aafrikas vabatahtlikena töötanud, on ikka jäänud peale arvamus, et eelkõige tuleks investeerida haridusse ja paljud neist arvavad, et otsene materiaalne abi tuleks üldse andmata jätta, et inimesed õpiksid pingutama, mitte ainult nõudma. Sest nõudmise õpivad inimesed väga kiiresti ära, aga seda unustada on tunduvalt raskem.

rents meets the real world

Mul oli täna poes õnne sellist meest näha, et mitte ükski purjus tudeng pole ülbitsemisega minu nähes sellisele tasemele jõudnud. Alustuseks virises ta sooja toidu letis müüjaga, sest vorstikesed olevat liiga kõrbenud (ei olnud), seejärel oli mul au sattuda järjekorras tema taha, sest ainult üks kassa töötas. Selleks pidin aga temast mööduma – tüüp peatas mind ja küsis minu käest, miks ainult üks kassa töötab. Hakkasin naerma ja vastasin ausalt, et mul pole tõesti kõige vähematki aimu, tüüp aga vihastas selle peale ja küsis/väitis midagi, mis kõlas umbes nagu “Kurat võtaks, kes siis teab, töötad siin poes või mitte!” Kui ütlesin, et siiski mitte, ei olnud jorsil isegi viisakust vabandust paluda, jõllitas natuke, keeras selja ja hakkas kassapidajat sõimama.

Nii kaua sõimas, kuni järg temani jõudis, siis meenus talle, et õige küll, lisaks mandariinidele ja vorstikestele tahtis ta ju ka viina osta. Tema eelistab igatahes vene viina, seda on pealegi daamidele ka hulga uhkem viia kui mingit Lauaviina (ehk siis viide sellele, et ta on naiste seas menukas, kutsutakse küll ja puha). Kahjuks selgus aga maksma hakates, et härra rahakott ei pea vene viinale vastu, tuli ikka seda sama lauakat osta, mida tõenäoliselt siiani igal nädalavahetusel tarbitud on. See võttis teda küll veidi vaiksemaks ja tagasihoidlikumaks, aga veidi pahurdas ta ikkagi ka oma suurt kasimata keret poest välja vedades, kuigi kassapidaja, temaga väga viisakalt käitus. Avaldasin igatahes omalt poolt vaesele tüdrukule tunnustust, ma kujutan ette, kui raske on selliseid troppe välja kannatada. Kuigi enamuse ajast üritan ma isegi mitte ette kujutada, et selliseid troppe olemas on.