emotional starfish

Väljend, mida Adam kasutab selleks, et iseloomustada eestlannasid, kellega ta lähemalt suhtlema satub. Õigemini kellega ta üritab lähemalt suhtlema sattuda, sest enamasti ei ole see väga tulemuslik, sest ta ei viitsi pikalt vaeva näha inimestega, kes oma tundeid väljendada ei suuda ja eeldavad et mees nende näoilmest ja  kas või õlakehitusest kõik emotsioonid välja loeb. Ja eesti mees loebki, sest ta on sünnist saadik nende tuimade nägude ümbruses kasvanud – või kui ka ei loe, siis see ei ärrita teda, sest teda tegelikult lihtsalt ei huvita.

Igatahes mina tunnen üsna tihti, et mina küll olen starfish, sest ma lihtsalt ei oska oma emotsioone väljendada, isegi kui tahaks. Enamuste inimeste puhul see mind muidugi ei häiri, ma ei tahagi nendega emotsioonitseda, imegu muna, aga vahest on ikka see tunne, et tahaks midagi teha/öelda, aga ei oska. Lisaks see üldine uimasus, et võin mõttetöö kallal hullult rabeleda, aga kui läheb PÄRISELT liigutamiseks, kas või lumememme ehitamiseks, olen nagu hunnik puuhalge, mis ootavad, et keegi neid nüüd kuskile liigutaks – no ei oska lihtsalt kohe mitte midagi peale hakata.

Ja see pilt käib SOOOOOO minu kohta kah:

Nii et Rents mõtles, et sel aastal – and this I shall wow – annab ka tema uusaastalubaduse. Tegelt isegi mitu, aga teised ei ole sellised, millest ma siin rääkida tahaksin. Ja et ei läheks nii nagu kõikidel nendel teistel jobudel, kes aasta aastasse järjekindlalt lubavad ja feilivad, hakkab ta suisa päris päevikut pidama, et oma edusamme jälgida ja näha, kas ma olen päriselt aktiivsemaks hakanud. Austraaliasse minek on selles mõttes hea algus, et see on reaalne samm edasi sellest, et ma kolm neli aastat mõtlesin, et peaks vist ikka minema, aga ei tea kas tasub. Võiks ju siis kohe oma pekid kokku rabada ja muid asju ka tegema hakata.

Trendihoorlus – ehk Avatari muljed

Alustuseks ütlen kohe ära, et kui sa ei ole seda näinud, aga kavatsed vaadata, ära edasi loe. Sest ma tahan arutada filmi järelmõtete üle, mis teie jaoks tähendab paratamatult ka spoilimist.

Stsenaarium oli eriti odav. Ilmselt ärkas režissööri naine ühel hommikul üles, kuulas sajakahekümnendat korda oma mehe lõputut viginat teemal “eriefektid on alati nii kallid”, kuni lõpuks enam ei kannatanud ja otsustas, et keegi peab siin maailmas ju midagi ära tegema:”James, kallis, aga kas ei oleks siis arukas kuskilt mujalt kokku hoida? Võta näiteks lihtsalt Pocahontase süžee ja nüsi seda natuke – valge mees võib ju tulla teiselt planeedilt, mitte teiselt mandrilt. Nii ei pea stsenaristile sentigi maksma.“

“Suzy, see on geniaalne! Ja ma võin ju indiaanlased siniseks värvida, siis ei oska keegi midagi kahtlustada!“

See tähendab seda, et algusest lõpuni oli KÕIK teada, mis juhtuma hakkab. Näiteks oli selge, et Tsu’Tey saab kindlasti surma, sest ta oli klanni parim võitleja ja määratud järgmisena troonile asuma. See aga oleks olnud võimatu, sest sel juhul poleks ju valge mees seda kohta endale saanud. Üldse olid tegelaskujud rämedalt stereotüpiseeritud ja seega ka film etteaimatavaks muudetud. Peategelase ratastooli paigutamine, et tema tegusid õigustada, oli minu meelest eriti leim käik, samuti see, et tema allumatust ja idiootsust julgust esitati läbini positiivsete omadustena. Huvitav on aga see, kuidas USA ühiskond võtab vastu selle, et kangelane on sõdur, kelle põhiliseks ideeks on see, et kui riik, mida sa teenid, sinu meelest õigeid ideid ei kanna, on igati õige vastaste poolele üle minna ja oma endisele kodumaale tema enda relvadega vastu hakata – kui see film rahastajaid leidis, peavad ärimehed olema seisukohal, et rahva sõjavastasus on juba piisavalt kaugele jõudnud.

Lisaks on ainult USAs (ja ainult meespeategelase puhul) võimalik see, et kogu sitt saab alguse sellest, et “kangelane” laseb oma uued sõbrad rämedalt üle, küll seda samal ajal juba kahetsedes, kuid siiski oma uut göölfrendi enne keppides, kui midagi rääkida otsustab – ja ikka kõik hiljem juubeldavad, sest ta ju päästis nad. Hoolimata sellest, et ta ise selle sita tekitaski, aga selle on kõik valmis lahkelt unustama, sest ta on ju VÄLISMAA MEES.

Ja ma tean, et on väga pinnapealne mainida, et mind ajas peategelase avatari kuradima loll nägu närvi (hoolimata sellest, et see tema olemusega suurepäraselt sobis), aga ta oli lihtsalt nii kole. Vähemalt nii kaua, kuni ta endale minu soengu tegi (see teeb kõik ilusamaks).

Häirisid ka süžeeaugud. Näiteks see, et kogu klann käitus ilgelt üllatunult, saades teada, et tüüp on avatar – mitte kuskilt ei olnud välja tulnud, et ta seda otseselt varjanud oleks ja alguses ei osanud tüüp nende keelt, ei teadnud midagi nende kommetest ega käitumisest, suhtles nendega inglise keeles ja oli teada, et ta tuleb inimeste juurest. Lisaks suhtles ta nende nähes oma töökaaslasega, kelle kohta teati, et ta on avatar. Ei jäta ju just palju ruumi valesti mõistmisele? Või see, et üks piff otsustas poole lahingu pealt, et tema enam ei sõdi ja lendas baasi tagasi, ilma et sellele mingit karistust oleks järgnenud. Või kas või see, et inimesed, kes planeedi atmosfääris hingata ei suutnud, lõpukaadrites kõik lahkujatele ilma hapnikumaskideta lehvitasid.

Positiivse poole pealt olgu ette öeldud, et viimane kolmveerandtund oli ju tegelikult üsna huvitav, sest ei olnud ette teada, kuidas nad täpselt nüüd selle lahingu võidavad – kuigi selgus, et juhtus see, mida me K-ga mõlemad ette ennustasime, jäi lihtsalt selgusetuks, kuidas täpselt see toimis.

Pilt on tõenäoliselt ka hea, kuigi minu ebaseaduslikul teel omandatud versioonist seda näha ei olnud. Aga jään jätkuvalt seisukohale, et stsenaristile oleks võinud palga asemel sepavasaraga vastu pead anda ja üle tugeva kolme sellele filmile küll ei paneks. Kindlasti mitte miski, mis internetis kajavat kisa väärt oleks.