Kuidas sa võitled raudse loogikaga?

“Smurfide” leping on lõppemas ja kuna majajuhataja nädalavahetusel ei tööta, peaksid nad teoreetiliselt oma toad juba reedel kindlasti ette näitama. Sellega tõestatakse, et boks ja tuba on samasuguses korras nagu esimesel päeval ja peale seda saavad õpilased tagasi alguses makstud tagatisraha. Kujutage nüüd ette järgmist monoloogi, mille smurfide tollehetkene esindaja mu ülemusele esitas – ja pidage meeles, et etleja nägu ehtis kogu see aeg eriti aval, sõbralik ja siiras naeratus:

Ma saan aru, et TEOREETILISELT peaksime me Teile täna oma toad ette näitama, aga see on ju ABSURDNE! Mõelge ise, viime kõik pudelid välja, teeme toad eriti korralikult puhtaks, Te tulete vaatama ja annate allkirja – aga täna on ju reede, ILMSELGELT lagastame me nädalavahetusel jälle kõik  ära ja siis jääb boks ju räpaseks. Eieiei, see ei ole mõistlik. Teeme parem nii, et Te tulete esmaspäeva hommikul ja selle aja peale on meil kõik jälle kenasti puhas.

Ja kusjuures nad suudavad seda teha kuidagi täpselt nii, et sa jäädki peaaegu uskuma, et neil endal pole tõesti mitte midagi pistmist selle kurva faktiga, et nad ILMSELGELT nädalavahetusel kõik ära lagastavad. 😀

Advertisements

koeraomanikele

Paar inimest on koerakasvatuse kohta nõu küsinud. Vaadake siis – kuigi mina (kui rumal inimene, kellel vahel mõistusest väheks jääb) arvan siiski, et vahel on ka füüsiline karistus õigustatud. Kui koer näiteks uriseb lapse peale, ei hakka sa ta tähelepanu mänguga kõrvale tõmbama, sa teed talle kohe selgeks, et ta on oma võimupiiridest lubamatult välja astunud. Üldiselt on alistamine (näiteks selili surumine) minu jaoks asjalikumaks osutunud, kui löömine.

Näljane mõtleb ikka söögist

Kuna ma olen nüüd juba mõnda aega töötanud kohal, kus on väga pikad vahetused, olen samal ajal ka valmistoidu spetsialistiks saanud. Alguses toitusin lihtsalt kohukestest (Karumsi omad muideks ei sisalda transrasvaineid, kui kedagi huvitab), aga see viskas kiiresti kopa ette. Veel kiiremini viskasid kopa ette kiirnuudlid. Nii et taevale tänu, et vahepeal sai K tehtud sööke karbiga kaasa võtta ja korra isegi Jaanuse toas tema pliiti kasutada.

Enamasti lähevad muidugi valmissalatid, kuigi Mamma omi ma väldin, sellest ajast saadik, kui selle firmaga negatiivne kogemus oli – mitte midagi vastikut, minu jaoks lihtsalt liiga rasvane. Samas selle firma pannkooke söön ma väga hea meelega, kuigi iseenesest ärgitab mind nende reklaam just seda üldse mitte tarbima, sest see kujutab tarbijat idioodina, kes ei suuda aru saada, et tegelikult ei küpseta neid asju kellegi vanaemad, vaid tavainimesed.

Ühe meeldiva asja olen veel avastanud – 400 või 500 grammises jogurtipurgi sees kohupiim. Ehk siis nüüd võib seda ka kohupiimapurgiks nimetada. 😀 Alma oma vist. Igatahes väga hea, ma söön täna seda kakaokreemi ja superluks on. Sest senine hitt – iga päev erinev jogurt banaani või mandariinidega – hakkas ka juba väsitavaks muutuma.

Jah, terve postitus söögist. Kas internet selle jaoks ongi tehtud, et igaüks saaks kõik, mida sülg suhu toob, sinna üles riputada? (sülitab vihaselt nurka)

His scars run deep (Edward Käärkäsi)

1990. aasta film, mida mina alles eile esimest korda nägin. Muuhulgas oli see Deppi esimene roll, mille puhul tal endal juba teatav valikuvõimalus oli – ja ta rabas sellest kohe kinni, kuigi pidi selle jaoks üle 11 kg kaalust alla võtma ja sai kokku öelda ainult 169 sõna.

Lugu toimub tüüpilises USA äärelinnas, kus Avoni esindaja leiab linnaserval asuvast vanaaegsest lossist poisi, kellel on käte asemel käärid ja kes räägib väga vähe – hiljem selgub, et ta on nö tehislik, kuid tema leiutaja suri enne, kui jõudis talle käed anda. Kuigi ta veritseb ja oksendab, võib arvata, et teisi kehalisi vedelikke tal ei ole, sest tema gooti rõivastus tundub tal naha aset täitvat ja, olgem ausad, vetsus käimine jms võiks talle kurvalt lõppeda.

Kuigi Tim Burton on öelnud, et ta ei taha sellega USA ühiskonda kritiseerida (samas tunnistades, et lasi filmi kirjutada just seetõttu, et tundis nooruses, et keegi ei mõista teda), on kriitika seal kahtlemata olemas. Heasüdamliku inimesena võtab Avoni tädi poisi enda perre elama ja edasi hakkavad asjad arenema nii nagu ka Buratino/Pinoccio vanamoodsas loos – halvad sõbrad tirivad ta endaga pahandustesse kaasa, mille tulemuseks on teised halvad asjad. Nimelt ei sobitu Edward sugugi siia ühiskonda, sest ta pole küll sugugi rumal, kuid on väga õrna hingega ja heasüdamlik (kuigi seda tänapäeval rumaluse märgiks kiputakse lugema) ja on nende nimel, kes talle meeldivad, kõigeks valmis.

Edwardi heasüdamlikkuse sümboliks on ka see, et tema südameks sai südamekujuline küpsis. Oma tehislikkusest hoolimata on tal üsna iseseisev ilumeel, ta ei hinda eriti sümmeetriat, vaid just erilisust. Nagu Depp isegi ütleb, oleme me kõik kunagi tundnud seda, et tahaks midagi katsuda, aga ei saa, sest see võib selle hävitada. Seejuures tunduvad ka ta armid tähenduslikud olevat – meistri juures elades ei olnud tal ühtki armi, need tekkisid alles peale leiutaja surma. Lisaks ei lõikaks keegi, kes kääridega nii osavalt ümber käib, kogemata kuskile sisse, seega on need (kas kaudses või otseses mõttes) alati tugeva stressiseisundi tagajärjeks. Seega on üsna tähenduslik, et teda mängib just Johnny Depp, mees, kes teatavasti on oma elu keerulisematel perioodidel end vigastanud ja seetõttu samuti arme kannab.

Kuigi lugu esitati algusest peale kui muinasjuttu, häiris mind siiski veidi selle lihtsus. Selles mõttes, et kõik probleemid olid tingitud kangelanna rumalusest, saamatusest ja eelkõige passiivsusest. Ta suutis end ainult lõpus korraks kokku võtta, et hiljem sama lollilt edasi lasta. Näiteks väitis ta lapselapsele, et kuigi ta on kogu aeg Edwardit armastanud, ei saa ta enam sinna üles minna, sest ta ei taha, et poiss teda sellisena näeks (sest Edward ju on robot ja ei vanane) ning seejärel näitas, et ta elab ikka veel samas majas – no andke andeks, ta elab kilomeetri kaugusel oma väidetava elu armastuse majast, kuid ta ei külasta teda kordagi? See on isegi ameerika naiseideaali jaoks liiga saamatu. Ma saan aru, et happily ever after oleks ameeriklaste jaoks mõeldamatu olnud, sest õnnelik lõpp eeldab nende jaoks automaatselt ka lapsi, mida käärkäsi kuidagi anda poleks saanud ja tõenäoliselt oleks pifil temaga passides varsti ka igav hakanud, aga praegune variant oli lihtsalt kuidagi poolik ja tühi. Ka õnnetu lõpp oleks võinud veidi läbimõeldum olla.

WOOOOOOHOOOOOO!

Kui kedagi huvitab, siis siinpool ekraani on nüüd õnnelik viisaomanik.  Ehk siis 14. veebruaril olen ma teel Austraaliasse ja veedan seal terve järgmise semestri. Soojas ja mõnusas mürgiämblikke täis kliimas. 🙂

Pilt on täiesti random ja illustreerib lihtsalt minu praegust meeleolu.

loll pea on ihu nuhtlus

Intelligentse inimesena on minu elus ainult ülimalt intelligentsed vestlused. Üks neist, mis täna hommikul aset leidis, oli selline:

üliõpilane:”Hello! I am leaving.” (“Tere. Ma lähen ära.”)

Rents:”Ok, has anyone checked your room?” (“Ok, kas keegi on su toa üle vaadanud?)

üliõpilane:”Yes.” (“Jah.”)

Rents (nõudlikult):”Who was it?” (“Kes see oli?)

üliõpilane (tagasihoidlikult):”You…” (“Teie…”)

Selgituseks siis nii palju, et kuna mu vahetused on sellised, et ma olen tööl kaks päeva järjest, pidin ma seda tegema eile õhtul, aga ma olen juba nii kapsas, et mul ei ole isegi sellest absoluutselt mitte mingisuguseid mälestusi, mida ma tund aega tagasi tegin. Poiss tuli küll tuttav ette, jah.

Minu ainus allesolev emotsioon on “WTF?”

Krt, mul pole ammu nii jubedat töö-ööd olnud. Iga kord, kui ma kedagi väljumas näen, tunnen ma ehedat rõõmu, sest see tähendab, et sees on üks potentsiaalne tropp vähem.

Esmalt oli meil siin veeuputus. Tüdruk tuli kurtma, et ülevalt tuleb vett. Ülal avanes umbes sarnane pilt nagu fotol – terve köök ujus, vesi oli juba koridoris ja tuli see köögilaest. Kraanikausi kohalt ja mitte ühest kohast, vaid mitmest. Ülevalt käin küsimas, neil kõik korras. Vaatan kraanikausi alla, sealt on kõik kuiv. Lõpuks selgus muidugi, et ei olnud kõik korras, toru oli lahti tulnud ja vesi, mille nad kraanikausist alla kallasid, ei läinud seega mitte torru ega ka mitte köögipõrandale (muidu oleksin ma seda ju näinud), vaid otse torusid ümbritsevasse auku ja sealt lae vahele. Päris äss diil ja arvata on, et see ühel hetkel lihtsalt välja pritsima hakkas. Õnneks tuli K mulle appi koristama ja ka üks selle ülemise boksi elanikest oli piisavalt kena, et aidata.

Oleme meie siis (hetkel veel ainult K ja mina) köögis ja kuivatame vett, kui järsku astub sisse vahetusüliõpilane, kellel on pool nägu siniseks värvitud ja nii õnnelik naeratus, kui üldse olla saab:”Hey, look, I’m a smurf!” Selgus, et ta ei olnud ainus, pool sellest korrusest oli end siniseks värvinud, miskipärast arvasid osad (isastest) smurfidest ka seda, et smurflus eeldab läbipaistvate sukkpükste kandmist mehelike alukate peal. Röökimist tähendas see nagunii, sest smurfid on oma olemuselt väga alkoholilembesed ja see toob kaasa ka liigse lärmi.

Mina, kui eriti usin ja oma tööd armastusega tegev administraator, pidin neile muidugi selgitama, miks me kõik vaikust armastame ja keset ööd ei lõuga, aga siiani olen ma seda sõnumit juba kaks korda edastada saanud ja mu sisetunne ütleb, et see ei pruugi jääda viimaseks.

Oh ajad, oh kombed, ohkab vanamutt-Rents resigneerunult.

Pildil olev smurf on meie omade kõrval täielik möku:

  • Kategooriad