Kuidas sa võitled raudse loogikaga?

“Smurfide” leping on lõppemas ja kuna majajuhataja nädalavahetusel ei tööta, peaksid nad teoreetiliselt oma toad juba reedel kindlasti ette näitama. Sellega tõestatakse, et boks ja tuba on samasuguses korras nagu esimesel päeval ja peale seda saavad õpilased tagasi alguses makstud tagatisraha. Kujutage nüüd ette järgmist monoloogi, mille smurfide tollehetkene esindaja mu ülemusele esitas – ja pidage meeles, et etleja nägu ehtis kogu see aeg eriti aval, sõbralik ja siiras naeratus:

Ma saan aru, et TEOREETILISELT peaksime me Teile täna oma toad ette näitama, aga see on ju ABSURDNE! Mõelge ise, viime kõik pudelid välja, teeme toad eriti korralikult puhtaks, Te tulete vaatama ja annate allkirja – aga täna on ju reede, ILMSELGELT lagastame me nädalavahetusel jälle kõik  ära ja siis jääb boks ju räpaseks. Eieiei, see ei ole mõistlik. Teeme parem nii, et Te tulete esmaspäeva hommikul ja selle aja peale on meil kõik jälle kenasti puhas.

Ja kusjuures nad suudavad seda teha kuidagi täpselt nii, et sa jäädki peaaegu uskuma, et neil endal pole tõesti mitte midagi pistmist selle kurva faktiga, et nad ILMSELGELT nädalavahetusel kõik ära lagastavad. 😀

koeraomanikele

Paar inimest on koerakasvatuse kohta nõu küsinud. Vaadake siis – kuigi mina (kui rumal inimene, kellel vahel mõistusest väheks jääb) arvan siiski, et vahel on ka füüsiline karistus õigustatud. Kui koer näiteks uriseb lapse peale, ei hakka sa ta tähelepanu mänguga kõrvale tõmbama, sa teed talle kohe selgeks, et ta on oma võimupiiridest lubamatult välja astunud. Üldiselt on alistamine (näiteks selili surumine) minu jaoks asjalikumaks osutunud, kui löömine.

Näljane mõtleb ikka söögist

Kuna ma olen nüüd juba mõnda aega töötanud kohal, kus on väga pikad vahetused, olen samal ajal ka valmistoidu spetsialistiks saanud. Alguses toitusin lihtsalt kohukestest (Karumsi omad muideks ei sisalda transrasvaineid, kui kedagi huvitab), aga see viskas kiiresti kopa ette. Veel kiiremini viskasid kopa ette kiirnuudlid. Nii et taevale tänu, et vahepeal sai K tehtud sööke karbiga kaasa võtta ja korra isegi Jaanuse toas tema pliiti kasutada.

Enamasti lähevad muidugi valmissalatid, kuigi Mamma omi ma väldin, sellest ajast saadik, kui selle firmaga negatiivne kogemus oli – mitte midagi vastikut, minu jaoks lihtsalt liiga rasvane. Samas selle firma pannkooke söön ma väga hea meelega, kuigi iseenesest ärgitab mind nende reklaam just seda üldse mitte tarbima, sest see kujutab tarbijat idioodina, kes ei suuda aru saada, et tegelikult ei küpseta neid asju kellegi vanaemad, vaid tavainimesed.

Ühe meeldiva asja olen veel avastanud – 400 või 500 grammises jogurtipurgi sees kohupiim. Ehk siis nüüd võib seda ka kohupiimapurgiks nimetada. 😀 Alma oma vist. Igatahes väga hea, ma söön täna seda kakaokreemi ja superluks on. Sest senine hitt – iga päev erinev jogurt banaani või mandariinidega – hakkas ka juba väsitavaks muutuma.

Jah, terve postitus söögist. Kas internet selle jaoks ongi tehtud, et igaüks saaks kõik, mida sülg suhu toob, sinna üles riputada? (sülitab vihaselt nurka)

His scars run deep (Edward Käärkäsi)

1990. aasta film, mida mina alles eile esimest korda nägin. Muuhulgas oli see Deppi esimene roll, mille puhul tal endal juba teatav valikuvõimalus oli – ja ta rabas sellest kohe kinni, kuigi pidi selle jaoks üle 11 kg kaalust alla võtma ja sai kokku öelda ainult 169 sõna.

Lugu toimub tüüpilises USA äärelinnas, kus Avoni esindaja leiab linnaserval asuvast vanaaegsest lossist poisi, kellel on käte asemel käärid ja kes räägib väga vähe – hiljem selgub, et ta on nö tehislik, kuid tema leiutaja suri enne, kui jõudis talle käed anda. Kuigi ta veritseb ja oksendab, võib arvata, et teisi kehalisi vedelikke tal ei ole, sest tema gooti rõivastus tundub tal naha aset täitvat ja, olgem ausad, vetsus käimine jms võiks talle kurvalt lõppeda.

Kuigi Tim Burton on öelnud, et ta ei taha sellega USA ühiskonda kritiseerida (samas tunnistades, et lasi filmi kirjutada just seetõttu, et tundis nooruses, et keegi ei mõista teda), on kriitika seal kahtlemata olemas. Heasüdamliku inimesena võtab Avoni tädi poisi enda perre elama ja edasi hakkavad asjad arenema nii nagu ka Buratino/Pinoccio vanamoodsas loos – halvad sõbrad tirivad ta endaga pahandustesse kaasa, mille tulemuseks on teised halvad asjad. Nimelt ei sobitu Edward sugugi siia ühiskonda, sest ta pole küll sugugi rumal, kuid on väga õrna hingega ja heasüdamlik (kuigi seda tänapäeval rumaluse märgiks kiputakse lugema) ja on nende nimel, kes talle meeldivad, kõigeks valmis.

Edwardi heasüdamlikkuse sümboliks on ka see, et tema südameks sai südamekujuline küpsis. Oma tehislikkusest hoolimata on tal üsna iseseisev ilumeel, ta ei hinda eriti sümmeetriat, vaid just erilisust. Nagu Depp isegi ütleb, oleme me kõik kunagi tundnud seda, et tahaks midagi katsuda, aga ei saa, sest see võib selle hävitada. Seejuures tunduvad ka ta armid tähenduslikud olevat – meistri juures elades ei olnud tal ühtki armi, need tekkisid alles peale leiutaja surma. Lisaks ei lõikaks keegi, kes kääridega nii osavalt ümber käib, kogemata kuskile sisse, seega on need (kas kaudses või otseses mõttes) alati tugeva stressiseisundi tagajärjeks. Seega on üsna tähenduslik, et teda mängib just Johnny Depp, mees, kes teatavasti on oma elu keerulisematel perioodidel end vigastanud ja seetõttu samuti arme kannab.

Kuigi lugu esitati algusest peale kui muinasjuttu, häiris mind siiski veidi selle lihtsus. Selles mõttes, et kõik probleemid olid tingitud kangelanna rumalusest, saamatusest ja eelkõige passiivsusest. Ta suutis end ainult lõpus korraks kokku võtta, et hiljem sama lollilt edasi lasta. Näiteks väitis ta lapselapsele, et kuigi ta on kogu aeg Edwardit armastanud, ei saa ta enam sinna üles minna, sest ta ei taha, et poiss teda sellisena näeks (sest Edward ju on robot ja ei vanane) ning seejärel näitas, et ta elab ikka veel samas majas – no andke andeks, ta elab kilomeetri kaugusel oma väidetava elu armastuse majast, kuid ta ei külasta teda kordagi? See on isegi ameerika naiseideaali jaoks liiga saamatu. Ma saan aru, et happily ever after oleks ameeriklaste jaoks mõeldamatu olnud, sest õnnelik lõpp eeldab nende jaoks automaatselt ka lapsi, mida käärkäsi kuidagi anda poleks saanud ja tõenäoliselt oleks pifil temaga passides varsti ka igav hakanud, aga praegune variant oli lihtsalt kuidagi poolik ja tühi. Ka õnnetu lõpp oleks võinud veidi läbimõeldum olla.

WOOOOOOHOOOOOO!

Kui kedagi huvitab, siis siinpool ekraani on nüüd õnnelik viisaomanik.  Ehk siis 14. veebruaril olen ma teel Austraaliasse ja veedan seal terve järgmise semestri. Soojas ja mõnusas mürgiämblikke täis kliimas. 🙂

Pilt on täiesti random ja illustreerib lihtsalt minu praegust meeleolu.

loll pea on ihu nuhtlus

Intelligentse inimesena on minu elus ainult ülimalt intelligentsed vestlused. Üks neist, mis täna hommikul aset leidis, oli selline:

üliõpilane:”Hello! I am leaving.” (“Tere. Ma lähen ära.”)

Rents:”Ok, has anyone checked your room?” (“Ok, kas keegi on su toa üle vaadanud?)

üliõpilane:”Yes.” (“Jah.”)

Rents (nõudlikult):”Who was it?” (“Kes see oli?)

üliõpilane (tagasihoidlikult):”You…” (“Teie…”)

Selgituseks siis nii palju, et kuna mu vahetused on sellised, et ma olen tööl kaks päeva järjest, pidin ma seda tegema eile õhtul, aga ma olen juba nii kapsas, et mul ei ole isegi sellest absoluutselt mitte mingisuguseid mälestusi, mida ma tund aega tagasi tegin. Poiss tuli küll tuttav ette, jah.

Minu ainus allesolev emotsioon on “WTF?”

Krt, mul pole ammu nii jubedat töö-ööd olnud. Iga kord, kui ma kedagi väljumas näen, tunnen ma ehedat rõõmu, sest see tähendab, et sees on üks potentsiaalne tropp vähem.

Esmalt oli meil siin veeuputus. Tüdruk tuli kurtma, et ülevalt tuleb vett. Ülal avanes umbes sarnane pilt nagu fotol – terve köök ujus, vesi oli juba koridoris ja tuli see köögilaest. Kraanikausi kohalt ja mitte ühest kohast, vaid mitmest. Ülevalt käin küsimas, neil kõik korras. Vaatan kraanikausi alla, sealt on kõik kuiv. Lõpuks selgus muidugi, et ei olnud kõik korras, toru oli lahti tulnud ja vesi, mille nad kraanikausist alla kallasid, ei läinud seega mitte torru ega ka mitte köögipõrandale (muidu oleksin ma seda ju näinud), vaid otse torusid ümbritsevasse auku ja sealt lae vahele. Päris äss diil ja arvata on, et see ühel hetkel lihtsalt välja pritsima hakkas. Õnneks tuli K mulle appi koristama ja ka üks selle ülemise boksi elanikest oli piisavalt kena, et aidata.

Oleme meie siis (hetkel veel ainult K ja mina) köögis ja kuivatame vett, kui järsku astub sisse vahetusüliõpilane, kellel on pool nägu siniseks värvitud ja nii õnnelik naeratus, kui üldse olla saab:”Hey, look, I’m a smurf!” Selgus, et ta ei olnud ainus, pool sellest korrusest oli end siniseks värvinud, miskipärast arvasid osad (isastest) smurfidest ka seda, et smurflus eeldab läbipaistvate sukkpükste kandmist mehelike alukate peal. Röökimist tähendas see nagunii, sest smurfid on oma olemuselt väga alkoholilembesed ja see toob kaasa ka liigse lärmi.

Mina, kui eriti usin ja oma tööd armastusega tegev administraator, pidin neile muidugi selgitama, miks me kõik vaikust armastame ja keset ööd ei lõuga, aga siiani olen ma seda sõnumit juba kaks korda edastada saanud ja mu sisetunne ütleb, et see ei pruugi jääda viimaseks.

Oh ajad, oh kombed, ohkab vanamutt-Rents resigneerunult.

Pildil olev smurf on meie omade kõrval täielik möku:

working late

Passin tööl, kus siis veel. Viimased paar päeva on möödunud ja saavad veel mööduma küüntenärimise tähe all. Teisipäeval sain lõpuks ometi teada, et mul ei ole ei süüfilist ega HI viirust. Mitte, et ma kumbagi oluliselt kartnud oleksin, aga kuna kodulehe andmetel on Eestis üks arst, kes mult vereproovi võtma ja kopsu kuulama sobib ja just see oli parajasti kaheks nädalaks puhkusele siirdunud, pidin ma arstiaega pikalt ootama ja ei saa nüüd kindel olla, kas andmed õigeks ajaks viisakomisjoni jõuavad. Selgus nimelt, et nad ei faksi neid, ei saada meiliga, vaid panevad paberid kenasti margiga ümbrikusse ja Berliini poole teele. Dokumentidel veel kenasti minu fotod ka peal, et oleks ikka selge, kes neile külla tahab minna. Kiri pandi posti kolmapäeval ja kohalejõudmiseks on aega täpselt tuleva kolmapäevani, siis saab täis 28 päeva ja viisataotlus aegub. Eesti Post arvas küll, et kiri peaks 3-5 päevaga kohale jõudma, aga ei tea mina, kui kaua see kuskil laua peal hunnikus oma järge peab ootama. Ei tahaks uuesti üle viie tonni ka maksta asjade kurva kokkulangemise pärast.

Nii et nüüd ootan igat töönädala päeva nagu hingeõnnistust, et saaksin netti logida ja sealt oma viisa staatust vaadata. Neljapäeval hoidsin end jõuga tagasi, et K minu üle ei naeraks, sest isegi mina saan aru, et ühe päevaga kiri kohale ei jõua. K nimelt leiab, et minust on tobe üldse helistada ja testide tulemusi küsida ja uurida, kaua kiri teel on jne, sest see, kas ja kuidas mu kiri kohale jõuab, ei sõltu ju sellest, kas ma muretsen või mitte. Minu jaoks täiesti ulmeline seisukoht, sest mis sellest, kas mu muretsemisest muretsetava asja osas kasu on, sellest on kasu mulle ENDALE, sest ma oskan siis arvestada, mida tulevik toob ja kas peaks raha hirmsasti kokku hoidma või mitte.

Mõtete mujal hoidmiseks olen teinud sada tegu – mänginud üht väga vahvat mängu (vt. allapoole), lugenud läbi Nirti raamatu (vaata seda postitust), vaadanud internetist naljakaid pilte, teeselnud, et õpin prantsuse keelt vms asjalikku ja mida kõike veel. Ideed hakkavad juba otsa saama ja tundub, et külm on kogu mu blogrolli sõrmed ka korraga ära võtnud, igatahes keegi ei kirjuta midagi peale totakate meemide. Nirti kohta teen varsti vist politseisse avalduse, et Impo ja Inva (tänud L@ssiele selle suurepärase nime eest) või mõni kuri tartlane (need on ju kõik nii impod kui invad) on ta maha löönud, sest ta pidi juba reedel Tallinnasse naasma, aga siiani ei ole ta ei mu äärmiselt loogilisele smsile vastanud ega oma blogis mingitki elumärki ilmutanud. Ainus asi, mis siin igasugustest soojematest tuultest hüljatud riigis veel toimub, on see, et MNC sai lõpuks ometi Twilighti arvustuse valmis. Positiivse muidugi, is there any other kind?

Mul on uus soeng kah, aga teie õnneks ei ole ma sugugi pinnapealne ja ei näita seda teile. Selle asemel on üleval üks pilt, mida ma vahtisin ja vahtisin, ilma et ma oleks suutnud välja mõelda, palju sellel eidel üldse juukseid on ja kus need kasvavad ja kuidas see soeng tehtud on.

P.S. Tegin vahelduseks postituse ka mängublogisse ja rääkisin sellisest superlahedast mängust nagu Braid, mis oma olemuselt on nagu Super Mario, aga sada korda lahedam, sest seal on tõesti diip taustalugu ja lisaks annab see ka võimaluse ajugümnastikaks, sest juba see, et on võimalik aega liigutada, teeb asjad hulga keerulisemaks. Mõeldud algselt X-Boxile, aga nüüd saab mängida ka PC-ga.Vaadake treilerit ja pilti ja öelge, et ei tundu nunnu:

 

Ja anna meile andeks meie võlad… (Nirti raamatust, ofkooss)

Üritasin selle raamatu lugemist võimalikult kaua edasi lükata, sest Nirti on ju ikkagi mu sõber või nii, aga samas olen ma ka loomu poolest aus või nii ja kartsin olukorda, kus ma peaks talle ütlema, et “kuule, no offense, aga see on ju suisa sitt, mida sa aasta aega nikerdanud oled” või “no mõned tegelased olid päris huvitavad”, mis tegelikult teeks sama välja, ainult et lisaks saaksid kõik aru, et ma üritan mingit veits viisakamat mulli ajada.

Õnneks selgus, et mu hirm oli asjatu, piff teab, mis ta teeb. Lugesin raamatu ühe hooga läbi (mis minu puhul ei ole muidugi näitaja) ja jäin igas mõttes rahule. Liigagi tihti on eesti noorautorite teoseid lugedes tunne, et tegu on visandiga, mis ootab veel tõelist tööd, aga “Ja anna…” oli igas mõttes valmis. Tegelased olid läbi mõeldud ja korralikult välja joonistatud, süžee oli loogiline ja minu jaoks igati toimiv (kuigi Nirti on korra öelnud, et tema meelest ei ole raamatul üldse väga konkreetset süžeed, ei saa mina lugejana sellega küll nõustuda) ja kuigi minusuguse vatikasvandiku jaoks tundus mõni karakter oma koleduses veidi ebareaalne, on selliseid inimesi kahjuks meie ümber liigagi palju ja on ainult hea, et neist ka kirjutatakse. Ehk mõjub see mõnele noorele nii, et ta taipab, et see, mida teda ümbritsevad inimesed ütlevad, ei mõjuta tema tegelikku väärtust ja enesega rahulolu tuleb ideaalis seestpoolt.

On ainult üks asi, mis mulle (kui indiviidile, mitte kui kirjandusteadlasele) ei meeldinud ja hinge kriipima jäi – see, et minu lemmiktegelasest Põmpast sai lõpus Peeter. Oli ilmselge, et Põmpa enda meelest oli ta ikka Põmpa, muutus oli minategelases (ehk sümboliseeris see tema jaoks suureks saamist?). Lihtsalt minule, kes ma olen suutnud kõigi oma hüüdnimestatud boyfriendidega hakkama saada, ilma et mul oleks tekkinud sügavat sisemist sundust neid nende emade kombel Svenideks, Peetriteks või Martiniteks hüüda, tekitab see kohe seose nende tuttavate tüdrukutega, kes on seltskonnas oma vastse või mitte nii vastse noormehe kohta uhkelt teatanud:”Teda ei kutsuta enam nii, nüüd on ta lihtsalt XXX.” See peaks siis enamasti tähendama seda, et nüüd on ta pereinimene, aga minu jaoks on sellel enamasti selline kodustamise kibe mekk juures. Ja ei oska mina vanglaleiba hinnata.*

Pildi leidsin lihtsalt guugeldades ja juures oli kirjas, et see on Nirti blogist, nii et loodetavasti ei pane ta (Sa) selle kasutamist pahaks.

* Mitte et sellel nüüd Nirti raamatuga otsest pistmist oleks, lihtsalt see väike detail tekitab minus tugevaid emotsioone.

No mis kurat teil nende feministidega on?

Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et naisaktivistid ei ole värskete õppekavadega rahul ja leiavad, et esiteks ei tohiks lasta tekkida olukorda, kus lapsed, kes tunnevad huvi kudumise vastu, ei julge kaaslaste naeruvääristamise hirmus seda kursust valida ja teiseks, et õpikutekstid ei tohiks sisaldada ainult traditsioonilisi soorolle. Tulemus? Valdav enamus kommenteerijatest käitus nagu oleks artikkel rääkinud sellest, et feministid tahavad edaspidi kõikidel poisslastel ühte munandit ära lõigata, teist roheliseks värvida ja tütarlapsi meesteks opereerida. Kommenteerijad lõugasid, et varsti ei oska naised enam süüa teha ega nööpi ette õmmelda ja mehed ei saa kruvide seina keeramisega hakkama, eirates täiesti fakti, et tegelikult arvab üks keskmine feminist, et normaalne inimene peaks hakkama saama nii nööbi ette õmblemise kui kruvide keeramisega ja et koolisüsteem peaks õpilast selleks ette valmistama.

Ma ei saa aru, miks on feminism nii kole sõna, et inimestel seda kuuldes juhe täiesti kokku jookseb ja nad enam tekstile keskenduda ei suuda? Eestis ei ole ju kunagi mingeid radikaalfeministe olnud, nii esimene kui teine laine jäid siin põhimõtteliselt esindamata, koju toodi kätte ainult võidud, ilma et selleks võitlust oleks pidanud nägema, aga ikka ajab juba see sõna inimesed hulluks.

Isiklikust kogemusest rääkides – kui mina käisin koolis, ei saanud me valida. Ma vihkasin täiega heegeldamist ja kudumist ja õmblemist ning lükkasin võimalikult suure hulga tööd sugulaste kaela. Lisaks tegi asja ebavõrdseks see, et poisid pidid tööõpetusega tegelema tööõpetuse tunnis, tüdrukud said aga kodutööd, mis vahepeal tähendas paar nädalat järjest iga päev vähemalt tund aega lisatööd. Tüdrukud pidid riide/lõnga ise ostma, poistele anti asjad kooli poolt. Kusjuures eristamise mõte jäi mulle arusaamatuks, sest kui gümnaasiumis kodundus valikaineks muudeti, läks terve hulk poisse sinna tundi, sest neid HUVITAS see – tüdrukutele samalaadset alternatiivi ei pakutud. See süsteem ei soosi ju mingit individuaalset arengut.

Asja tegi kurvemaks ka see, et mu vanemad ei soosinud samuti “vales suunas” minevat individuaalset arengut. Praegugi on vähemalt mu isa kurb, sest leiab, et ma olen liiga mehelik – samas, kui ma ise tunnen siirast rõõmu selle üle, et ma ei põe liialt väikeste asjade pärast, ei tunne vajadust muretseda selle üle, mida teised mu välimusest arvavad ja suudan enamasti kaine mõistuse säilitada (need on siis mehelikud omadused, mis teoorias peaksid olema omased ainult MEESTELE). Mu väikevend armastas väga heegeldada, mida ema talle ka õpetas (koolis vist algklassides näidati ette), kuid teda ei suunatud edasi, et ta oleks osanud sellega midagi peale hakata. Ma muidugi ei tea, kas mind oleks suunatud, kui ma huvi oleksin tundnud, ehk peeti heegeldamist lihtsalt mõttetuks.

Lisaks nähti meie mõlema võimeid valguses, mis sobivad kokku stereotüüpsete soorollidega – näiteks maal ehitamist mängides segasin ma kokku ainult tsementi ja vett, sest eeldasin (praegu tagasi mõeldes koolieeliku kohta üsna terava loogikaga), et kui mu isa avastab, et ma olen ehitanud PÄRIS seina, mille lõhkumisega vaeva tuleb näha, võib meil pahandusi tulla, rääkimata sellest, et arvestasin sellega, et ehk tahan ma ise seda hiljem maha lammutada – seda tõlgendati loomulikult sellena, et mina kui naine lihtsalt ei saa aru, kuidas seda kraami tegelikult kokku segada tuleks. Samuti mäletan, et üritasin ise ehitada puust nukumaja, sain sellega isegi enamvähem hakkama, aga kuna ma tegin seda täiesti üksi, ilma igasuguse abi või juhendamiseta, ei teadnud ma midagi näiteks sellest, kui palju erinev materjal töö käiku mõjutada võib ja tulemus ei tulnud sugugi nii ilus, kui ma lootnud olin. See ei oleks ju mitte kummalegi meist halba teinud, kui meid oleks rohkem juhendatud valdkonnas, mis meile tõesti huvi pakkusid, selle asemel, et mingil kummalisel kultuurilisel põhjusel seda tegemast keelduda. Praegu oleks mul väga hea meel, kui ma oskaksin päriselt oma kätega midagi normaalselt ehitada.

Teine asi, mille vastu kommentaarides karmilt sõna võeti, oli see, et naised ei näe välja nagu naised ja ei käitu nagu naised, s.t. ei ole piisavalt ilusad ja malbed. Andke andeks, aga mina kui naine olen kandnud päris palju erinevaid riideid ja selle käigus paratamatult märganud, et kui ma riietun naiselikult ja ennast otseselt ei kehtesta, koheldakse mind kui idiooti. Jah, kui väga sümpaatset idiooti, täie viisakusega ja kenasti, aga patroniseerivalt. Ja mulle ei meeldi, kui minuga sel viisil suheldakse, ma eelistan varianti, kus ma saan soovi korral mingil teemal kaasa rääkida ja inimesed ei eelda, et ma ei oska näiteks kaarti lugeda, sest “sa ju naeratad nii malbelt”. Kui mul oleks võimalik säilitada tõsiseltvõetavus ja samal ajal naiselikult riietuda, kannaksin ma ilmselt tunduvalt rohkem seelikuid ja kleite, praegu on olukord paratamatult selline, et see sama ühiskond (= ka need samad kommenteerijad), kes ei ole rahul sellega, et naised pole naiselikud (mida iganes see siis tähendaks), sunnivad ise kõik vähegi “meeste maailma” astuvad naised sellest naiselikkusest loobuma. Kui sa ainult kartulit maha paned, ei ole mõtet sügisel kurvastada, kui põllult vilja lõigata ei saa.