midagi prantsofiilidele

Nagu arvata võib, ei ole ma hakanud prantssaiu küpsetama, tegelikult on juttu ikka frankofiiliast. Nimelt leidsin ühe õpiku, mis on suurepärane neile, kes juba veidi oskavad prantsuse keelt ja tahaksid iseseisvalt seda edasi arendada. See kordab üle kõik olulisemad asjad, nagu imparfait, passé composé, COD/COI, aga minu jaoks oli seal ka täiesti uusi asju, näiteks subjunktiivi ja gerundiivi polnud ma varem õppinud, aga vähemalt viimase järgi olin ma tohutut igatsust tundnud. Selle abil moodustatakse nimelt des-vormi, mis tähendab, et nüüd ei pea enam ennast lolliks mõtlema, kui tahad öelda “Margit astus naerdes uksest sisse” – varem andsin ma alla ja kirjutasin lihtsalt “Margit astus uksest sisse ja naeris.”

Lisaks on siin palju kasulikku sõnavara, mida tavalised õpikud alati ei kata. Põhimõtteliselt on siin kõik, mida mulle kunagi vaja on – midagi netipededest (arvuti- ja internetiteave) iginäljastele (söögi- ja joogisõnavara) oma eluta (mitte ainult filmisõnad tulistamise jms kohta, vaid ka kogu tarvilik teiste tagarääkimiseks, et oleks ikka selge, kes kellega käib) hüpohondrikutele (jah, ma oskan nüüd vajadusel kurta valu rinnus). Imeline. Oleks siin veel pilte kah, oleks see täiuslik.

Edit: Teine huvitav asi, mida ma olen paar päeva vaadanud, on prantsuse keelne Eddie Izzard. Võin julgelt öelda, et sain targemaks, näiteks seda, kuidas bj prantsuse keeles on, ma ei teadnud, kuigi va te faire enculer oli tuttav väljend. 😉

P.S. Kui te olete prantsuse keelega väga natuke kokku puutunud, olge ettevaatlikud oma teadmiste jagamisega – üks minu sõber, kes on suur Manu Chao fänn, arvas tõsimeeli, et laulupealkiri “Je ne t’aime plus“* (mille ta muide ideaalselt järgi hääldas) tähendab “Ma arvan, et sa oled kõige ilusam”. Noh, et nii ilus laul võib ometi ainult ilusaid asju tähendada või nii. Ta võib ainult taevast tänada, et ta selle lausega mõnele prantsuse neiule ligi ajama ei läinud. 😀

* = Ma ei armasta sind enam

Sweeney Todd (2007)

Ma ei tea, miks, aga alguses, kui see film välja tuli, tundus see minu jaoks kuidagi ebameeldiv ja ma ei vaadanudki seda. Üldiselt ei meeldi mulle üldse muusikalid, eriti sellised, kus pidevalt lauldakse – selliste suhtes, kus laul tavalisele kulgemisele vahepalaks on, olen ma veel valmis kuidagi välja kannatama. Tegelikkuses oli film üllatavalt hea. Depp mängis oma osa hästi välja ja minu meelest oli see antud karakteri puhul suurepärane interpretatsioon – eriti see, kuidas rõhutati seda, et ta mitte kunagi ei naeratanud.

Rents, kellel on samuti vahel oma õrnusehetked (eriti Johnny Deppi nähes), lootis terve filmi, et ehk läheb asi ikka kohe varsti helgemaks. Mis teha, meil kõigil on omad nõrkused. Ja arvestades selle mehe iseloomu, sai ta ehk parima võimaliku lõpu. Teda laulmas kuulda oli ka üsna huvitav, kuigi ma teadsin, et ta on nooruses mingites rokibändides kaasa teinud.

Samas ei saa öelda, et film ainult Sweeney karakterile üles oleks ehitatud, Mrs. Lovett oli minu meelest kogu filmi seisukohast vähemalt sama oluline ja Toby suhet nende mõlemaga oleks ma tahtnud näha veidi paremini välja joonistatuna. Ma ei oska seda seletada, sest ma ei taha spoilerdada, nii et ma ütlen ainult, et tasub vaadata küll.

Lisaks ütleksin seda, et erinevalt “Romeost ja Juliast”, kus ma paratamatult mõtlen, et “14 aastased mängivad kodu”, läheb siin peategelase traagiline armastuslugu tõesti südamesse. Inimesed ei ole rumalad, elu on nende vastu lihtsalt ebaõiglane, vaim ei pea kõigele vastu, nii nagu see ka päris elus juhtuda võiks (kuigi enamasti vähema verevalamisega).

Ahjaa, üks spoiler siiski – siniseid mehikesi seal ei ole, nii et tänapäevaste standardite järgi tuleb selle eest vist vähemalt üks punkt hindest maha võtta. Kuna ma hindan nagunii iga kord täiesti suvalises süsteemis, siis seekord lähtun meie hariduskantsidest ja panen viiest punktist neli. Hoolimata sellest, et kellelgi ei olnud saba, mida seinakontakti toppida.