Veel New Mooni kohta

See mees on küll natuke lärmakas, aga tabab väga häid pointe – kuigi enamus neist ka eelmise samasisulise postituse kommentaarides välja said toodud. Mind ajas küll naerma.

P.S. Võtame asja huumoriga, eksole, ärge tülli minge.

Edit: tänu Rojule saate kõik seda pilti otse vaadata.

Räägime trennist

Ma pole ammu PÄRIS trenni teinud, selles mõttes, et käiks kuskil neli korda nädalas poksikotti või sõpra tagumas, nii et viimased paar aastat olen ma tegelikult teinud ainult aeroobset trenni – s.t. kui sul on koerad, võid sa ju ühe päeva vahele jätta, aga peale seda pead ikka nendega tunniajase jalutuskäigu tegema. Sel ajal, kui nad on rihmas, hoolitsevad nad ise selle eest, et mu pulss liiga madalale ei langeks (ma lasen neil enamasti tempo valida, sest see tähendab, et ma ei pea kõnnitee pealt sitta koristama, samal ajal koeri käe otsas hoides, sest sel viisil kannatavad nad lahtipääsemiseni välja) ja kui nad lahtiselt on, üritan sellega ise tegeleda. Koerad liiguvad nagunii kiiremini. Samas on tihtipeale tulemuseks 20 minutit jõlkumist, millest ei ole kokkuvõttes midagi kasu, peale seda, et vampiirilarhv veidi päikest saab. Ei, tegelikult ei saa, sest viimasel ajal on iga kord, kui ma uksest välja astun, polaaröö vastu vaadanud.

Aga okei, see pole üldse oluline, keda see südamelihas ikka kotib, eksole. Esiteks oleks mul esimest korda viie aasta jooksul veidigi AEGA trenni teha ja energia ülejääk tekitab kohe tahtmise veits rabeleda. Ja teiseks avastasin ma ühel hetkel üllatusega, et spagaat ei lähegi enam maha – ja see on sellise taandarengu kohta veel vähe öeldud, tegelikult on tulemus selline, nagu oleks Usain Bolt valele poole jooksma pistnud. Trenni minna ma hetkel ei saa, sest mingit aeroobikat ei viitsiks ma teha, postitantsuga, millesse ma tänu kroku blogile armusin, Tartus tegeleda ei saa ja võitlusklubi, kus ma varem käisin, ei taha enam tühikargajaid, vaid on aastamaksu kehtestanud (mina teatavasti saaksin kuu aega trennis käia). Aga see-eest hakkasin ma juba ca kuu aega tagasi süstemaatiliselt jalgu venitama. Oma kunagise treeneri jutust ja eestikeelsetelt saitidelt mäletasin (ja kordasin), et päris iga päev ei soovitata venitada, pigem ülepäeva – selle soovitusega ei olnud ma ilmselgelt rahul, nii et vaatasin, mida ameeriklased arvavad, nad on ju ilmselgelt targemad. Voila! – nemad soovitavad seda suisa kaks korda päevas teha. Nii et ma leidsin kuldse kesktee, enamasti venitasin korra päevas (pigem öös) ja vahel, kui oli teada, et tuleb eriti pikk ja tõenäoliselt sündmustevaene töö-öö, kaks korda (eeldusel, et jalad end normaalselt tundsid ja teine kord oli lühem ja vähemintensiivne, sooja tegin ikka ühtemoodi). Alguses muidugi vähem, ei tõstnud ühe korraga koormust lakke.

Props on aga selles, et viimasel ajal on mul tunne, et paremuse poole see asi küll ei liigu, muidu on okei, aga kui venitamiseks läheb, on jalad nagu pakud. Varasemast mäletan, et kui oli ülepinge, siis tuli lihtsalt koormusega veidi tagasi tõmmata ja läks päeva-paariga üle, aga see on juba üle nädala nii. Mingit valu ei ole, lihtsalt on kanged, rääkimata sellest, et lihaserebendi tunneks isegi minusugune tuim inimeseloom ära. Huvitav on ka see, et osad asjad, mida ingliskeelsetel saitidel rõhutatakse, ei valmista üldse probleemi – näiteks sirgete jalgadega ette kummardudes võin vabalt suvalisel hetkel peopesad vastu maad panna. Ehk siis väga suur vahe erinevate lihaste venivuses. 

Nii, ma tean küll, et osad teist on trennipeded, kroku raudselt – mida ma tegema peaksin? Tagasi tõmbama, kuigi peale lihasejäikuse muid probleeme ei ole? Rohkem survet avaldama, kuigi see läheb juba veits valusaks? Staatilisele rohkem rõhku panema? Või lihtsalt teesklema, et mind ei häiri see, et harkispagaat kipub hetkel miskipärast kuskile 120 kraadi juurde jääma?

P.S. See, kes pildil spagaati teeb, on Kimberly Wyatt, kes pea igas Pussycat Dollsi videos oma jalga loopida armastas. Nagu näha, tuleb see tal üsna kenasti välja kah.

Ööd pole meil kunagi igavad

Täna näiteks leidsin blogi, mida peab ameeriklanna Jocelyn Testes-Harder, mis nagu nimigi ütleb, keskendub huumorile. Põhiteemaks on see, et ta üritab jätta mulje, et ta on kõige hullem white trash ema üldse, kes petab oma meest, teeb metamfetamiini, ei võta oma alaealise raseda tütre kõnesid vastu, kui see kodust ära on jooksnud jne. See iseenesest ei olekski väga naljakas, sest see on nii metsikult ülepakutud – kogu stiil on nimelt selline:

She complained about me walking around the place naked while her friends were visiting. That was just silly, because this big ol’ bush covers up my lady business completely!

või selline:

Marijuana is also great just for entertainment purposes. Like when I blow a fat bong hit in the cat’s face. The kids think it’s hilarious when she gets all paranoid and scratches at their legs!

Ühesõnaga üsna ruttu viskaks kopa ette, eksole. Aga naljakaks teeb kogu selle asja see, et tal on pea igal postitusel ca 30-50 (paljudel üle saja) kommentaari ja vähemalt pooled kommenteerijad usuvad siiralt, et see on tõsimeeli kirjutatud. Krt, kui peaks ise selliste imbetsillide keskel elama, mängiks ehk kah nende närvidel. 😀