Täna näiteks leidsin blogi, mida peab ameeriklanna Jocelyn Testes-Harder, mis nagu nimigi ütleb, keskendub huumorile. Põhiteemaks on see, et ta üritab jätta mulje, et ta on kõige hullem white trash ema üldse, kes petab oma meest, teeb metamfetamiini, ei võta oma alaealise raseda tütre kõnesid vastu, kui see kodust ära on jooksnud jne. See iseenesest ei olekski väga naljakas, sest see on nii metsikult ülepakutud – kogu stiil on nimelt selline:
She complained about me walking around the place naked while her friends were visiting. That was just silly, because this big ol’ bush covers up my lady business completely!
või selline:
Marijuana is also great just for entertainment purposes. Like when I blow a fat bong hit in the cat’s face. The kids think it’s hilarious when she gets all paranoid and scratches at their legs!
Ühesõnaga üsna ruttu viskaks kopa ette, eksole. Aga naljakaks teeb kogu selle asja see, et tal on pea igal postitusel ca 30-50 (paljudel üle saja) kommentaari ja vähemalt pooled kommenteerijad usuvad siiralt, et see on tõsimeeli kirjutatud. Krt, kui peaks ise selliste imbetsillide keskel elama, mängiks ehk kah nende närvidel. 😀
Pärdikute päevaraamat 