Miskipärast ei mõju artiklid kümneprotsendisest töötusemäärast sugugi nii šokeerivalt, kui see, kui sõbralik vanaproua palub tänaval minu abi, et pandimaja kood välisukse tabloole sisestada. Hoolimata sellest, et see 10 protsenti tegelikult üsna lähedalt mööda käib, sest meie korterist peaks 2/3 sinna sisse kuuluma, kuigi hetkel nende nimesid ametlikult kirjas ei ole.
Päev: 6. jaanuar 2010
koertemula rohkem kui keegi soovida oskaks
See jutt ei seostu mitte millegagi ja on enamuste inimeste jaoks hirmus igav. Tahtsin teiega lihtsalt jagada ühte videot, mis minu koerad täiesti leili ajas, saate enda omade peal proovida. Õigemini video ajal oli neil savi, aga kui kräunumine vait jäi, hakkas Atu ringi jooksma ja lõuates kassi taga otsima. Oskar muidugi kah, aga tema ilmselt kambavaimust. Igatahes Atu puhul pole ma sellist asja varem näinud, ta on üldiselt selle jaoks natuke liiga taibukas.
Ahjaa, videos olevat teksti võite eirata, sest esiteks ei ole see naljakas ja teiseks on see ilmselgelt vale, sest punane kass on ilmselgelt isane. Sest a) enamus punaseid kasse on isased* ja b) vaadake, kui suur ta on.
* punane värvus kandub kassidel edasi ainult X kromosoomiga, mis tähendab, et isastele piisab ühest, et punast värvust saada, emastel on vaja kahte. Seetõttu on ca 75 protsenti punastest kassidest isased.
Isegi mu koer on mõrd
Nagu haritud inimesed teavad, ei ole koera jooksuaeg päris sama, mis inimeste “päevad”. Koerte puhul tähendab vereeritus seda, et võimalus emaks saada on käes, naiste puhul aga seda, et selleks kuuks on see lootusetult mööda läinud. See oli tasuta bioloogiatund, nüüd päris osa.
Atu on nüüdseks juba neli ja pool aastat meiega koos elanud, nii et tema naiselikud kombed on meile hästi teada. Näiteks võib tema puhul kindlalt aru saada, et jooksuaeg on hakkamas, sest tal esinevad kõik sümptomid, mida naiste puhul PMSiks nimetatakse – ta muutub pirtsakaks, pahuraks ja eriti tundlikuks.
Algab see sellest, et väljas on vaja Oskariga just hammustamismänge mängida ja preili on valmis hinge välja pingutama, et peale jääda. Isegi inimestega ülbitseb veits, alles paar päeva tagasi tegi nägusid, mida ta muidu endale ei luba, kui teda kammiti. Lisaks tammub ta pidevalt kohmakalt jalus ja kui keegi talle siis kogemata saba peale astub, kiljutakse nii, et PETA hakkab teisel pool maakera kohvreid pakkima. Tundlikkus esineb ka emotsionaalsuses – inimestelt tahab ta sel ajal eriti ohtralt paisid saada.
Kindlalt saime me aga aru, et jep, preilil hakkab SEE AEG, kui ta paar päeva tagasi Oskarile hambad sisse lõi, kui viimase enda toidukausist varastamast avastas (nad saavad tegelikult ühte ja sama toitu, aga üldinimlikust universaalsest ahnusest tingituna eelistavad mõlemad seda teise kausist varastada – tavaliselt ennetatakse teise diversiooni lihtsalt küljega ette astudes ja peale sattudes kas vigisetakse[Oskar]/ähvardatakse[Atu] või lükatakse teine massiga eest ära). Atu tundus ise ka oma käitumise üle üllatuvat ja veel rohkem üllatus ta siis, kui nägi, et mina polegi pahane, vaid suhtun pigem tunnustavalt. Inimmaailmast ei saa ta ju nii hästi aru, et teada, et meil on kodus see teema jutuks tulnud ja tema perekond jõudis konsensusele, et mõlemad koerad võivad ise otsustada, kuidas nad oma toidukaussi ja magamiskohta kaitsta soovivad.
Pole midagi parata, tütarlapsest sirgub bitch. 😀
Pärdikute päevaraamat 