Kas Photoshoppi peaks kuidagi reguleerima?

Lugesin Ekspressist Margit Tõnsoni artiklit, mis tegelikult rääkis hoopis sellest, kuidas kõik tahavad hirmsasti indiviidid olla ja avaldada, olla mitmes suhtlusportaalis korraga jne. Seal oli aga ka selline lõik:

Prantsuse parlamendisaadik Valerie Boyer käis septembris välja seadusekava, mille järgi saaksid kõik retušeeritud inimestega fotod reklaamidel, uudistes, pakenditel, kunstfotodel jne külge märke “Foto on retušeeritud, et muuta isiku füüsilist väljanägemist”. Trahvid oleksid soolased, karistused karmid. Asi pole muidugi nii lihtne – modellidel on ka enne pildistamist harilikult võimas meik peal ning läbimõeldud valgusest, erinevatest objektiivi ette kinnitatud filtritest on samuti abi “ebamaise” ilu jäädvustamisel. Ja vähemtähtis ei ole niisuguse aktsiooni mõju kosmeetikatööstusele, mis väidab, et kreemid-losjoonid aitavad sul ka reaalselt nende ebareaalsete eesmärkideni jõuda.

Selles mõttes mõistetav mure, et paljudel naistel ongi “normaalse” välimuse osas täiesti ebarealistlikud vaated. Pea igal naisel on selles osas mingi kiiks, mina näiteks olen üks neist, kes arvab, et mu reied on ilusad ja piisavalt peenikesed alles siis, kui nad nö valves seistes omavahel kokku ei puutu. Näiteks kui ma vaatan seda pilti, saan ma aru, et kõik need naised on välimuselt väga ilusad, aga kui mul endal oleks selline keha nagu ükskõik millisel neist, mõtleksin ma ikka, et mu reied on liiga paksud. Sest seal on ju lihased ja see, et ma neid kõrvalt vaadates ilusaks pean, ei ole üldse oluline.Oleks naiivne arvata, et see on minu täiesti iseseisvalt väljaarenenud kriitikameel, kindlasti on ka massimeedial oma osa mängida.

Probleem on kahtlemata olemas, sest nagu artiklist lugeda võib, sureb Prantsusmaal aastas 9000 naist anoreksia tagajärjel. Ja anoreksia üheks põhjuseks on üleliigne surve iluideaali saavutamiseks. Meestel ei tundu seda probleemi eriti olevat, nemad üldiselt ei vaata jalgpalli ja ei mõtle hiljem “Kuidas mu naine saab minusugust pekikärakat armastada?! Beckhamil on ju hulga ilusam keha kui mul!” Samas on see ka loogiline, sest neil ei ole välimuse osas sellist survet (seda asendab surve rahalise võimekuse osas – ja mehed otsustavad majanduslikes raskustes olles tunduvalt kergemini enesetapu kasuks kui naised), vähemalt mina ei ole ei oma tutvusringkonnas ega ettekandjana töötades pea kordagi näinud, et naine manitseks meest vähem sööma, vastupidist situatsiooni aga korduvalt. Kusjuures eriti huvitav on see, et kohvikus ei ole need  manitsetavad pea kunagi paksud olnud, küll aga tehakse oma keskmisest kogukamale naisele rõõmuga märkusi koduses keskkonnas, jättes (meelega?) märkamata selle, et kui naisele tema kaalu pidevalt järsult ette heidetakse, tekitab see ainult stressi ja trotsi. Sest tegelikult on see ju sama asi, mida mehed ise kõige jubedamaks peavad – NÄÄGUTAMINE. Sest miskipärast arvatakse, et iga naine on eelkõige oma mehe ja seejärel kogu ühiskonna omand ja tema välimuse kallal näägutamine on täiesti normaalne – sest suurem osa naise väärtusest seisnebki otse loomulikult tema seksapiilis. See, kas näägutaja ise oma noksi ilma peegli abita näeb või on kõht selle juba aastaid tagasi ära varjanud, ei loe, sest näägutaja on ju mees.

Eelkõige mõjutab see muidugi taas inimesi, kes on keskmisest madalama teadlikkusega ja ei ole ehk tõesti kuulnudki, et pilditöötlusprogrammi abiga võib isegi Madonna nooreks ja ilusaks teha, aga see ei tähenda, et ajupesu kedagi täiesti puutumata jätaks. Mitte ainult välimuse, aga kas või majanduse osas, kus ajakirjandus üritab jätta muljet, et töötud on kõik oma olukorras ise süüdi.

Selle mõttest saan ma isegi aru, kui inimestel on töötutest ükskõik, on lihtsam nad igasuguse abita üle parda visata, aga mulle jääb täiesti arusaamatuks, kelle huvides on lihtsalt ilusate naiste asemel elusuuruses nukkude loomine. Ainult kreemide müümise eesmärgil? Sest riidemodellide puhul saan ma veel aru, et mõned riided näevad riidepuul kõige paremad välja, aga miks aluspesu ja ripsmetušši anorektikutel müüa? Sest fakt on see, et enamus moeloojaid põlgavad näiteks Heidi Klumi ära, sest ta olevat liiga paks (keegi nimetas teda isegi hiljuti halvustavalt põrsaks). Ma lihtsalt EI SAA aru, milleks selline suhtumine vajalik on või kellele see kasulik peaks olema.

Nii et minu meelest võiks olla küll fotodel vähemalt kiri, et see on retušeeritud, aga tegelikult oleks normaalne, kui kasutataks rohkem selliseid naisi, kelle kehamassiindeks tervislikesse piiridesse jääb. No ei taha ma ka vaalasid näha ujumisriideid reklaamimas, aga ma tahaks näha, millised need normaalse inimese seljas välja näevad. Lisaks olen ma egoist – kui ma näiteks internetist riideid ostan, tahaksin ma näha, kuidas need minusugusele inimesele (=lühikesele) sobivad. Ei pea ju kõik modellid ilmtingimata 1.80 olema, sest modellide eesmärgiks peaks ju olema just riiete näitamine, mitte lihtsalt kellelegi silmailu pakkumine.

Edit: Avastasin, et Elu24 oli just avaldanud artikli, mis sobitub suurepäraselt teemasse. Nimelt kasutati Austraalias Marie Claire’i veebruarikuu kaanel Jennifer Hawkinsit, kes on austraalia modell ja 2004. aasta Miss Universum. Ebatavaline oli see, et kui me tavaliselt oleme harjunud teda nägema sellisena, siis seekordne pilt on retušeerimata ja sellel on kohe näha kõik need “vead”, mida Ideaalsel Naisel olla ei tohiks – ebaühtlane nahatoon, tselluliit reie siseküljel, üldse liiga paksud reied, keha asendist tingitud nahavolt kõhul. Ehk siis päris hea näide sellest, et Ideaalse Naise kuvand on nii kaugetesse kõrgustesse lükatud, et isegi Miss Universum (sõna otseses mõttes) ei suuda sellele vastata. Aga üsna ilus on ta sellest hoolimata:

Koristajad vol114

Koristajad, keda ma siin juba mitmeid kordi maininud olen (siin ja siin) pakuvad mulle jätkuvalt mõtlemisainet. Pigem küll üks neist, sest aja jooksul on selgunud, et venelanna on tegelikult üsna sõbralik, läheb lihtsalt kergesti ükskõik millise jutuga kaasa, aga sedagi rohkem huumori võtmes. Eestlane aga on selline moraaliapostel, et see hakkab mul juba südant pahaks ajama. Ma ei ole küll küsinud, aga ma olen üsna kindel, et kui jutt näiteks usule viia, hakkab ta rääkima, et Jeesus oli üks jube joodik, kes suhtles liiga palju kergemeelsete naistega ning Muhamed oli kahtlemata pedofiil. Sest miskipärast on auasi olla inimene, kes on nii ülev ja puhas, et tal pole mitte kunagi mitte kellegi kohta mitte ühtki head sõna öelda.

Viimane näide oli kunstinäitusega. Üks tudeng pani oma lõputöö näitusena meie suurde koridori üles. Ma ei tea, kuidas tal hindamine läks, aga näitus ise on omamoodi huvitav, kuigi mõned maalid sisaldavad ka (OH EI!!!) alasti naisekeha. Esmalt oli koristajal muidugi probleem sellega, et kauaks see üles jääb – kuuldes, et kuuks ajaks, pidi ta peaaegu rabanduse saama, sest nüüd on sealt ju hulga keerulisem põrandat pesta. Nemad töötavad siin küll ainult käesoleva kuu keskpaigani (ja seda põrandat peseb ühel hommikul üks, teisel teine, nii et see ei ole tema jaoks päris igapäevane asi), aga sellest hoolimata on tal igati õigus väga nördinud olla, seda enam, et need kunstnikud ja kirjanikud molutavad nagunii kõik ainult maksumaksja raha peal ja mitte midagi kasulikku ei tee (seda muidugi eriti Eestis, kus kultuuriinimestele makstavad toetused on hiiglaslikud, eksole).

Seejärel otsustas proua seda jubedust oma silmaga kaema minna. Kõndis sinna, vaatas põlgliku pilguga, kõndis tagasi ja teatas, et see on täielik porno ja tuleks otsekohe maha võtta. Lisaks olevat selliste maalide loomine tema (kahtlemata ilmeksimatu) arvamuse kohaselt ehe märk sellest, et inimesel on MIDAGI puudu ja ta tuleks kohustuslikus korras litsimajja tööle saata.

Mõtles veel natuke ja küsis:”Jälle mõni välismaalane, jah?” Kuuldes, et tegu on eestlasega, nohises tädi omaette, kuni ma lisasin (ise juba teades, mis see kaasa toob), et tundus, et natuke on ilmselt vene verd ka sees. Mille peale proua kasutas juhust, et pikalt rääkida, et venelased ongi kõik “sellised” ja armastavad kogu rahvusega pornograafiat.

No tule Ansip appi!

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad