Feel no evil. Fear no evil.
Kirjelduse põhjal lausa ideaalmees, kui välja arvata see, et ta käis aasta aega naisega, kelle iseloom talle ei meeldinud, sest see oli ilus. Nii et naised, kes te tahate pinnapealset välismaa isast, kellel ilmselt on ka vähemalt keskmine palk – lennake peale.
Kuna olen pragmaatiline inimene, võin kohe nõu anda, endalgi oli täna selline ülesanne vaja täita. Kõige olulisem asi on muidugi plaan, nii et otsustasin töö juures kogu vaba aega praktiliselt kasutada, et see kindlasti tehtud saaks. Vaba aega on meil siin õnneks palju. Välja kujunes see järgmiselt:
8:45 Jõuan tööle ja ajan Koljaga juttu
9:15 Loen teiste blogisid, oma blogi kommentaare, suhtlen inimestega msnis. Seejärel loen online ajalehti. Abistan tudengeid. Iga paari minuti tagant nuuskan, sest sain paar päeva tagasi külma.
10:30 Mõtlen, et jahe on, panen fliisi peale. Meenub, et ma polegi veel vaadanud naljakaid kassi-, koera- ja kuulsustepilte. Müün pesumasinažetooni. Kõhklen, kas minna Perekooli või mitte, aga selle võitluse ma võidan – lubasin maha jätta. Mõtlen, et peaks esseed kirjutama. Ahjaa, nina hakkab nuuskamisest veidi valutama.
11:00 Ajan msnis sõbraga juttu. Lõpuks vihastan, sest on tunne, et nina hakkab juba küljest kukkuma ja ninaalune valutab – hangin endale kalli raha eest beebi perse puhastamiseks mõeldud lappe. Need on suurepärased asjad, täiesti universaalsed, ma ei saa aru, miks nad ei müü neid lausega “Sobivad kõigile, aga mõeldud siiski lastele!” Või persetele, kõlaks ka päris meeldejäävalt. Igatahes on need mingi mõnusa rahustava kraamiga niisutatud ja teevad olemise hulga paremaks.
11:30 Teen päeva esimese ringkäigu.
11:45 Nüüd oleks nagu aeg hommikusöögiks. Mul on varutud kõiki asju, mida ma tegelikult süüa ei tohiks, aga ei olnud tahtmist suppi kaasa võtta ja kuna ma olen söönud maapähklivõid, aga mitte lihtsalt pähklivõid, pidin ma seda ometigi ostma, et teada saada, kuidas see maitseb. Kuna seda süüakse saiaga, mitte leivaga, pidin seda kah ostma. Ja ma ei ole kohustatud ütlema, mida ma üldse Nutella-vahes tegin.
12:00 Vanatädi tuleb uurima, et ei tea, kas siin selliseid tudengeid kah elab, kes suudaksid ta kirja USAs elavale sugulasele inglise keelde tõlkida. Tema õnneks leidis ta just ühe, kes siin küll ei ela, aga on siiski tudeng ja evib vastavaid teadmisi. 😀
12:30 Hommikusöök jätkub, kuigi mõtlen väikse häbitundega, et word pole siiani käima saanud. Lisaks olen tänu oma kirjaoskusele ühe šokolaadi võrra rikkam. Lisaks Youtube.
12:45 Taas blogid.
13:18 Vetsu.
13:20 Word läheb käima, pealkiri saab kirja, isegi märksõnad. Klõpsutan edasitagasi interneti ja wordi vahet, word jääb ikka peale.
13:30 Helistan K-le ja kurdan, et igav on.
13:33 Saadan Orksis Maarjale kirja.
13:45 Ohates tagasi wordi, õnneks hakkab üks sõber msnis rääkima.
14:38 Näed, kuidas aeg lendab, juba on vaja järgmine ring teha ja ühtki rida peale sissejuhatuse pole ma ikka veel kirja saanud.
14:55 Väike võiku pähklivõiga. Mmmm. Oh, msn vilgub.
15:35 Kirjutan.
16:20 Msn hakkab vilkuma, aga 2 lk on siiski tehtud. Seejärel tuleb tööd teha, siis tuleb juutuubist videosid vaadata (midä?).
17:45 Kõht läks tühjaks selle rabelemise peale. Ring tahab kah tegemist.
18:10 Blogipaus
18:23 Kirjutame, kirjutame, kirjutame.
19:13 Ideed otsas, palun teistelt abi.
20:15 Essee valmis, läbi loetud, ära saadetud.
Järeldus – kui ise nii laisk ei oleks ja ainult tööga tegeleks, saaksin ma sitaks palju tehtud. Pane või internet müüki. 😀
Pilt on pärit siit.
Tuleb välismaalane, ligineb Rentsi töölauale. Rents, kes samal ajal köögist õuna toomast tuleb, ehmatab kedagi kõrgumas nähes ja kuna ta värahtab, kukub viil õunast põrandale. Jah, esimest korda elus ma pesin ja puhastasin õuna korralikult ära, sest see nägi välja nagu see vajaks seda ja eelmine õun, mille ma siit ostsin, oli seest hallitanud. Igatahes. Välismaalane naerab ja küsib, kas see on kartul. Ma seletan, et ei, see on õun ja see on kooritud, sest see tuleb Poolast ja seal on õunad mürgised. Kuna ta ikka veel naerab, lisan ma sellele tõeväärtust, öeldes, et ma olen Poolas käinud (päriselt kah olen). Ta naerab edasi, aga lõpuks nõustub, et tublid tüdrukud tõesti pesevad oma õunu (see ei ole ju eufemism, ega?).
Lõpuks kurdab ta oma mure ära ja kuna ta samal ajal nina luristab, pakun ma talle oma nuuskamistarvikuid. Poiss võtab ühe, proovib ja ehmatab:
Poiss: “Why is it wet?”
Rents lahkelt heasüdamlikul toonil: “Because it’s meant for babies’ asses!”
Poiss (unelevalt): “Mmm… Feels nice tho…”
Mina (õhinal): “I know, right?”
Nagu tasuta reklaam Pampersile. Not to mention, et kõlab nagu ilusa sõpruse algus.
Pärdikute päevaraamat 