No mis kurat teil nende feministidega on?

Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et naisaktivistid ei ole värskete õppekavadega rahul ja leiavad, et esiteks ei tohiks lasta tekkida olukorda, kus lapsed, kes tunnevad huvi kudumise vastu, ei julge kaaslaste naeruvääristamise hirmus seda kursust valida ja teiseks, et õpikutekstid ei tohiks sisaldada ainult traditsioonilisi soorolle. Tulemus? Valdav enamus kommenteerijatest käitus nagu oleks artikkel rääkinud sellest, et feministid tahavad edaspidi kõikidel poisslastel ühte munandit ära lõigata, teist roheliseks värvida ja tütarlapsi meesteks opereerida. Kommenteerijad lõugasid, et varsti ei oska naised enam süüa teha ega nööpi ette õmmelda ja mehed ei saa kruvide seina keeramisega hakkama, eirates täiesti fakti, et tegelikult arvab üks keskmine feminist, et normaalne inimene peaks hakkama saama nii nööbi ette õmblemise kui kruvide keeramisega ja et koolisüsteem peaks õpilast selleks ette valmistama.

Ma ei saa aru, miks on feminism nii kole sõna, et inimestel seda kuuldes juhe täiesti kokku jookseb ja nad enam tekstile keskenduda ei suuda? Eestis ei ole ju kunagi mingeid radikaalfeministe olnud, nii esimene kui teine laine jäid siin põhimõtteliselt esindamata, koju toodi kätte ainult võidud, ilma et selleks võitlust oleks pidanud nägema, aga ikka ajab juba see sõna inimesed hulluks.

Isiklikust kogemusest rääkides – kui mina käisin koolis, ei saanud me valida. Ma vihkasin täiega heegeldamist ja kudumist ja õmblemist ning lükkasin võimalikult suure hulga tööd sugulaste kaela. Lisaks tegi asja ebavõrdseks see, et poisid pidid tööõpetusega tegelema tööõpetuse tunnis, tüdrukud said aga kodutööd, mis vahepeal tähendas paar nädalat järjest iga päev vähemalt tund aega lisatööd. Tüdrukud pidid riide/lõnga ise ostma, poistele anti asjad kooli poolt. Kusjuures eristamise mõte jäi mulle arusaamatuks, sest kui gümnaasiumis kodundus valikaineks muudeti, läks terve hulk poisse sinna tundi, sest neid HUVITAS see – tüdrukutele samalaadset alternatiivi ei pakutud. See süsteem ei soosi ju mingit individuaalset arengut.

Asja tegi kurvemaks ka see, et mu vanemad ei soosinud samuti “vales suunas” minevat individuaalset arengut. Praegugi on vähemalt mu isa kurb, sest leiab, et ma olen liiga mehelik – samas, kui ma ise tunnen siirast rõõmu selle üle, et ma ei põe liialt väikeste asjade pärast, ei tunne vajadust muretseda selle üle, mida teised mu välimusest arvavad ja suudan enamasti kaine mõistuse säilitada (need on siis mehelikud omadused, mis teoorias peaksid olema omased ainult MEESTELE). Mu väikevend armastas väga heegeldada, mida ema talle ka õpetas (koolis vist algklassides näidati ette), kuid teda ei suunatud edasi, et ta oleks osanud sellega midagi peale hakata. Ma muidugi ei tea, kas mind oleks suunatud, kui ma huvi oleksin tundnud, ehk peeti heegeldamist lihtsalt mõttetuks.

Lisaks nähti meie mõlema võimeid valguses, mis sobivad kokku stereotüüpsete soorollidega – näiteks maal ehitamist mängides segasin ma kokku ainult tsementi ja vett, sest eeldasin (praegu tagasi mõeldes koolieeliku kohta üsna terava loogikaga), et kui mu isa avastab, et ma olen ehitanud PÄRIS seina, mille lõhkumisega vaeva tuleb näha, võib meil pahandusi tulla, rääkimata sellest, et arvestasin sellega, et ehk tahan ma ise seda hiljem maha lammutada – seda tõlgendati loomulikult sellena, et mina kui naine lihtsalt ei saa aru, kuidas seda kraami tegelikult kokku segada tuleks. Samuti mäletan, et üritasin ise ehitada puust nukumaja, sain sellega isegi enamvähem hakkama, aga kuna ma tegin seda täiesti üksi, ilma igasuguse abi või juhendamiseta, ei teadnud ma midagi näiteks sellest, kui palju erinev materjal töö käiku mõjutada võib ja tulemus ei tulnud sugugi nii ilus, kui ma lootnud olin. See ei oleks ju mitte kummalegi meist halba teinud, kui meid oleks rohkem juhendatud valdkonnas, mis meile tõesti huvi pakkusid, selle asemel, et mingil kummalisel kultuurilisel põhjusel seda tegemast keelduda. Praegu oleks mul väga hea meel, kui ma oskaksin päriselt oma kätega midagi normaalselt ehitada.

Teine asi, mille vastu kommentaarides karmilt sõna võeti, oli see, et naised ei näe välja nagu naised ja ei käitu nagu naised, s.t. ei ole piisavalt ilusad ja malbed. Andke andeks, aga mina kui naine olen kandnud päris palju erinevaid riideid ja selle käigus paratamatult märganud, et kui ma riietun naiselikult ja ennast otseselt ei kehtesta, koheldakse mind kui idiooti. Jah, kui väga sümpaatset idiooti, täie viisakusega ja kenasti, aga patroniseerivalt. Ja mulle ei meeldi, kui minuga sel viisil suheldakse, ma eelistan varianti, kus ma saan soovi korral mingil teemal kaasa rääkida ja inimesed ei eelda, et ma ei oska näiteks kaarti lugeda, sest “sa ju naeratad nii malbelt”. Kui mul oleks võimalik säilitada tõsiseltvõetavus ja samal ajal naiselikult riietuda, kannaksin ma ilmselt tunduvalt rohkem seelikuid ja kleite, praegu on olukord paratamatult selline, et see sama ühiskond (= ka need samad kommenteerijad), kes ei ole rahul sellega, et naised pole naiselikud (mida iganes see siis tähendaks), sunnivad ise kõik vähegi “meeste maailma” astuvad naised sellest naiselikkusest loobuma. Kui sa ainult kartulit maha paned, ei ole mõtet sügisel kurvastada, kui põllult vilja lõigata ei saa.

  • Kategooriad