No mis kurat teil nende feministidega on?

Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et naisaktivistid ei ole värskete õppekavadega rahul ja leiavad, et esiteks ei tohiks lasta tekkida olukorda, kus lapsed, kes tunnevad huvi kudumise vastu, ei julge kaaslaste naeruvääristamise hirmus seda kursust valida ja teiseks, et õpikutekstid ei tohiks sisaldada ainult traditsioonilisi soorolle. Tulemus? Valdav enamus kommenteerijatest käitus nagu oleks artikkel rääkinud sellest, et feministid tahavad edaspidi kõikidel poisslastel ühte munandit ära lõigata, teist roheliseks värvida ja tütarlapsi meesteks opereerida. Kommenteerijad lõugasid, et varsti ei oska naised enam süüa teha ega nööpi ette õmmelda ja mehed ei saa kruvide seina keeramisega hakkama, eirates täiesti fakti, et tegelikult arvab üks keskmine feminist, et normaalne inimene peaks hakkama saama nii nööbi ette õmblemise kui kruvide keeramisega ja et koolisüsteem peaks õpilast selleks ette valmistama.

Ma ei saa aru, miks on feminism nii kole sõna, et inimestel seda kuuldes juhe täiesti kokku jookseb ja nad enam tekstile keskenduda ei suuda? Eestis ei ole ju kunagi mingeid radikaalfeministe olnud, nii esimene kui teine laine jäid siin põhimõtteliselt esindamata, koju toodi kätte ainult võidud, ilma et selleks võitlust oleks pidanud nägema, aga ikka ajab juba see sõna inimesed hulluks.

Isiklikust kogemusest rääkides – kui mina käisin koolis, ei saanud me valida. Ma vihkasin täiega heegeldamist ja kudumist ja õmblemist ning lükkasin võimalikult suure hulga tööd sugulaste kaela. Lisaks tegi asja ebavõrdseks see, et poisid pidid tööõpetusega tegelema tööõpetuse tunnis, tüdrukud said aga kodutööd, mis vahepeal tähendas paar nädalat järjest iga päev vähemalt tund aega lisatööd. Tüdrukud pidid riide/lõnga ise ostma, poistele anti asjad kooli poolt. Kusjuures eristamise mõte jäi mulle arusaamatuks, sest kui gümnaasiumis kodundus valikaineks muudeti, läks terve hulk poisse sinna tundi, sest neid HUVITAS see – tüdrukutele samalaadset alternatiivi ei pakutud. See süsteem ei soosi ju mingit individuaalset arengut.

Asja tegi kurvemaks ka see, et mu vanemad ei soosinud samuti “vales suunas” minevat individuaalset arengut. Praegugi on vähemalt mu isa kurb, sest leiab, et ma olen liiga mehelik – samas, kui ma ise tunnen siirast rõõmu selle üle, et ma ei põe liialt väikeste asjade pärast, ei tunne vajadust muretseda selle üle, mida teised mu välimusest arvavad ja suudan enamasti kaine mõistuse säilitada (need on siis mehelikud omadused, mis teoorias peaksid olema omased ainult MEESTELE). Mu väikevend armastas väga heegeldada, mida ema talle ka õpetas (koolis vist algklassides näidati ette), kuid teda ei suunatud edasi, et ta oleks osanud sellega midagi peale hakata. Ma muidugi ei tea, kas mind oleks suunatud, kui ma huvi oleksin tundnud, ehk peeti heegeldamist lihtsalt mõttetuks.

Lisaks nähti meie mõlema võimeid valguses, mis sobivad kokku stereotüüpsete soorollidega – näiteks maal ehitamist mängides segasin ma kokku ainult tsementi ja vett, sest eeldasin (praegu tagasi mõeldes koolieeliku kohta üsna terava loogikaga), et kui mu isa avastab, et ma olen ehitanud PÄRIS seina, mille lõhkumisega vaeva tuleb näha, võib meil pahandusi tulla, rääkimata sellest, et arvestasin sellega, et ehk tahan ma ise seda hiljem maha lammutada – seda tõlgendati loomulikult sellena, et mina kui naine lihtsalt ei saa aru, kuidas seda kraami tegelikult kokku segada tuleks. Samuti mäletan, et üritasin ise ehitada puust nukumaja, sain sellega isegi enamvähem hakkama, aga kuna ma tegin seda täiesti üksi, ilma igasuguse abi või juhendamiseta, ei teadnud ma midagi näiteks sellest, kui palju erinev materjal töö käiku mõjutada võib ja tulemus ei tulnud sugugi nii ilus, kui ma lootnud olin. See ei oleks ju mitte kummalegi meist halba teinud, kui meid oleks rohkem juhendatud valdkonnas, mis meile tõesti huvi pakkusid, selle asemel, et mingil kummalisel kultuurilisel põhjusel seda tegemast keelduda. Praegu oleks mul väga hea meel, kui ma oskaksin päriselt oma kätega midagi normaalselt ehitada.

Teine asi, mille vastu kommentaarides karmilt sõna võeti, oli see, et naised ei näe välja nagu naised ja ei käitu nagu naised, s.t. ei ole piisavalt ilusad ja malbed. Andke andeks, aga mina kui naine olen kandnud päris palju erinevaid riideid ja selle käigus paratamatult märganud, et kui ma riietun naiselikult ja ennast otseselt ei kehtesta, koheldakse mind kui idiooti. Jah, kui väga sümpaatset idiooti, täie viisakusega ja kenasti, aga patroniseerivalt. Ja mulle ei meeldi, kui minuga sel viisil suheldakse, ma eelistan varianti, kus ma saan soovi korral mingil teemal kaasa rääkida ja inimesed ei eelda, et ma ei oska näiteks kaarti lugeda, sest “sa ju naeratad nii malbelt”. Kui mul oleks võimalik säilitada tõsiseltvõetavus ja samal ajal naiselikult riietuda, kannaksin ma ilmselt tunduvalt rohkem seelikuid ja kleite, praegu on olukord paratamatult selline, et see sama ühiskond (= ka need samad kommenteerijad), kes ei ole rahul sellega, et naised pole naiselikud (mida iganes see siis tähendaks), sunnivad ise kõik vähegi “meeste maailma” astuvad naised sellest naiselikkusest loobuma. Kui sa ainult kartulit maha paned, ei ole mõtet sügisel kurvastada, kui põllult vilja lõigata ei saa.

81 kommentaari

  1. Anti ja Valve Feminist andsid sisse lahutusavalduse. Põhjuseks lahendamatud erimeelsused. #vss

  2. “Aga kuidas on lood sookollide soorolli ja soolise võrdõiguslikkusega?” “Mina pole uut õppekava veel sookollide aspektist analüüsinud, kuid ma peaksin seda kindlasti tegema,” kommenteerib Viive-Riina Ruus, Tallinna ülikooli kasvatusteaduste emeriitprofessor.

  3. minu laps arvas, et lisaks heegeldamisele, kokkamisele ja treimisele tuleks kõikidele lastele, soost olenamata, anda algteadmised ka lehmalüpsis, seatapus ja vorstiteos. Ilma irooniata, kusjuures.
    mina olen ühise käsitöötunni poolt, aga selles valguses pole ma osanud asja vaadata, et poisid ei pidanud materjale ise ostma, tüdrukud pidid. Ma ei mäleta… mäletan ainult, et sõjalisse püssi laskma lubati vaid poisse ja see tegi mind kadedaks

    • aaa, heegeldada ma armastan, tikkida mitte, kudumine on nii enamvähem.

  4. ma lihtsalt tahtsin öelda, et see pilt on HULLULT lahe 😀

    aga jah, ülejäänud tekstiga olen väga nõus. kui ühel peol küsiti, miks ma nii “kuri” vms olen, tegin nalja, et kammoon, ma olen feminist ju. ja muidu täiesti normaalsena tundunud inimesed ei saanud sellest aru, tõmbusid tagasi ja olid nagu, okei, ära näkku löö.

    nagu wtf.

  5. Minule käsitöö meeldis ja meeldib! Aga sellegipoolest oleksin ma väga tahtnud ka puutööst algteadmisi saada. Selle asemel pean nüüd suurest peast seda leiutama (asjaolu, mille peale kohati mõned meestuttavad lõbustatult muiata saavad). Ja gümnaasiumi ajalõpetati autojuhtimist ka … muidugi poistele! Ei tea, miks arvati, et tüdrukud/naised selle eest hiljem ise maksma peaks?!

    No lehmalüps, seatapp ja vorstitegu on midagi, millest vähesed reaalselt kokku puutuks, isegi kui seda oskaks või õppinud oleks 🙂 AGa nööpi särgi ette õmmelda või pisut süüa teha peaks suutma iga poissmees (suurem osa elab ju ikka mõnda aega ka üksi, enne kui naist võtma hakatakse) ning elementaarse riiuli kokkuklopsimine ja seinas pistiku vahetamine ei tohiks ka naistele kromosoomide erinevusest tulenevalt vastunäidustatud olla…

    Mina töötan alal, kus mulle sobib küll väga, et mind tööalaselt tõsiselt võetakse. Aga seelikutest-ehetest ja värvikatest riietest pole ma sellegipoolest loobunud. Eks esmakohtumisi ole olnud erinevaid… aga korduvalt on juhtunud, et esmamuljest loobutakse, kui ilmneb, et ma ei olegi naiivne ja tuhm 😉 Mulle tundub, et igasugu eelarvamuste aktsepteerimine ja nende ajendil käitumist muuta ei ole mõtet – see paneb ainult neis eelarvamustes veendunuid seda üha enam uskuma! Et näe, pükstega ja arukas naine… taaskord kinnitust reeglile, et (seelikus) naised on rumalad…

  6. Njaa, mina olen küll (kahjuks) ka Eestis väga radikaalseid eksemplare kohanud. Aga eks igaüks valib oma elustiili ise. Mulle meeldib just rohkem miniseelikus ja tikkkontsadel olles isastele ära teha, sest nad ei eelda, et mu tissi-tussi taga midagi enamat on.

    Tegelikult ma tahtsin üleüldse seda öelda, et meil sai küll käsitöös nn pooli vahetada. Mitte küll ametlikult valida, aga vanema avaldusega said tüdrukud puutööd teha või poisid käsitööd, üks puidutolmuallergiaga (vms) poiss käis meil kaks aastat heegeldamas.

    • Ma tavaliselt ei viitsi eriti pikalt suhelda inimestega, kes mulle eriti ei meeldi. Stereotüüpse mõtlemisega inimesed ei meeldi juba by default. Seetõttu eelistan nendega kiiresti asju ajada ja seal aitab õela mõrra suhtumine tavaliselt kaasa. 😀

      Meil oli käsitöö pealt eriti imelik kool. Käsitööõpetajanna oli ERITI NAINE, isetehtud riided, põlviniulatuv pats ja põlastav pilk, kui me piisavalt naiselikud ei olnud. Poiste oma ei mäleta, aga teda ka kiruti. Ja kui ka oli võimalus rühmi vahetada, siis meile sellest ei räägitud ja kindlasti oleksid ka minu vanemad vastu olnud.

  7. Oi bljää need erinevad silmused ja asjad, mida kududa tuli. Higistad ja vannud tundide kaupa. Vend tuleb koolist mingi vineeritykiga: näe, l6ikelaud.

    Suvel maal.
    “Kes tahab metsaveoautoga kaasa s6ita??”
    M6lemad: mina! Mina!
    Hui m6lemad sinna said. Tytarlaps saadeti rohima. Sure v6i p6nevusest maha.

    -abFab, nylib loomi ja armastab asju vasaraga peksta.

  8. Üldiselt olen su jutuga nõus (ja oh seda õudset käsitöötundi, kus õpetaja halvasti varjatud jälestusega vaatas minu, algaja graafiku trükivärviseid käsi batistlinikukese kallal), postimehe kommentaare parem lugema ei hakanud, aga ausalt öeldes ei saanud ma sealt artiklist aru, mida autor lahenduseks soovitab. Et kui õppekava tglt lubab triivida sinna ja tänna, aga lapsed soorollide pärast ei julge, milline õppekava seda laste omavahelist narrimist siis vältima peaks?

    • See oli jah kõige debiilsem, et otsest lahendust ei pakutudki. Samuti jäi ta jutust mulje, et laps teeb valiku ühe korra (neljanda klassi lõpus) ja sellega ongi kõik kuni põhikooli lõpuni otsustatud, aga hiljem olen aru saanud, et võib küll ka hiljem kursusi vahetada – mis minu meelest on hea variant. Ei tea, kas need kivid lähevad rohkem ajakirjaniku või valvefeministi kapsaaeda.

  9. Ütleks ainult seelikute ja kleitide kandmise kohta kaks sõna.

    Minu käsitööõpetaja oli ka nõudliku ürgnaiselikkuse kehastus – mul võttis aega viiendast klassist magistriõppe esimese kursuseni, et vastuhaku-teksadest ja ketsidest lõplikult välja kasvada. Nüüd on vaimne tasakaal enam-vähem tagasi ja ainult seelikuid-kleite kannangi, mingit diskrimineerimist täheldanud ei ole.

    Kuramuse lapsepõlv.

  10. Pean nõustuma nii Rentsi jutuga kui ka enamiku kommenteerijatega.

    Rääkides valikutest koolis – 11. klassis oli “valikaine”: tüdrukutel kodundus, poistel riigikaitse. Jaaajaaa, muidugi viitsi süüa tegema minna, muidugi-muidugi. Ma oskan juba putru keeta.
    Võtsin pinginaabril kraest kinni ja marssisin õppealajuhataja kabinetti, kuulutades, et ma tahan poistega riigikaitset võtta ja veerandi lõpus metsa sõda pidama minna.
    Õppealajuhataja maigutas alguses suud ja lõpuks kommenteeris, et ega minust muud oodata ei olegi, pani muheledes minu ja veel nelja tütarlapse nimed kirja ja metsa me läksimegi. Nüüd olen 2a Kaitseliidus olnud ja meie koolis on juba 4. klassitäis tüdrukuid, eelmine aasta oli tüdrukuid rohkem kui poisse, kes 11.klassi kevadeti kodunduse peale vilistavad ja poistega riigikaitset õpivad.

    Käsitöö meeldib mulle siiski siiani, vardad või heegelnõel on ikka ja jälle käes aga kui aus olla, tahaks puutööd küll õppida veidi, paar asja vajaks tegemist. Sellest ühest tunnist, mis me põhikoolis poistega käsitöö ja tööõpetuse tunnid ära vahetasime, sellest ei piisanud.

    Feministide kartusest pole ma kunagi aru saanud. See oleks nagu katk või midagi muud kohutavat. Missiis, et lihtsalt ratsionaalselt mõtlevad naisterahvad, kes tahavad, et ka teised vahepeal peaga mõtleks…

  11. Ma jäin tööõpetuses suvetööle, sokid olid kudumata. Kudusin need pühas vihas ühe päevaga valmis, viisin kooli, sain sõimata, pidin hakkama õpetajale näitama, et ma oskan sokikanda kududa jms.
    Pärast käis veel ema koolis seletamas, et taõema ei oska üldse kududa, pole seda kunagi teinud ja kindlasti mitte minu sokke valmis kudunud. Siis pandi mulle hapul ilmel 3 ära.
    Päh, need pld üldse 3-sed sokid, väga vinged ja väga roosad sokid olid.

  12. “Isiklikust kogemusest rääkides – kui mina käisin koolis, ei saanud me valida. Ma vihkasin täiega heegeldamist ja kudumist ja õmblemist ning lükkasin võimalikult suure hulga tööd sugulaste kaela.” Jumal teab, et oleksin minagi valinud pigem poiste tööõpetuse, mitte keelitanud ema sokke kuduma.

    “ja suudan enamasti kaine mõistuse säilitada (need on siis mehelikud omadused, mis teoorias peaksid olema omased ainult MEESTELE). ” Paljudel meestel puudub see ülistatud kaine mõistus ja loogika sootuks. Ja seda just põhjusel, et nad peavad pidevalt üles näitama mingit autoriteeti ja seega vaidlevad (või ei tee siis kuulmagi) vahel ka täiesti mõistlikele plaanidele vastu vaid seepärast, et need on välja pakkunud naine ja mitte nemad ise.

    “Teine asi, mille vastu kommentaarides karmilt sõna võeti, oli see, et naised ei näe välja nagu naised ja ei käitu nagu naised…”

    Ja kes seda veel peaksid siis otsustama, kui mitte naised ise, kuidas naised peavad käituma ja riietuma? 😀

    • On teada fakt, et väga suur osa moeloojatest on mehed (sh geimehed) ja samuti on fakt see, et näiteks EKAs räägitakse moekunsti osakonnas ka moest, mis viie aasta pärast tuleb – sest kõik on juba paika pandud, inimkond on nagu lambakari, kes selle vastu võtab (ja võtabki alati, isegi retuusid jms). Lisaks on tihti mehed need, kes määravad, mis ühiskonnas naiste jaoks moraalne on, seda eriti vanasti, kui kõigil tähtsamatel ühiskondlikel ja kiriklikel positsioonidel olid mehed.

      • A las nad siis loovad moodi 😀
        Keegi ei saa ju sundida selle järgi riietuma. See sund on ikka igal inimesel peas. Või siis pole 🙂

  13. Inimestel pole üldiselt aega ega huvi kõiki võimalikke liikumisi, usilahke, grupeeringuid ja muid õigestimõtlejaid tundam õppida.
    Järeldusi tehaksegi nende radikaalide või ullikeste järgi, kes aeg-ajalt suurde plaani pääsevad ja tulemusena teatakse , et:
    Muhameedlased tahavad kristlasi tappa kuna muud moodi nad taevasse ei saa,
    ultravasakpoolsed Nõukogude liitu taastada,
    Kristlased kõikidel meestel munad kuni abiellumiseni ära lõigata,
    ultraparempoolsed- juuditapu vahele – Hitleri vaimu välja kutsuda ja feministidest teatakse ka täpselt nii palju kui komöödiafilmides/sarjades neid näidatakse, ehk siis, et nad on midagi hüsteeriklooma ja ida-saksa naismaadleja ristandi sarnast ning vihkavad mehi.
    Pealegi jagunevad enamus suuremaid liikumisi veel kümneteks usulahkudeks ja igaüks neist on veidi erinev ning katsu sa neid kõiki erinevusi pähe õppida – raiskad lihtsalt hunniku isiklikke ressurse mida ei anna taastada ning tulemus ei vii sind mitte millelegi lähemale- juhul kui sa ise uurimisalusesse liikumissse ei kuulu või ametlik/avalikus plaanis selle maha tampimisega ei tegele.

  14. Ma mõtisklesin ka nende asjade üle. Väga tõenäoliselt läheb asi siiski harjumuspärast rada pidi edasi – tüdrukud tikivad Muhu mustriga nõelapatja ja poisid meisterdavad taburetti. Selline näib olevat valdav ühiskondlik ootus. Paljud leiavad isegi, et tugevad traditsioonilised oskused peavad meid eristama saamatutest “kesksoolistest” lääneeurooplastest. Millegi poolest peame me ju neist üle olema… Teiseks on koolidele nii kõige mugavam. Olemasolevate vana kooli õpetajate välja vahetamine ei ole realistlik ja ümber veenmine ilmselt ka mitte.

  15. Minule meeldiks kogu selle tööõpetuse-kodunduse temaatika osas hoopis paindlikum korraldus – kogu valdkond võiks olla jagatud kursusteks teemade kaupa: kudumine, heegeldamine, tikkimine, õmblemine, puutöö, metallitöö jms. No ja vaat siis igale õpilasele on kohustus läbida a la 4 kursust teatud aastate jooksul. Vaat tahad ja valid kudumiste, õmblemise, kokanduse ja puutöö. Või kombineerid kuidagi teisiti… Loogiline muidugi, et iga jumala aasta seda laia valikut ees ei ole, aga kooli õppekavas saab ju fikseerida, millises järjekorras neid võimalusi pakutakse! No ja paralleelselt võib joosta ju ikka 2-3 (kindlasti suudab ka üks õpetaja vajadusel paralleelselt õpetada ühele grupile kudumist ja teisele õmblemist?).

    Mina kui suur käsitöösõber aegade algusest peale (mida ei rikkunud ka ebameeldiv õpetaja, kes sundis mind reede pärastlõunal 3 tundi klassiruumis istuma, isegi kui mul töö ammu valmis ja kodu 100m kaugusel), oleks valinud ikkagi meeleldi ühe kursuse puutööd. Ja oma lastele soovitaks ka kombineerida… Pojale vardaid ja tütrele haamrit olen proovida juba andnud ka (ning vastupidi).

  16. Ka mul ajasid selle artikli kommentaarid harja punaseks.
    Õnneks kasvasin peres, kus lapsi koheldi inimestena. Väiksena tundsin huvi puutöö vastu ja isa oli lahkelt nõus ka õpetama.
    Koolis käsitöötunnis sain hakkama, aga midagi meeldivat seal küll polnud – seda just sarkastilise õpetaja tõttu.
    Keskkoolis aga õppisid meie klassi tüdrukud masinkirja. Poistel oli sõjaline, tüdrukud aga trükkisid nagu dresseeritud ahvid – hinnati kiirust ja täpsust, masinad aga olid slaavi tähtedega…

    • Mind ärritabki just teadmine, et oleks mu väikevend otsstanud, et ehitab oma legomehikestele (sest need ei ole nukud, nukud on naiselikud, legomehikesed mehelikud) maja, oleks isa teda innukalt aidanud, sest näed, poiss tunneb meestetöö vastu huvi. kuradi muttafukkad

  17. Sokinõelumise oskus ei jookse tõesti kellelgi mööda külgi maha, nööbiõmblemise ja lambipirni sissekeeramise kursus ka mitte, lõkke või ahju tule tegemise oskusest rääkimata, toidutegemine – kuuldavasti on masendav hulk teismelisi, kes sellega hakkama ei saa, pesu masinasse panekust ma juba oma blogis rääkisin…
    õieti peaks lisaks peenematele ja põhjalikematele valikainena serveeritavatele käsitööainetele olema üks üleüldine ellujäämiskursus, kus õpetatakse ahju tuld tegema, suitsuandurit kontrollima, sokki nõeluma, süüa tegema, pesu pesema (ka käsitsi, sest iga inimene võib sattuda olukorda, kus see on vajalik) lund lükkama, põrandat pühkima, jääd raiuma, napi rahaga poes käima, haavu siduma ja joodikuid küljele keerama. Ok, põhikoolis ilmselt ei ole vajalik õpetada jänkut tapma ja kuuse all magama, nagu korralikes ellujäämiskursustes, aga tõepoolest olevat rida noori inimesi, kellel elementaarsed ellujäämisoskused lihtsalt puuduvad. Ei ole kodunt kaasa antud.
    Ses mõttes on mul hea meel, et elan ahiküttega majas. Kasvatuslikult väga tõhus elustiil. Lapsele.
    Nojah, nikerdustega esmaabikappide tegemine ja sämppisted jäägu siis tõsisematele käsitööfännidele.

  18. Veel mõned aastad tagasi kuulutasid kutsekeskkoolid, et “õmbleja erialale võetakse vastu põhikooli lõpetanud neidusid ja tisleri erialale võetakse vastu põhikooli lõpetanud noormehi”. Siis ilmselt eeldati, et tüdrukud on saanud koolist õmblemise ja poisid puutöö esmased oskused. Huvitav, kuidas praegu on? Kas kutsekoolis hakatakse n-ö nullist peale või saavad puidutöötlemist minna õppima ainult need, kes juba põhikoolis on läbinud tehnoloogia kursuse? Kui laps on põhikoolis võtnud kaks aastat käsitööd ja soovib üle minna tehnoloogiasse, kas talle korraldatakse siis mingid järeleaitamistunnid? Või mis saab siis, kui õppegrupid jagunevad mingil põhjusel väga ebavõrdselt?

  19. Nojaa, mina olen koolis pidanud tegema muidugi puutööd ja rauatööd ja elektriga tegime ka midagi, ei mäleta. Eks ta ole, ma ei mäleta ka, et see oleks kelleski meis erilist hasarti esile kutsunud, aga, noh, tuli teha, kui tahtsid kooli lõpetada, mis parata. Mingit riigikaitset või sõjandust meil polnud — sattusin õppima ajal, mil nõukogude süsteem oli äsja kadunud ja midagi uut asemele leiutatud veel polnud. Autojuhtimist viimases klassis pakuti, aga ma vist isegi ei mõelnud selle peale, et võiks — peetagu seda naiselikuks või mehelikuks, aga autod kuidagi ei ole mind elus üldse huvitanud.

    Nn naiselikke töid ja osavusi olen ma paralleelselt vanematekodus või omal käel omandanud (kui sul on vanemad ja õed-vennad, siis vaatad ju ka nende pealt, kui nendega vähemalt hästi läbi saad, teades ju, et nad on ka inimesed nagu sina), ka nt kunstikoolis jne, ja viljelenud seda omast arust päris edukalt.

    Üldiselt ma arvan, et inimene võiks katsuda arendada end ikka võimalikult laialdaselt, kaasa arvatud oma käeosavusi, ja ma leian, et mingi naela kuhugi löömine või mingi nööbi millegi külge õmblemine jne ei tohiks küll kellelgi konti murda, sõltumata soost (nt aukude puurimiseks ja kruvi kruvimiseks pole ka loomajõudu vaja, enamasti tehakse need moodsamal ajal igasugu elektritrellidega). Et neis asjus tahetakse koolis mingeid rolle tekitada või põlistada, on küllaltki kummaline ka ses mõttes, et lähisuhted on tänapäeval nii põgusa iseloomuga, et väga paljudel tuleb elus paratamatult sageli omaenda jõududega hakkama saada nagunii.

    Ja tahtsin väikse kõrvalise märkuse selle kohta teha, nt mehed ei tundvat vajadust muretseda selle üle, mida teised nende välimusest arvavad. Ma arvan, et tunnevad ikka küll ja vägagi — nn mehelikuks peetav ja nt ka riide- jm poodide poolt dikteeritud riietus- ja kehahooldusviis on väga range: see peab olema võimalikult silmatorkamatu (riideesemete värvid nt must, tumesinine, pruun ja hall on koššer, ka valge, aga vähem; muu on juba kahtlane), vähimgi kirjum hilp, omapärasem lõige või mingi aksessuaar kvalifitseerub peagi n-ö keigarlikkuse tunnuseks, lubamatuks edevuseks, mis tähendab tublide meeskodanike (aga mitte ainult meeskodanike) poolt halvakspanu või deklasseerimist. Süsteem on väga jäik. Väga. Rangest maskuliinsest meinstriimist hälbimist saavad endale lubada võib-olla vaid kunstnikud jne, keda ühiskonnas nagunii väga tõsiselt ei võeta. Isegi ühe presidendi kikilips tekitab “diskussioone”.

    Mis kaine mõistuse säilitamisse puutub, siis vist ei saa öelda, et see noorukite kamp, kes mööduvale pikajuukselisele soo- ja eakaaslasele kallale tungib ja ta “korrale kutsub” (tean neid juhtumeid), saaks oma kaine mõistuse säilitamise oskusega hoobelda. See kamp käitub ju täiesti irratsionaalselt …

    • Muus osas nõustun, aga igaks juhuks mainin ära, et see on väga kultuurispetsiifiline. Itaalia noormeeste jaoks on sädeleva liibuva särgi kandmine täiesti normaalne, keegi ei pea neid selle pärast geideks. Samuti hakkavad Eestis õnneks värvid ka meeste seas rohkem moodi minema, noored poisid kannavad juba värviisi papusid ja pusasid, mis minu meelest väga tore on. 🙂

      • Just. Värvid on head.

        Mulle meenub, kuidas kord oma vennapojaga (oli siis ca 12) poes käisin. Ta tahtis mingit pusa omale. Vaatasime ringi, et mida võtta, võttis lõpuks mingi tumesinise. Aga käis enne seda korduvalt ühte punast uurimas ja katsumas, mis talle ilmselgelt meeldis rohkem. Aga ta ohkas samas kuidagi seejuures, pomises, et no aga punane ju ei kõlba ikka vms. Julgustasin teda, et võtku ikka see, mis kõige rohkem meeldib, aga ta siiski ei söandanud “nii suurele riskile” minna … Nojah. Võib ju temast aru saada — eks lapsed ole üsna julmad ja marginaliseerivad “originaalitseja” esimesel võimalusel, kui tollel küllaldaselt selgroogu pole.

        Siis üks kunagine dialoog, möödunud kevadest Tartu kaubamaja meesteosakonnas, mida pealt kuulma ja nägema juhtusin. Seisid ringis neli müüjat, naised. Eri vanuses, 20-60. Üks näitas teistele roosat salli, mis neile oli müüki saadetud, ja küsis teistelt, tehes juurde käega laia žesti: “No kas siis sihukesi on vaja siia saata?! Kes neid ostab?!” Teised noogutasid seepeale ja puhkesid naerma, mis tähendas: jah, ei sihukesi narre salle osta küll keegi …

      • Kõrvalmärkus. Vaatasin siin just EM iluuisutamise demonstratsioonesinemist.

        Kiira Korpi Soomest uisutas jääle politseiniku mundris (selline Tom of Finland värk, glamuurne, müts peas, hõbedased käerauad püksitagumikul), muusikaks tema uisutamist saatmas Beyoncé Knowles’i “If I Were a Boy”, mida ühtlasi esimest korda elus kuulsin. Aga lugu on huvitav, seal on väga tähelepanuväärsed sõnad. Lugu algab nii:

        “If I were a boy
        even just for a day
        I’d roll out of bed in the morning
        and throw on what I wanted …”

        Nojaa. Totaalne vabadus, eks ole. See idealiseeriv ettekujutus piiramatutest võimalustest mehena riietumisel paistab olevat tõesti väga laialt levinud.

        Nüüd edasi juhtus Kiira Korpi esinemisel väga üks huvitav asi. Ta tegi korraga selle triki, et nii umbes viimasel veerandil loopis politseiniku mundri ült. Mundri alt tuli välja napp must kleidike, milles ta juubelduste saatel veel mõne graatsilise poogna uisutas.

        Ja tõepoolest, ta sai seda naisena teha, sai selle mundri seljast heita. Kleidi ja seeliku kandmisel kehtib lääne ühiskondades meestele aga, nagu teada, väga range ja põhimõtteline keeld (vähesed regionaalsed ja ritualiseeritud erandid välja arvatud)…, mida on ju murda aeg-ajalt isegi üritatud, aga ilma erilise eduta, ja ka ilma erilise innuta.

        • Õnnestunud erandina tuleb mulle meelde Eddie Izzard, kes on tohutut menu saavutanud ja väidab ise, et eelistab siiski naisi, võitleb lihtsalt meeste õiguste eest end meikida ja kleiti kanda. Muuhulgas, ka tal on piirid – ta ei kanna naiseriideid ja meiki, kui tal parajasti habe ajamata on, põhjendades seda sellega, et ta tunneb, et see ikka ei sobi, nende riietega peaks tema sisetunde järgi kaasnema ka siledam nahk jms.

        • Ah, vaat teate, see “meeste õigus seelikut ja meiki kanda” on minu jaoks natuke ülepingutatud teema (ilmselt läheb sealtkandis minu mõistmise piir siis). No meiki kannab osa meesartistidest ju niikuinii… aga riietesse puutuv näib mulle kohati nagu põhimõttelise diksrimineerimisteemana *-) Et no põhimõtte pärast, isegi tähenräijalikult… et kas tegelikult meeldib ja tahaks ka, see jääb segaseks 🙂

          Samas ma muidugi ei saa aru ka sellest, kui peenemat sorti õhtukleidi juurde tanksaapaid kantakse (osalt vist ka põhimõtte pärast, ülima vabaduse ja tavapäraste arusaamiste eiramise märgina?) 🙂 Eks see minu kahe kõrva vahel osalt kinni ole, see mõistmine…

        • Tanksaapad on sellises olukorras teatava stiili tunnuseks. Seelikute puhul sõltub minu meelest väga palju tegumoest – Eddie Izzardi stiil mulle väga ei istu, aga mõned punkarid (ja muidugi šotlased) kannavad kildi äärmiselt mehelikult välja ja ka gootipoiste tumedad hõlstid ja seelikud on vahel päris lahedad.

        • Jah, ma vist ütlesin liialt üldsõnaliselt (A) Tanksaabaste kasutamine on stiilitunnetuse küsimus küll, vahel on sel lihtsalt selline steitmenti-maik küljes mu meelest… Aga kes välja kannab ja muus osas detaile-kohta valida oskab, on lahe küll 🙂
          Seelikute kandmise puhul ma kilti jms arhailist ja tugevalt kultuuris sees olevat silmas ei pidanudki. Oli üks film meestest, kes seelikuid kandsid. Seelliseid tavalisi, kohati vaat et lilleliste sitsikitlite moega kleitegi. Siisjäi mulle küll kentsakas mulje, et see rohkem võrdsuse ideest kantud põhimõtte pärast oli 😉

        • Seeliku ja kleidi kandmisega seoses meenub mulle Jeffrey Marsh, kabareeartist, kes kannab seelikut ja kleiti väga elegantselt, sageli täiskiilaspea ja tillukese habetupsuga alahuule all. Vt:

          http://www.jeffreymarsh.com/

          (Seal on ka pilte.)

          Siin suurepärane “Surabaya Johnny” (B. Brecht / K. Weill) tema esituses:

          video

          Rentsi edit: Avastasin, et tõesti ei mahu see video sinna kuidagi, nii et kärpisin veits su kommentaari. 🙂

        • mulle meenus kimmo pohjonen, kes isegi meie presidendi vastuvõtul seelikuga käis. pika hõbedase plisseerseelikuga. väga ilus oli ja üldse mitte naiselik.

        • Seeliku ja pükste koha pealt tuli mulle veel meelde, et Eesti teoloog, sumeroloog ja kirikuõpetaja Evald Saag (1912-2004) ühes intervjuus rõhutas, et tegelikult peaksid naised tervislikel kaalutlustel just pigem pükse kandma ja mehed pigem võimalusel ikka seelikut. Saag, kes maailmaasjust palju teadis, ütles igatahes küsimuse peale, et mida arvata naistest, kes tahavad viimasel ajal järjest rohkem pükse kanda, niimoodi:

          “Püksid nüüd püksteks, tegelikult püksid ongi naise rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga. Naine on nagu natukene õrn seelikuga käimiseks. Vaatame eskimosid või saame – naised on need, kes õmblevad kõigepäält endile püksid jalga. Muidu naine kaotab sigivuse, kui tal Põhjamaal külmas ei ole pükse jalas. See on õnnetus. Saab kuidagi ühe lapse ja ongi kõik. Aga elu ju tapab su lapsi, sa pead surmaga võidu jooksma. Ja seal tuleb proual ennast soojalt rõivastada, sest 40-kraadise külma puhul ei tohi naine selga külmetada.”

          Terve tekst on siin:

          Kuulata võib seda ka, ma arvan, et see on ÖÖylikool 2003, teemal “Sumeri ebajumalatest ja Eesti emadest” (http://www.ylikool.ee/et/13/evald_saag).

          Saagi maksab üldse kuulata ja lugeda, minu arust.

        • Krt, kui palju huvitavat ma siit kommentaaridest teada olen saanud. 😀

        • Lisan siia lõppu (unustasin enne, olen üsna hajameelne) siiski Evald Saagi intervjuu lingi:

          [audio src="http://heli.er.ee/helid/oy/OY2003_Evald_Saag_Sumeri_ebajumalatest_ja_Eesti_emadest.mp3" /]

          Soovitan südamest. Läheb väga hästi selle postituse teemasse. Ja, muide, intervjuu pealkiri peab olema ikka “Sumeri emajumalatest ja Eesti emadest”. Ööylikooli kodulehel ja lingiski on aga “ema” asemel “eba” sisse lipsanud. Raadiotöötajate aps, mille põhjusi võiks ju analüüsida, aga, noh, las ta olla.

          Ja väike kirjalik katke intervjuust on siin: http://www.ylikool.ee/et/10/evald_saag

    • jap, ühiskondlik terror meesteriiete värvide suhtes on täiesti räige diskrimineerimine. Ma ka aru ei saa, kuidas värvid vähem meheks teevad…

  20. See on vist väga paljudel üheks lapsepõlvemälestuseks, et koolis kästi kududa, aga poisid tegid hoopis põnevamaid asju. Ja ei pidanud tööd koju kaasa võtma.
    Kuigi asjad jäävad nii, nagu nad on, veel väga pikaks ajaks, siis võiks ka poisid näiteks käsitööd saada, kasvõi sellepärast, et mitte täiskasvanuna pidevalt unnata, et särk on katki, mis nüüd saab (nõela kättevõtmine lõpeks kohmakamale isendile tõenäoliselt surma või tõsisema verekaotusega). Näiteks mu isal oli põhikoolis esimesed kolm aastat käsitöökursus ja ta on kõvem õmbleja kui naispere kokku. Ei ole nagu seda ka täheldanud, et käsitöö poistest naised teeks või vastupidi, pigem jääb inimese oskuste ring just kitsamaks, kui ainult mingit stampmudelit õpetatakse.

    Aga feministidega on tõenäoliselt see lugu, et esiteks on rumalatel inimestel kalduvus end kõigile oma arvamust omavatele inimestele raevukalt oponeerida (ise midagi arvamata, sest nad lihtsalt ei tea teemast midagi, suhtuda saab ka lihtsalt halvustades ja rumalaid väljendeid loopides), teiseks võib olla tegu lihtsalt sellega, et igasugused psühhid nimetavad end ka vahel nimedega, millega neil midagi ühist pole ja rikuvad reaalselt hea asja lihtsalt ära.

    Ma pole päris ära jaganud seda ideed, et ma olen kohustatud endast tõsist esmamuljet looma. Elu on näidanud, et need, kes on tugevalt eelhäälestatud, on seda ka siis, kui ma ilmun nende ette kaelani kinnikakutud kostüümis või pükstes-särgis ja need, kes omavad mingit eelarvamust välimuse tõttu, kaotavad selle üpris ruttu, kui kiisule ka küüned kasvavad.

    • Hmm, väga võimalik, et mul on siis mingi sisemine ebakindlus, näiteks kodusest kasvatusest tingituna, mis sunnib mind kogu aeg kindlaks tegema, et minusse ikka tõsiseltvõetavalt suhttakse, sest meie kodus kommenteeritakse isegi naispoliitikuid ja -teadlasi ainult seoses rinnaümbermõõdu ja tagumikuga. S.t. lapsepõlvekodus, uues kodus seda muret ei ole. 🙂

  21. kool kooliks, aga ma jäin siin komme lugedes môtlema et ennekôige peaks ju selliseid teadmisi ja oskusi kodust saama, mille kohta siin näiteid toodi- nööbi etteômblemine vôi söögitegemine. minu meelest peaksid sellised oskused ennekôike kodust tulema. kool annab lisaks teadmisi nn. meeste-ja naistetööde kohta.
    üks pôhjus on see, et ka vanemad on soorollides kinni, teine pôhjus on tihtipeale, et kui laps midagi teeb, siis läheb kauem aega ja pärast on rohkem sodi koristada, st. ise saab kiiremini, ära seisa jalus.

    • Eks tegelikult on õppekavasse ju ka kodu ja kooli koostöö jms õppe- ja kasvatustöös sisse kirjutatud, mu meelest… Aga rääkides võrdsetest võimalustest on ikka kena, et teadmisi saavad koguda ka need, kel seda kodust pakkuda pole 🙂

      Mõnest kodust ei saa ilmnselt isegi munapraadimise oskust tänapäeval enam kaasa, muust rääkimata 😀 Ja seda olenemata faktist, et tänapäeva emad (üldjuhul) seda vast kaudselt koolis “tudeerinud” on…

      Muidugi on tore, et on tugevaid kodusid, kus teatud väärtusi ja oskusi lastele edasi antakse, nimeta seda siis töökasvatuseks või milleks tahes. Aga kodusid on igasuguseid… See, et mina suudaks oma lapsi enamikes ainetes ka läbi algkooli õpetada, ei tähenda, et ma soovitaks mõned õppeained kohe tervest õppekavast kohustuslikena kustutada. Ainult hea, kuid kodu kooli ja kool kodu toetavad *-)

  22. oh, kuidas minagi vihkasin seda kudumist-heegeldamist-õmblemist ja kuidas ma igatsesin poistega puutööklassi. aga ma ei julenud seda soovi kelellegi välja öelda, sest meie klassis vaadati “poisilikele” tüdrukutele (as in, tüdrukud, kes kannavad pikki pükse või mängivad kehalise tunnis rahvatsepalli asemel jalgpalli) väga viltu ja ma polnud niigi ülearu populaarne. Nutsin ka kudusin, enamasti öösel enne järjekordset tundi, kus tuli midagi ette näidata.

    Täiskasvanuna pole ma muide puutööoskusest erilist puudust tundnud, kudumisest-õmblemisest aga küll. Seega õppisin “tüdrukute käsitöö” tagantjärele omal käel selgeks; sellest piimanisest, mis ma koolis läbi elasin, polnud selle kõige juures just palju kasu. No parem- ja pahempidist silmust oskasin kududa (valesti, seejuures!) ja seda teadsin, et kangast lõigates peavad käärid vastu lauda kolisema:)

    Meil oli muide väga sümpaatne noor käsitööõpetaja. Aga mulle lihtsalt ei meeldinud ja ma ei saanud hakkama.

  23. Võib-olla mängib tänaste koolilaste emade juures alateadlikult kaasa see 90-ndate alguse ajupesu, kui nõuka-aegse naistraktoristide kultusele reaktsioonina tekkis mingi Pätsu-aegse naiselikkuse kampaania. Kes mäletab, see mäletab – kodumajanduskoolid, eksole. Kodutütred. Eesti Naine oli otsast otsani täis leivaküpsetamise ja rahvariiete tegemise õpetusi. Lugusid sellest, kuidas tagastatud taludesse elama mindi (“Mu tütar, tahad sa taluperenaiseks?” – ma ei tea, miks see artikli pealkiri nii mällu sööbinud on) Loomulik sünnitus, maa tuleb täita lastega jne. Ehk oli see tõesti ahvatlev – mõtle, sulle on juba looduse poole ette antud turvaline roll ja tohutud eeldused tunnustuseks (tähendab, just seda ühiskond ja meedia tollal tunnustasid). Kõik, mida teha tuleb, on seda rolli hästi täita.

    Tundsin seda oma naha peal kah – oi kuidas ma kadestasin seda üht klassiõde, kes käsitöös tubli oli ja pärast põhikooli kodumajanduskooli läks, sest just tema vastas tol hetkel ühiskonna ootustele, hahaa. Mina olin ainult keerdsilmuste alal kibe käsi ja üldse ei saanud pihta, mida valesti tegin.
    Aga vot keskkooli lõpuks, mõne aastaga st, oli paradigma viuhti vahetunud – kodumajanduskoolid hakkasid loomulikku surma surema ja loll oli hoopis see, kes juurat või majandust õppima ei läinud. Skisofreeniline, kas pole?

    Mõni ime siis, et selle vahepealse ürgema-kultuse suhtes teatavat nostalgiat tuntakse – “uute” standardite järgi nt tippjuristina läbi löömine oli palju raskem ja edu vähem tõenäoline.
    (Muide, see klassiõde oli hiljem “sunnitud” hoopis raamatupidajaks õppima, sest kodumajanduskooli haridusega polnud enam suurt midagi teha… väljaspool kodu.)

    Meeste kohta ei oska öelda, aga küllap oli põllumajanduskoolide asendumine pintsaklipsluse-standardiga neile kah segadusse ajav ja frustreeriv.

  24. Soovin öelda, et ma selle tekstiga igati nõustun.

  25. Minu meelest on kogu selle soorollide teema juures tähelepanuväärne, et isegi oma “soole kohasest” käitumisest kõrvalekalduvaid inimesi hinnatakse erinevalt, sõltuvalt nende soost. Näiteks on tüüpiline see, et aktsepteeritakse naiskeevitajat, kui ta olemus on muudes joontes võimalikult naiselik (a’la “õrn ja habras naisterahvas, kes suudab keevitamisga isegi kogenud meestega võrdvääriliselt hakkama saada”). Samas meessoost stilist/õmbleja peab olema just võimalikult “geilik”, et teda oma alal arvestatavaks tegijaks peetaks.
    Mehelikke naiskeevitajaid aga vaadatakse pigem kui pool-transvestiite (“küllap tahakski ta tegelikult mees olla”) ning mehelikke meesõmblejaid ootab ilmselt töönappus (“ega ta tegelikult nagunii midagi moest tea”).
    Vaielge vastu, kui ma eksin…:D

    • Jah, kindlasti on hinnang erinev siis, kui mees n-ö “naiselikke” asju teeb ja armastab, ja kui naine “mehelikke” asju teeb ja armastab. Mis tuleb muidugi sellest, et sugupooli, nendele omistatavaid iseloomujooni ja nendepäraseks peetavaid tegevusalasid hinnatakse ühiskonnas hierarhiliselt: väärtuslikum on selle järgi kahtlemata mees, vähem väärtuslik on naine. Nii et kui naine, ütleme, on edukas mingil alal, mida on harjutud pidama “meeste alaks” (näiteks kujuneb arvestatavaks pankuriks), siis ta võib pälvida sageli ka tunnustava imetluse — noh et vaat kui tubli, ja et “kange naine”. Kui mees aga “naiste ala” kasuks otsustab ja seal tegutseb (edukalt või mitte), siis vaadatakse talle kui kellelegi, kes on pigem äpradunud, kes on selline mannetu, ta üle muiatakse. “Mehelikul alal” tegutsevat naist aga mitte ainult ei imetleta, vaid ka kardetakse, teda peetakse “sissetungijaks”, hädaohuks jne.

      Mainisin siin enne riietumist — ühiskonna ettekirjutusi meestele ja naistele. Ja eelnevas seoses: naisele on ses osas tõesti rohkem lubatud, ta võib kanda sisuliselt mida tahes; mehe võimalused on selle kõrval väga ahtad. Samas naine võib kanda küll põhimõtteliselt mida tahes, aga kui ta pürgib n-ö “mehelikele” aladele, siis ei võeta teda kahjuks seal ometi väga tõsiselt, riietugu ta siis kas “naiselikult” või “mehelikult” — ikka leiab ta arvustamist (ja mitte niivõrd oma töö kvaliteedi pärast, vaid ikka mingitel kõrvalistel põhjustel). Heaks näiteks on Angela Merkel, kelle kostüümide kallal, kandku ta mida tahes, ometi pidevalt näägutatakse.

      Saksamaal on uuritud, et äris edukaid naisi ei taha nende meeskolleegid (kes on, ütleme, sama edukad) eriti aktsepteerida. Kusjuures sõltumata sellest, kuidas naine käitub. Kui ta käitub n-ö stereotüüpselt mehelikult (riietub rangelt ülikonda, on kalkuleeriv, täpne, vähe emotsionaalne jms), siis peetakse teda mingiks koletiseks, kes polevat “autentselt naiselik”. Kui ta aga käitub stereotüülselt naiselikult, siis ei mõju ta jälle tõsiselt võetavalt, ehkki on n-ö “autentne”.

    • Mina ei vaidle vastu, vaid mainin, et mind on hääletades peale võtnud mees, kes oli moelooja ja kes täiesti siiralt rääkis, et ta peab pidevalt teesklema, et ta on gei ja et see on nii väsitav. Amet kohustab. 😀

      • Ometi usun ma, et Savile Row rätsepad ei pea teesklema, et on geid.

  26. Ma mäletan, kuidas puutöö ja metallitöö veel eriti (elektriõpetus oli okei, seal oli midagi mõistusega pihta hakata, sai hakkama) oli nii kuradi lollakalt raske ja kuidas mul läks kaks tundi selle peale, mille peale teistel tüüpidel üks läks ja siis oligi tööõpetus minu jaoks üks konstantse neuroosi allikas teemal -kuidas ma küll kõik selle porno õigeks ajaks valmis saan. Mäletan, et üks kord vahetati poiste ja tüdrukute tööõpetus ära – tegime köögis süüa, päris tore oli – vähemalt sain õigeks ajaks valmis ja tunni lõpuks hinde kätte.
    Nüüd, tagasi vaadates, kui välja jätta minu isiksuse neurootiliseks kujundamise kaasaaitamine, siis seda õnnetut metallitööd ei ole mul küll siiamaani küll kordagi vaja läinud ja ma eriti ei kujuta ka ette, mida sealsest värgist ühel tavainimesel (s.t sellisel, kes seda endale ametiks ei vali – aga neile õpetatakse seda ju niikuinii) edaspidi vaja läheb Puutööd ja elektritööd ka nüüd väga vaja läinud, aga nendest saan ma vähemasti aru, et noh, naela peaks oskama seina lüüa ja elektriasjadega tegeleda ja mitte särtsu saada. Elementaarsed söögitegemisoskused omandasin ma aga alles gümnaasiumi lõpus ja nüüd, ülikooiaastatel – noh, pool aastat üksi võõral maal elamine aitas ka kaasa, aga ikkagi – vaatan, kuidas tuttavad omavanused naisolevused väga pädevalt ja laialdaselt kokkavad ja mul on tunne, et mind on diskrimineeritud – eluks vajaliku ja praktilise söögitegemisoskuse asemel õpetati mulle mingit kuradi mõttetut jama, mida kellelgil peale metallitööliste vaja ei lähe.

    • Lohutan sind sellega, et ega mina ka väga hästi süüa ei tee, aga loodan samuti, et pool aastat välismaal aitab selles osas kõvasti kaasa.

  27. See tekst vihastas mind kui aktiivset naisõiguslast südamepõhjani. Miks sa arvad, et meie feministid peame oma välimust muutma lõpmatult perversseks! Ei, me oleme ikka ilusad ja armsad naised edasi. Me ei allu meestele, selge?
    Seega oleme just sellised nagu me oleme. Naturaalsed naised omas mahlas. Mitte ei tätoveeri, augusta ennast seepärast, et keegi mõtleks, et feminist olemine tähenab olla pervertt. Ei Feminist olla on PÜHA! Ja Püha tähendab – mitte kristliku kiriku /meeste väljamõeldis/ puhas ilus ja loomult naine. Alati targem ja samm eespool kui mees.

    • Anna andeks Maria, aga ma ei suuda su kommentaarist küll kübetki seda reklaamitud armsust tuvastada. Kui sa tõepoolest feminist oled, peaksid sa ju aru saama, et ei ole olemas sellist asja nagu “meie, feministid” – selles mõttes, et erinevaid feminismi voolusid on nii palju ja feministina peaksid sa nendega kindlasti kursis olema. Mina olen eelkõige kolmanda laine pooldaja (Julia Kristeva, Linda Dègh jne) ja ei näe põhjust end spetsiifilisemalt määratleda. Samuti ei näe ma põhjust end meestest paremaks pidada (ega mehi endast paremaks pidada), sest selline mõttetu norimine ei ole kellelegi kasulik. Meestel on omad boonused ja naistel omad, nii see hetkel lihtsalt paratamatult on. Ja mina küll ei kavatse oma elu elada mõeldes, mida selle pärast teistest naistest või teistest feministidest või teistest antropoloogidest arvatakse – kui tahan seelikut kanda, kannan, kui tahan tätoveerida, tätoveerin ja nii ongi. See on igaühe sügavalt isiklik otsus.

      P.S. Sa ei ole minu füürer, et sa minuga sellisel toonil rääkida võiksid, selge? Kui ei meeldi, siis – raus!

    • Maria tekst näeb välja nagu provokatsioon.
      Meenutab täiega neid uskumatuid komme, mis aeg-ajalt Ramloffi blogisse tekivad.
      Märksõna seejuures on PÜHA!

      Emadus on PÜHA! Naiseks olemine on PÜHA! Hurraa! Hurraa! Hurraaa!

      🙂

    • võimalik, et ta unustas sarkasmimärgi kasutamise. Kogu see pühitsemise taruiraraa… noh, seesama pühitsemiskalduvus tingibki jäigad soorollid ja nende inimeste kividega pildumise, kes normidele ei vasta.

      Kalduvus religioossusele pidi olema kaasasündinud, ajuehituse omapära. Maruline ateism pärineb samast allikast. Pole ju vahet, kas sa glorifitseerid mõistuspärasust või usku, üks kamm kõik.

  28. Mis ma tahan öelda, on ka, et tõenäosus, et näiteks taolised tööõpetuseristamised muutuksid, oleks suurem siis, kui ka poisid ja mehed hakkaksid häält tegema ja ütlema, et vaat ei taha puu- ja rauatööd teha, vaid seeasemel näiteks kududa jne. Aga kuna see soorollimudel, mis meil siin levinud on, kõik need nn mehelikkused ja naiselikkused jms sugudega seonduv on ühiskonnas hierarhiline ja seejuures kaunis jäik, siis neid hääli, mida poisid ja mehed teevad, on väga vähe. Vähe on neid poisse ja mehi, kes õhkaksid, et küll oleks lahe ja põnevam rohkem, näiteks, kududa. Ja see, et nad eriti ei õhka, on inimlikult üsna mõistetav — paljukene siis on üldse neid inimesi, kes vabatahtlikult nõustuvad tegema midagi, mis nende mainet alandab (ja võib-olla ka enesehinnangut alandab, kui ühiskondlik ootus on internaliseeritud, enda suhtes omaks võetud). Ja palju on neid inimesi (nii naisi kui mehi), kes aplodeerivad, kui üks väike poiss n-ö “plikademänge” mängib ja unistab moekunstnikuks saamisest. Isegi meesfiloloogide üle irvitatakse üsna avalikult.

    Kogu see probleemistik on muidugi absurdne.

    Mis puu- ja rauatöö võlusse ja ihaldusväärsusse puutub, siis mina küll ei oska öelda, mis on puutöös toredamat või põnevamat näiteks sellestsamast kudumisest. Või ma ei usu, et läheb vaja suuremat osavust, et teha mingi raamaturiiul kui et teha mingi kampsun näiteks. Arvan, et keskpärase raamaturiiuli kokkuklopsimiseks ei pea eriliselt võimekas olema. Ja põhimõtteliselt võib kõik need asjad poest osta ja näiteks restoranis söömas käia, kes soovib ka kellel raha on.

    Üldiselt ma arvan, et iga inimene võiks teha seda, mis talle südamelähedane on ja teha seda muidugi nii, et ta teisi ei kahjustaks oma harrastustega. Ja tore oleks, kui teised teda siis vahel ka julgustaksid.

    • Kui maalimalõpp saabub, ühiskond kokku variseb, elekter juhtmetest kaob, kaubandus seiskub, jne…
      siis jäävad ellu need, kes suudavad ennast villaste sokkidega ise varustada ja majaseina tulistatud augu ise ära lappida. Ja ahju parandada. Ja jänkust vorsti teha.
      Sellised inimesed suudavad ka mingi hulga saamatumaid kaaskodanikke vee peal hoida, aga mitte lõputult palju. 😉

  29. Kudumise mehelikku aurat saaks võib-olla suurendada, meenutades, et silmuskudumine oli keskajal meeste hobi, peen araablastelt õpitud kunst (erinevalt kangakudumisest, mis oli naiste värk).

    • Netifoorumitet võib meeste kudumise kohta üht-teist leida. Internet soosib selliste rühmade kujunemist. Teatavat üksteise leidmist — sest lai avalikkus peab sellist harrastust (seejuures: ükskõik mis “naiseliku” konnotatsiooniga tegevuse harrastust meeste poolt) siiski endiselt häbivääraseks friikluseks. Ja mitte ainult Eestis. Aga siin ilmselt rohkem kui lääne pool.

      Näiteks ühest Saksa kudumisfoorumist leidsin üks naise üleskutse kuduvatele meestele — rääkida oma kogemustest. Vastuseid läbis punase niidina (lõngana, eks ole) see, et kudumine on lahe ja osadele meeldis see juba lapsena (osad olid hiljem ise õppinud vms), aga üldiselt selgus ka, et välditakse avalikkuses kudumist (“Koon kirglikult ja palju, aga ainult siis, kui keegi seda ei näe,” räägib näiteks üks mees), sest see tekitab liiga palju suuri silmi ja tüütuid küsimusi jne — sellist meest ei võta tõsiselt ei mehed ega ka naised (naised siiski ka mingil määral võtavad), kurdetakse. Eelarvamusi on palju. Näiteks mingi Manhattanil asuv lõngapood, kus pakutakse kudumiskursusi meestele, ei väsi rõhutamast, et nad EI OLE homode kohtumispaik. Jne.

      Üks mees, kes kusagil USA-s on rajanud kuduvate meeste klubi (käivad koos öösel), räägib oma kogemustest, kui ta poes kudumisasju ostmas käib, nii: “They’re just in shock and awe that I know how to knit,” said Castro, taking a break from his latest project, a cardigan. “I feel awkward. It’s funny — but kind of annoying after a while.”

      Nii et see on selline julgusproov, naljakal kombel; ühiskondlik tunnustus igatahes samahästi kui puudub.

      Aga leidub ka meeldivamat. Kusagil kirjutas üks naine oma kogemusest kuduva mehega: “I had a boyfriend once who not only knitted, but knitted to exactly the same tension as I did. I left some knitting at his cottage and when I went back the next weekend, it was a lot longer than I had remembered. Finished that piece, started the next . . . next weekend, you’ve guessed, it had grown again. Well, as they say, we have ways of making you talk! His grandmother taught him when he was small and he loved it so much that, one day when he had no knitting to do and was bored, took his sister’s sweater, unravelled it and started knitting it up again. Unfortunately, neither his mother nor his sister found this at all amusing.
      Ah, memories!”

      P.S. Vist väheseid n-ö “avalikke” kudujaid Eesti meeste hulgas on olnud Hendrik Toopere seenior. Kes ei kaotanud oma tõsiseltvõetavust “kapist väljatulekuga” ilmselt seetõttu, et oli inimese ja näitlejana nii populaarne ja hea mainega.

  30. Emand Seltsidaam! Sa oled teemavalikuga täppi pannud. Su kommide arv on laes! 😀 On ilmne, et vähemuste teemad müübivad.

    • Lgp. KuskilKaruPerses,

      Naised ei ole vähemus, vähemalt mitte Eestis.

  31. Veel teemasse – naljakas on vaadata, et poisid on emade jaoks ikka röövlid (=aktiivsed, vallutajad, võtjad) ja tüdrukud printsessid (passiivsed, ilusad, vaiksed). Ei mõtle üldse pahaga seda, ikka tore, et inimesed õnnelikud on, aga tänapäeva noorele on see huvitav.

    http://perekondmanniku.blogspot.com/2010/01/mida-rohkem-seda-uhkem.html

    • Kusjuures ma tunnen end alati kuidagi ebamugavalt kui keegi mu tütre kohta küsib, et kuidas siis ka “pisike printsess” elab 🙂 Endaarust on ta ikka pigem röövel – vähemalt praeguses eas. Mõni eriti naiselik laps võib-olla tõesti käitub nagu printsess algusest peale aga ennast mäletades ohkis ema alatasa, et “ega sa poiss ei ole”.
      Linnas jalutas ükskord lasteaed mööda ja seal oli küll koomiline vaadata, et kui poiste juures oli veel mitut tooni märgata, siis väiksed plikad olid eranditult roosas…Samas reklaamis jälle üks lastepood oma valikut kui “less pink” – seega on erandeid vast ka.

    • ära sa märgi, mina kaeblesin mingil hetkel, et poistele müüakse vaid musti-halle-pruune hilpe…
      aga mitte kollast, rohelist, vms
      tuleb välja, et ka tüdrukute riiete värvivalik on masendavalt piiratud.

  32. Tahtsin veel lisada, et just hiljuti läbi lugenud kaks teost, kus ka seda teemat (naiste-meeste erinevus) käsitleti, jäi mul painama mõte, et kõik need sotsioloogilised küsitlused, mille tulemusel leitakse, et mehed ja naised justkui on oma psüühhikalt erinevad sellepärast, et nad oma algsetelt füsioloogilistelt omadustelt on juba erinevad (a la: näete! juba kolmeaastaselt, nii varases eas, on enamus poisse agressiivsemad ja iseseisvamad kui tüdrukud jne.) pole nagu üldse arvestatud, KUS keskonnas küsitlust läbi viiakse. Kõikides tavalistes teaduslikes uuringutes on olemas testgrupid, aga ega meie valdavale ja traditsioonilisele sotsiaalsete soorollide jaotusele ju polegi alternatiivi, millega võrrelda. Järelikult on kõik olemasolevad sedalaadi uuringud mõjutatud nende praegusest keskkonnast, seega nad ei saagi anda mingit muud tulemust.

    • No iseenesest annaks võrrelda muidugi lapsi meie tavakultuuris ja mõnes eriti ranges islamiriigis või usa eriti radikaalsete usklike hulgas, kus stereotüübid sügavamalt juurdunud on. Peaks ju võrdlusmaterjali andma küll.

      Arvan, et mingid bioloogilised erinevused siiski on, sest kui ma vaatan kõrvalt koeri, rotte ja hunte (ehk siis lemmikloomi, kellega mul endal mingi kogemus on ja loomi, kelle kohta olen veidi uurinud), on selge, et emaste ja isaste vahel on käitumiserinevused. Koerte ja rottide puhul on need eelkõige tingitud hormonaalsest erinevusest, huntide puhul pisut ka mõistusest (emane, kes on kaalu ja suuruse poolest väiksem, saab ilmselt aru, et ei saa endale nii suurt mölisemist lubada, sest hundid on juba üsna arukad loomad). Isasel veri nö vemmeldab rohkem, ta üritab rohkem end kehtestada. Pikemas perspektiivis on vähemalt koerte ja huntide hulgas (viimastel juhib karja juhtpaar) seis üsna võrdne, vihastatakse lihtsalt erinevate asjade peale, ka siin hakkab lihtsalt iseloom mängima jne. Näiteks oma kahe koera puhul ma ei saa öelda, et üks on pealik – isane tunnistab, et emane on temast vaimselt üle, aga ta ei allu talle. Lihtsalt isased on ENAMASTI aktiivsemad. Pole põhjust arvata, et inimloom siinkohal nii erinev oleks. Samas ei tähenda see muidugi, et nö vemmeldava verega väikest tüdrukut tuleks käratsemise eest noomida (ise olen näinud, kuidas kasvatajad tänaval tüdrukuid noomivad ja poisid võivad lõuata, palju tahavad), sest see pole üldnaiselik. Igaühel peaks olema õigus elada just sellisena, nagu talle meeldib.

      • Rääkimata sellest, et see hormoonidest tingitud käitumine töötab statistikas paremini kui päris inimeste peal. Testosteroon töötab naistel ka (nt seksiisu sõltub nii meestel kui naistel sellest hormoonist, nii et kui naistel seda napib, siis on kohe suhetega jama, mis siis, et ametlikult oleks justkui meessuguhormoon).
        Ja rääkimata sellest, et inimene on olemuselt hüperõppija ja sõltub seega oluliselt vähem sündimisel kaasasaadud paketist kui loomad.

        • Muidugi, teoreetiliselt peaks naistel olema metsikul naissuguhormooni ja vastupidi, tegelikult on igaühele lihtsalt kamaluga visatud, sellele lisatakse veel vanemate geneetika, lihtsalt vanemate kiiksud, kultuuriline eripära, kasvukeskkond (kui iga päev pead kooli jõudmiseks 5 km jalgsi kõndima, harjud paratamatult jalgsi käima ka siis, kui emme sind kodus nagu printsessi kasvatab) ja sada muud asja. Ja siis tuleb puberteet ja laps hakkab järsku eelnenud kompoti tulemusena ise valima. Jube.

      • Nagu Notsu juba märkis, ei saa inimeste ja loomade vahele otsest võrdusmärki niimoodi tõmmata. Inimestel on välja arenenud siiski kordades keerulisem käitumise süsteem. Me ei näe välja, ega ka käitu nagu kalad või merihobukesed, sest oleme teistsuguses keskkonnas kasvanud. Ütleks isegi, et loomade areng peaaegu seisab selle tõttu, et nende areng pole käitumuslik areng, vaid biloogiline ja see viimane muutub ehk alles miljonite aastate jooksul. Ühiskonnas, st meie loodud keskkonnas, kus praeguseks ei loe enam niivõrd füüsiline jõud ja puudub seega vajadus paari jagunemisel kaitsjaks ja laste eest hoolitsejaks, muutub ajapikku nii ehk naa ka inimeste käitumine. Küsimus on vaid selles, kas ja kui valulikult mehed sellesse oma traditsioonilise positsiooni kaotusesse suhtuvad. Iga indiviid tahab ju olla tähtis, olenemata mis soost ta on ja juhtrollist naljalt ei loobuta.

        • Kuigi soorollide hägustumine pakub meestele uusi huvitavaid võimalusi tähtsad olla. Näiteks on minu arust viimase paarikümne aastaga paranenud meeste võimalus seksobjekt olla, st mitte ainult meestel ei ole silmad peas ja ainult naised ei ole rambivalguses, olles nähtavad, kuid ise publikut nägemata, vaid võib olla ka vastupidi. Ma arvan, et mõni mees võib sellist uut edevuse rahuldamise varianti täitsa hinnata. Et ei peagi tingimata rikas ja võimu juures olema, võib ka ilus olla.

        • Jap, see on ka loomulikult võimalus.

        • Seda muidugi, lihtsalt minu meelest ei maksaks eirata seda, et bioloogilised erinevused on siiski olemas ja mingil määral ka inimest mõjutavad. Näiteks kasvõi selles osas, et mees- ja naisjooksjaid ikka koos võistlema panna ei ole mõtet. Samuti ei ole hetkel põhjust ka koos võistlema panna nais- ja meessoost maletajaid (ja ka rallisõitjaid, ka see ei eelda ju füüsilist jõudu), aga siin võib juba vaielda selle üle, kas põhjused on kultuurilised (ei kasvatata piisavalt asjalikke tüdrukuid) või mitte.

        • Füüsilistelt võimetelt jah, kiireim mees jookseb kiiremini kui kiireim naine; arvatavasti isegi keskmine mees jookseb kiiremini kui keskmine naine, kuigi meie ühiskonnas ma isegi ei julgeks selle eest pead anda, sest keskmine mees laseb hea elu peale saades oma füüsise rohkem käest ära kui keskmine naine. Ja igas ühiskonnas sureb keskmine mees nooremalt kui keskmine naine – aga see kõik ei ütle ikkagi midagi suvalise tänaval vastu tuleva mehe/naise eluea ja jooksuvõime kohta.

          Male on otsapidi kultuuriline. Kas näiteks Gruusias ei ole häid naismaletajaid rohkem kui meesmaletajaid, sest seal on male olnud traditsiooniliselt aadlipreilidele sündsaks peetud meelelahutus?

          Kui kõigil oleks samad kultuurilised eeldused, siis oleks meistrite hulgas arvatavasti mehi rohkem – pakun suht lambist selle alusel, et mehed kalduvad statistiliselt võttes rohkem äärmustesse kui naised, IQ mõõtmise Belli kõveras on neid mõlemas servas rohkem kui naisi ja naisi on jälle keskel rohkem – aga keskmiselt heade maletajate suhtes jälle rohkem naisi, sest naiste keskmine IQ on natuke parem kui meeste keskmine. Aga see on jälle üks asi, mis töötab ainult statistiliselt, ühegi reaalse mehe või naise IQd või malevõimekust selle järgi ennustada (stiilis “ahaa, mees, järelikult debiilik või geenius; ahaa, naine, järelikult mingi tugev keskmine) ei saa. Kõige kõrgemaks mõõdetud IQga tegelane on ju naine, kuigi nii või teisiti ei suuda IQ testid sellistes kõrgustes enam väga täpselt intelligentsi mõõta, samamoodi on ilmselt raske mõõta ka väga madala intelligentsiga inimeste IQ-d.

        • PS: rallisõiduks on minu arust küll rohkem vaja teravate elamuste armastamist kui asjalikkust ja see peaks jah testosteroonitasemega seotud olema.

          Aga ilusa välimusega eputamine on vähemalt loomariigis küll enamasti isaste teema, ei tea, miks soorollid selle nii paigast on nihutanud.

        • Dr. House väitis kunagi, et naised alluvad kolm korda paremini massipsühhoosile kui mehed, ehk on seega kergemini mõjutatavad. Kas see ka tõsi on, ei tea.

      • Lõugamise eest peaks lapsi noomima soost olenemata. Väljastatud detsibellide alusel.

        • naiste suurem alluvus massipsühhoosile on vägagi küsitav, sest näiteks sõjaväeteenistus ja sõduriamet on mu meelest üks suur massipsühhoos. Ometi peetakse seda peamiselt meeste alaks.

        • Massipsühhoosi teemaga läheb kokku see, et ütleme 19. sajandil heideti naistele ette, et nad ei suuda ikka tõeliselt distsipliini järgida. Ja minu silmis on täiuslik distsipliinile alluvus peagu sama asi,m is massipsühhoosile allumine. Kokkuvõttes jääb pigem mulje, et meinstriimmeediale meeldib endiselt naistele mingit silti kleepida, mida parajasti negatiivseks juhtutakse pidama.

        • Jah, ma arvan ka, et mingi kaika leiab alati, kes kedagi virutada tahab.

          Üheks tänapäeva tüüpäiteks, et naised olevat eriti distsipliinialtid, on muidugi kool. Tihti räägitakse, et koolis ei suutvat poisid ditsipliinile alluda jne, seevastu kui tüdrukud jälle suutvat oivaliselt — mistarvis siis aeg-ajalt pakutakse välja, et loomult mürgeldajamad poisid vajavat rohkem, noh, ma ei tea, näiteks füüsikatunnis igasugu põnevaid katseid, kus käib pauku jne. Poiss ihkavat vabadust ja olevat isepäisem, suurem individualist; tüdruk jälle rohkem matkiv karjainimene jne. Nali on muidugi see, et distsipliini on koolis aegade algusest peale lastelt oodatud (päris ilma vist ei saagi midagi õppida), ka siis, kui seal olid (peaaegu) ainult poisid. Nii et mõnede poiste keskendumisraskuste ja n-ö väljalangemise põhjusi uuemal ajal võiks otsida mh näiteks nende (mingitest sotsiokultuurilistest põhjustest tingitud) soovimatusest võistelda võrdsetel alustel tüdrukutega, kes kooliasjus (ja seega ka distsipliinis) on osutanud väga edukaks.

          Vastupidist juttu, nimelt naiste väidetavat kroonilist suutmatust distsipliinile alluda (nagu Notsu ka juba mainis) on tõesti samuti palju räägitud. Igasugu naljakaid asju on selle kohta mõeldud ja kokku kirjutatud. Näiteks on mul selline kentsakas raamat nagu “Über den physiologischen Schwachsinn des Weibes”, st “Naisterahva füsioloogilisest nõdrameelsusest”, mille on kirjutanud 19. sajandi teise poole mainekas psühhiaater (hüsteeria uurija) Paul Julius Möbius (tolle teise, kuulsama Möbiuse lapselaps). Minu eksemplar on aastast 1905 ja on 7. trükk, st raamat oli popp (üldse ilmus kaheksa trükki). See koosneb suures osas oi kui kurjade ja alatute feministide vastu sõdimisest — kui feministid oma tahtmise saavat, siis olevat ühiskond peagi “kreenis”, ja lõpp lähedal, rõhutab Möbius.

          Lugesin seda ammu, detaile ei mäleta, aga ta seletab pikalt-laialt kuidagi ajuehitusele ja -suurusele tuginedes, et naine olevat põhimõtteliselt lihtsalt rumalam kui mees, arvab näiteks, et naised olevat kuidagi loomale lähemal (“animaalsemad”), neil olevat “mina” vähem välja arenenud, nad ei suutvat oma instinkte ja “afektiorme” talitseda, ka head kurjast eristada (olevat “moraalselt defektsed”) jne, ja et seetõttu tuleks naisi ka vastavalt kohelda, nt mitte nõuda naistelt üldiste seaduste täitmist, mida nad nagunii loomuldasa täita ei suutvat, vaid mingite pehmemate seaduste täitmist — see olevat õiglane ja vajalik. Ta ütleb, et kui naine kodust välja lasta, siis ta paratamatult satub peagi seadustega ränka konflikti, ja seadused karistavat teda karmimalt, kui ta oma loomu poolest vääriks. Ja et Möbius ütleb enese olevat suure naiste sõbra, siis leiab ta, et see on karjuv ülekohus. Ta arvab näiteks, et naine, kes kaubamaja kirevuses ei suuda end distsiplineerida (Möbiuse meelest naine ei saagi täpselt aru, mida see tähendab) ja mingi asjakese näppab, siis ei peaks ta saama sama ranget karistust kui sama teo teinud mees jne.

          Keda huvitab antifeministlik klassika, see lugegu saja aasta tagust dr. Möbiust. Tema mõttekäigud on tegelikult praegugi päris laialt levinud.

        • Haha, ehk siis “naine on inimese parim sõber”. Aga kui mõtlema hakata, siis meie seadused ongi ju üldiselt naiste vastu leebemad, nüüd me siis teame, milles asi on. 😉


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.