working late

Passin tööl, kus siis veel. Viimased paar päeva on möödunud ja saavad veel mööduma küüntenärimise tähe all. Teisipäeval sain lõpuks ometi teada, et mul ei ole ei süüfilist ega HI viirust. Mitte, et ma kumbagi oluliselt kartnud oleksin, aga kuna kodulehe andmetel on Eestis üks arst, kes mult vereproovi võtma ja kopsu kuulama sobib ja just see oli parajasti kaheks nädalaks puhkusele siirdunud, pidin ma arstiaega pikalt ootama ja ei saa nüüd kindel olla, kas andmed õigeks ajaks viisakomisjoni jõuavad. Selgus nimelt, et nad ei faksi neid, ei saada meiliga, vaid panevad paberid kenasti margiga ümbrikusse ja Berliini poole teele. Dokumentidel veel kenasti minu fotod ka peal, et oleks ikka selge, kes neile külla tahab minna. Kiri pandi posti kolmapäeval ja kohalejõudmiseks on aega täpselt tuleva kolmapäevani, siis saab täis 28 päeva ja viisataotlus aegub. Eesti Post arvas küll, et kiri peaks 3-5 päevaga kohale jõudma, aga ei tea mina, kui kaua see kuskil laua peal hunnikus oma järge peab ootama. Ei tahaks uuesti üle viie tonni ka maksta asjade kurva kokkulangemise pärast.

Nii et nüüd ootan igat töönädala päeva nagu hingeõnnistust, et saaksin netti logida ja sealt oma viisa staatust vaadata. Neljapäeval hoidsin end jõuga tagasi, et K minu üle ei naeraks, sest isegi mina saan aru, et ühe päevaga kiri kohale ei jõua. K nimelt leiab, et minust on tobe üldse helistada ja testide tulemusi küsida ja uurida, kaua kiri teel on jne, sest see, kas ja kuidas mu kiri kohale jõuab, ei sõltu ju sellest, kas ma muretsen või mitte. Minu jaoks täiesti ulmeline seisukoht, sest mis sellest, kas mu muretsemisest muretsetava asja osas kasu on, sellest on kasu mulle ENDALE, sest ma oskan siis arvestada, mida tulevik toob ja kas peaks raha hirmsasti kokku hoidma või mitte.

Mõtete mujal hoidmiseks olen teinud sada tegu – mänginud üht väga vahvat mängu (vt. allapoole), lugenud läbi Nirti raamatu (vaata seda postitust), vaadanud internetist naljakaid pilte, teeselnud, et õpin prantsuse keelt vms asjalikku ja mida kõike veel. Ideed hakkavad juba otsa saama ja tundub, et külm on kogu mu blogrolli sõrmed ka korraga ära võtnud, igatahes keegi ei kirjuta midagi peale totakate meemide. Nirti kohta teen varsti vist politseisse avalduse, et Impo ja Inva (tänud L@ssiele selle suurepärase nime eest) või mõni kuri tartlane (need on ju kõik nii impod kui invad) on ta maha löönud, sest ta pidi juba reedel Tallinnasse naasma, aga siiani ei ole ta ei mu äärmiselt loogilisele smsile vastanud ega oma blogis mingitki elumärki ilmutanud. Ainus asi, mis siin igasugustest soojematest tuultest hüljatud riigis veel toimub, on see, et MNC sai lõpuks ometi Twilighti arvustuse valmis. Positiivse muidugi, is there any other kind?

Mul on uus soeng kah, aga teie õnneks ei ole ma sugugi pinnapealne ja ei näita seda teile. Selle asemel on üleval üks pilt, mida ma vahtisin ja vahtisin, ilma et ma oleks suutnud välja mõelda, palju sellel eidel üldse juukseid on ja kus need kasvavad ja kuidas see soeng tehtud on.

P.S. Tegin vahelduseks postituse ka mängublogisse ja rääkisin sellisest superlahedast mängust nagu Braid, mis oma olemuselt on nagu Super Mario, aga sada korda lahedam, sest seal on tõesti diip taustalugu ja lisaks annab see ka võimaluse ajugümnastikaks, sest juba see, et on võimalik aega liigutada, teeb asjad hulga keerulisemaks. Mõeldud algselt X-Boxile, aga nüüd saab mängida ka PC-ga.Vaadake treilerit ja pilti ja öelge, et ei tundu nunnu:

 

Ja anna meile andeks meie võlad… (Nirti raamatust, ofkooss)

Üritasin selle raamatu lugemist võimalikult kaua edasi lükata, sest Nirti on ju ikkagi mu sõber või nii, aga samas olen ma ka loomu poolest aus või nii ja kartsin olukorda, kus ma peaks talle ütlema, et “kuule, no offense, aga see on ju suisa sitt, mida sa aasta aega nikerdanud oled” või “no mõned tegelased olid päris huvitavad”, mis tegelikult teeks sama välja, ainult et lisaks saaksid kõik aru, et ma üritan mingit veits viisakamat mulli ajada.

Õnneks selgus, et mu hirm oli asjatu, piff teab, mis ta teeb. Lugesin raamatu ühe hooga läbi (mis minu puhul ei ole muidugi näitaja) ja jäin igas mõttes rahule. Liigagi tihti on eesti noorautorite teoseid lugedes tunne, et tegu on visandiga, mis ootab veel tõelist tööd, aga “Ja anna…” oli igas mõttes valmis. Tegelased olid läbi mõeldud ja korralikult välja joonistatud, süžee oli loogiline ja minu jaoks igati toimiv (kuigi Nirti on korra öelnud, et tema meelest ei ole raamatul üldse väga konkreetset süžeed, ei saa mina lugejana sellega küll nõustuda) ja kuigi minusuguse vatikasvandiku jaoks tundus mõni karakter oma koleduses veidi ebareaalne, on selliseid inimesi kahjuks meie ümber liigagi palju ja on ainult hea, et neist ka kirjutatakse. Ehk mõjub see mõnele noorele nii, et ta taipab, et see, mida teda ümbritsevad inimesed ütlevad, ei mõjuta tema tegelikku väärtust ja enesega rahulolu tuleb ideaalis seestpoolt.

On ainult üks asi, mis mulle (kui indiviidile, mitte kui kirjandusteadlasele) ei meeldinud ja hinge kriipima jäi – see, et minu lemmiktegelasest Põmpast sai lõpus Peeter. Oli ilmselge, et Põmpa enda meelest oli ta ikka Põmpa, muutus oli minategelases (ehk sümboliseeris see tema jaoks suureks saamist?). Lihtsalt minule, kes ma olen suutnud kõigi oma hüüdnimestatud boyfriendidega hakkama saada, ilma et mul oleks tekkinud sügavat sisemist sundust neid nende emade kombel Svenideks, Peetriteks või Martiniteks hüüda, tekitab see kohe seose nende tuttavate tüdrukutega, kes on seltskonnas oma vastse või mitte nii vastse noormehe kohta uhkelt teatanud:”Teda ei kutsuta enam nii, nüüd on ta lihtsalt XXX.” See peaks siis enamasti tähendama seda, et nüüd on ta pereinimene, aga minu jaoks on sellel enamasti selline kodustamise kibe mekk juures. Ja ei oska mina vanglaleiba hinnata.*

Pildi leidsin lihtsalt guugeldades ja juures oli kirjas, et see on Nirti blogist, nii et loodetavasti ei pane ta (Sa) selle kasutamist pahaks.

* Mitte et sellel nüüd Nirti raamatuga otsest pistmist oleks, lihtsalt see väike detail tekitab minus tugevaid emotsioone.