literature

Ja anna meile andeks meie võlad… (Nirti raamatust, ofkooss)

Üritasin selle raamatu lugemist võimalikult kaua edasi lükata, sest Nirti on ju ikkagi mu sõber või nii, aga samas olen ma ka loomu poolest aus või nii ja kartsin olukorda, kus ma peaks talle ütlema, et “kuule, no offense, aga see on ju suisa sitt, mida sa aasta aega nikerdanud oled” või “no mõned tegelased olid päris huvitavad”, mis tegelikult teeks sama välja, ainult et lisaks saaksid kõik aru, et ma üritan mingit veits viisakamat mulli ajada.

Õnneks selgus, et mu hirm oli asjatu, piff teab, mis ta teeb. Lugesin raamatu ühe hooga läbi (mis minu puhul ei ole muidugi näitaja) ja jäin igas mõttes rahule. Liigagi tihti on eesti noorautorite teoseid lugedes tunne, et tegu on visandiga, mis ootab veel tõelist tööd, aga “Ja anna…” oli igas mõttes valmis. Tegelased olid läbi mõeldud ja korralikult välja joonistatud, süžee oli loogiline ja minu jaoks igati toimiv (kuigi Nirti on korra öelnud, et tema meelest ei ole raamatul üldse väga konkreetset süžeed, ei saa mina lugejana sellega küll nõustuda) ja kuigi minusuguse vatikasvandiku jaoks tundus mõni karakter oma koleduses veidi ebareaalne, on selliseid inimesi kahjuks meie ümber liigagi palju ja on ainult hea, et neist ka kirjutatakse. Ehk mõjub see mõnele noorele nii, et ta taipab, et see, mida teda ümbritsevad inimesed ütlevad, ei mõjuta tema tegelikku väärtust ja enesega rahulolu tuleb ideaalis seestpoolt.

On ainult üks asi, mis mulle (kui indiviidile, mitte kui kirjandusteadlasele) ei meeldinud ja hinge kriipima jäi – see, et minu lemmiktegelasest Põmpast sai lõpus Peeter. Oli ilmselge, et Põmpa enda meelest oli ta ikka Põmpa, muutus oli minategelases (ehk sümboliseeris see tema jaoks suureks saamist?). Lihtsalt minule, kes ma olen suutnud kõigi oma hüüdnimestatud boyfriendidega hakkama saada, ilma et mul oleks tekkinud sügavat sisemist sundust neid nende emade kombel Svenideks, Peetriteks või Martiniteks hüüda, tekitab see kohe seose nende tuttavate tüdrukutega, kes on seltskonnas oma vastse või mitte nii vastse noormehe kohta uhkelt teatanud:”Teda ei kutsuta enam nii, nüüd on ta lihtsalt XXX.” See peaks siis enamasti tähendama seda, et nüüd on ta pereinimene, aga minu jaoks on sellel enamasti selline kodustamise kibe mekk juures. Ja ei oska mina vanglaleiba hinnata.*

Pildi leidsin lihtsalt guugeldades ja juures oli kirjas, et see on Nirti blogist, nii et loodetavasti ei pane ta (Sa) selle kasutamist pahaks.

* Mitte et sellel nüüd Nirti raamatuga otsest pistmist oleks, lihtsalt see väike detail tekitab minus tugevaid emotsioone.

4 kommentaari “Ja anna meile andeks meie võlad… (Nirti raamatust, ofkooss)

  1. “Hüüdnimestet noorsandina” ütlen, et miskipärast ei tahaks ma enam iialgi “punkar Ärni” või nagu hiljem, lihtsalt “Ärni” olla, ehkki sel hüüdnimel ju kõlaliselt mitte midagi viga’i olnud ega mingit halvustavat alatooni ega sinnapoolegi. Kusjuures, ma’i tea, miks ma’i taha. Lihtsalt ei taha & kõik. Kod. nimi on aja jooksul kuidagi kalliks saanud:)

    1. Kui see soov tuleb inimese enda seest, on see muidugi mõistetav, mind häirib pigem just selline naistepoolne meestelt hüüdnime äravõtmine, kus on täiesti selge, et mehe enda käest üldse ei küsitud, lihtsalt otsustati ühel hetkel, et nii, sina oled nüüd liiga suur poiss, et Ärni olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.