Krt, mul pole ammu nii jubedat töö-ööd olnud. Iga kord, kui ma kedagi väljumas näen, tunnen ma ehedat rõõmu, sest see tähendab, et sees on üks potentsiaalne tropp vähem.
Esmalt oli meil siin veeuputus. Tüdruk tuli kurtma, et ülevalt tuleb vett. Ülal avanes umbes sarnane pilt nagu fotol – terve köök ujus, vesi oli juba koridoris ja tuli see köögilaest. Kraanikausi kohalt ja mitte ühest kohast, vaid mitmest. Ülevalt käin küsimas, neil kõik korras. Vaatan kraanikausi alla, sealt on kõik kuiv. Lõpuks selgus muidugi, et ei olnud kõik korras, toru oli lahti tulnud ja vesi, mille nad kraanikausist alla kallasid, ei läinud seega mitte torru ega ka mitte köögipõrandale (muidu oleksin ma seda ju näinud), vaid otse torusid ümbritsevasse auku ja sealt lae vahele. Päris äss diil ja arvata on, et see ühel hetkel lihtsalt välja pritsima hakkas. Õnneks tuli K mulle appi koristama ja ka üks selle ülemise boksi elanikest oli piisavalt kena, et aidata.
Oleme meie siis (hetkel veel ainult K ja mina) köögis ja kuivatame vett, kui järsku astub sisse vahetusüliõpilane, kellel on pool nägu siniseks värvitud ja nii õnnelik naeratus, kui üldse olla saab:”Hey, look, I’m a smurf!” Selgus, et ta ei olnud ainus, pool sellest korrusest oli end siniseks värvinud, miskipärast arvasid osad (isastest) smurfidest ka seda, et smurflus eeldab läbipaistvate sukkpükste kandmist mehelike alukate peal. Röökimist tähendas see nagunii, sest smurfid on oma olemuselt väga alkoholilembesed ja see toob kaasa ka liigse lärmi.
Mina, kui eriti usin ja oma tööd armastusega tegev administraator, pidin neile muidugi selgitama, miks me kõik vaikust armastame ja keset ööd ei lõuga, aga siiani olen ma seda sõnumit juba kaks korda edastada saanud ja mu sisetunne ütleb, et see ei pruugi jääda viimaseks.
Oh ajad, oh kombed, ohkab vanamutt-Rents resigneerunult.
Pildil olev smurf on meie omade kõrval täielik möku:
Pärdikute päevaraamat 