His scars run deep (Edward Käärkäsi)

1990. aasta film, mida mina alles eile esimest korda nägin. Muuhulgas oli see Deppi esimene roll, mille puhul tal endal juba teatav valikuvõimalus oli – ja ta rabas sellest kohe kinni, kuigi pidi selle jaoks üle 11 kg kaalust alla võtma ja sai kokku öelda ainult 169 sõna.

Lugu toimub tüüpilises USA äärelinnas, kus Avoni esindaja leiab linnaserval asuvast vanaaegsest lossist poisi, kellel on käte asemel käärid ja kes räägib väga vähe – hiljem selgub, et ta on nö tehislik, kuid tema leiutaja suri enne, kui jõudis talle käed anda. Kuigi ta veritseb ja oksendab, võib arvata, et teisi kehalisi vedelikke tal ei ole, sest tema gooti rõivastus tundub tal naha aset täitvat ja, olgem ausad, vetsus käimine jms võiks talle kurvalt lõppeda.

Kuigi Tim Burton on öelnud, et ta ei taha sellega USA ühiskonda kritiseerida (samas tunnistades, et lasi filmi kirjutada just seetõttu, et tundis nooruses, et keegi ei mõista teda), on kriitika seal kahtlemata olemas. Heasüdamliku inimesena võtab Avoni tädi poisi enda perre elama ja edasi hakkavad asjad arenema nii nagu ka Buratino/Pinoccio vanamoodsas loos – halvad sõbrad tirivad ta endaga pahandustesse kaasa, mille tulemuseks on teised halvad asjad. Nimelt ei sobitu Edward sugugi siia ühiskonda, sest ta pole küll sugugi rumal, kuid on väga õrna hingega ja heasüdamlik (kuigi seda tänapäeval rumaluse märgiks kiputakse lugema) ja on nende nimel, kes talle meeldivad, kõigeks valmis.

Edwardi heasüdamlikkuse sümboliks on ka see, et tema südameks sai südamekujuline küpsis. Oma tehislikkusest hoolimata on tal üsna iseseisev ilumeel, ta ei hinda eriti sümmeetriat, vaid just erilisust. Nagu Depp isegi ütleb, oleme me kõik kunagi tundnud seda, et tahaks midagi katsuda, aga ei saa, sest see võib selle hävitada. Seejuures tunduvad ka ta armid tähenduslikud olevat – meistri juures elades ei olnud tal ühtki armi, need tekkisid alles peale leiutaja surma. Lisaks ei lõikaks keegi, kes kääridega nii osavalt ümber käib, kogemata kuskile sisse, seega on need (kas kaudses või otseses mõttes) alati tugeva stressiseisundi tagajärjeks. Seega on üsna tähenduslik, et teda mängib just Johnny Depp, mees, kes teatavasti on oma elu keerulisematel perioodidel end vigastanud ja seetõttu samuti arme kannab.

Kuigi lugu esitati algusest peale kui muinasjuttu, häiris mind siiski veidi selle lihtsus. Selles mõttes, et kõik probleemid olid tingitud kangelanna rumalusest, saamatusest ja eelkõige passiivsusest. Ta suutis end ainult lõpus korraks kokku võtta, et hiljem sama lollilt edasi lasta. Näiteks väitis ta lapselapsele, et kuigi ta on kogu aeg Edwardit armastanud, ei saa ta enam sinna üles minna, sest ta ei taha, et poiss teda sellisena näeks (sest Edward ju on robot ja ei vanane) ning seejärel näitas, et ta elab ikka veel samas majas – no andke andeks, ta elab kilomeetri kaugusel oma väidetava elu armastuse majast, kuid ta ei külasta teda kordagi? See on isegi ameerika naiseideaali jaoks liiga saamatu. Ma saan aru, et happily ever after oleks ameeriklaste jaoks mõeldamatu olnud, sest õnnelik lõpp eeldab nende jaoks automaatselt ka lapsi, mida käärkäsi kuidagi anda poleks saanud ja tõenäoliselt oleks pifil temaga passides varsti ka igav hakanud, aga praegune variant oli lihtsalt kuidagi poolik ja tühi. Ka õnnetu lõpp oleks võinud veidi läbimõeldum olla.

  • Kategooriad