working late

Passin tööl, kus siis veel. Viimased paar päeva on möödunud ja saavad veel mööduma küüntenärimise tähe all. Teisipäeval sain lõpuks ometi teada, et mul ei ole ei süüfilist ega HI viirust. Mitte, et ma kumbagi oluliselt kartnud oleksin, aga kuna kodulehe andmetel on Eestis üks arst, kes mult vereproovi võtma ja kopsu kuulama sobib ja just see oli parajasti kaheks nädalaks puhkusele siirdunud, pidin ma arstiaega pikalt ootama ja ei saa nüüd kindel olla, kas andmed õigeks ajaks viisakomisjoni jõuavad. Selgus nimelt, et nad ei faksi neid, ei saada meiliga, vaid panevad paberid kenasti margiga ümbrikusse ja Berliini poole teele. Dokumentidel veel kenasti minu fotod ka peal, et oleks ikka selge, kes neile külla tahab minna. Kiri pandi posti kolmapäeval ja kohalejõudmiseks on aega täpselt tuleva kolmapäevani, siis saab täis 28 päeva ja viisataotlus aegub. Eesti Post arvas küll, et kiri peaks 3-5 päevaga kohale jõudma, aga ei tea mina, kui kaua see kuskil laua peal hunnikus oma järge peab ootama. Ei tahaks uuesti üle viie tonni ka maksta asjade kurva kokkulangemise pärast.

Nii et nüüd ootan igat töönädala päeva nagu hingeõnnistust, et saaksin netti logida ja sealt oma viisa staatust vaadata. Neljapäeval hoidsin end jõuga tagasi, et K minu üle ei naeraks, sest isegi mina saan aru, et ühe päevaga kiri kohale ei jõua. K nimelt leiab, et minust on tobe üldse helistada ja testide tulemusi küsida ja uurida, kaua kiri teel on jne, sest see, kas ja kuidas mu kiri kohale jõuab, ei sõltu ju sellest, kas ma muretsen või mitte. Minu jaoks täiesti ulmeline seisukoht, sest mis sellest, kas mu muretsemisest muretsetava asja osas kasu on, sellest on kasu mulle ENDALE, sest ma oskan siis arvestada, mida tulevik toob ja kas peaks raha hirmsasti kokku hoidma või mitte.

Mõtete mujal hoidmiseks olen teinud sada tegu – mänginud üht väga vahvat mängu (vt. allapoole), lugenud läbi Nirti raamatu (vaata seda postitust), vaadanud internetist naljakaid pilte, teeselnud, et õpin prantsuse keelt vms asjalikku ja mida kõike veel. Ideed hakkavad juba otsa saama ja tundub, et külm on kogu mu blogrolli sõrmed ka korraga ära võtnud, igatahes keegi ei kirjuta midagi peale totakate meemide. Nirti kohta teen varsti vist politseisse avalduse, et Impo ja Inva (tänud L@ssiele selle suurepärase nime eest) või mõni kuri tartlane (need on ju kõik nii impod kui invad) on ta maha löönud, sest ta pidi juba reedel Tallinnasse naasma, aga siiani ei ole ta ei mu äärmiselt loogilisele smsile vastanud ega oma blogis mingitki elumärki ilmutanud. Ainus asi, mis siin igasugustest soojematest tuultest hüljatud riigis veel toimub, on see, et MNC sai lõpuks ometi Twilighti arvustuse valmis. Positiivse muidugi, is there any other kind?

Mul on uus soeng kah, aga teie õnneks ei ole ma sugugi pinnapealne ja ei näita seda teile. Selle asemel on üleval üks pilt, mida ma vahtisin ja vahtisin, ilma et ma oleks suutnud välja mõelda, palju sellel eidel üldse juukseid on ja kus need kasvavad ja kuidas see soeng tehtud on.

P.S. Tegin vahelduseks postituse ka mängublogisse ja rääkisin sellisest superlahedast mängust nagu Braid, mis oma olemuselt on nagu Super Mario, aga sada korda lahedam, sest seal on tõesti diip taustalugu ja lisaks annab see ka võimaluse ajugümnastikaks, sest juba see, et on võimalik aega liigutada, teeb asjad hulga keerulisemaks. Mõeldud algselt X-Boxile, aga nüüd saab mängida ka PC-ga.Vaadake treilerit ja pilti ja öelge, et ei tundu nunnu:

 

Ja anna meile andeks meie võlad… (Nirti raamatust, ofkooss)

Üritasin selle raamatu lugemist võimalikult kaua edasi lükata, sest Nirti on ju ikkagi mu sõber või nii, aga samas olen ma ka loomu poolest aus või nii ja kartsin olukorda, kus ma peaks talle ütlema, et “kuule, no offense, aga see on ju suisa sitt, mida sa aasta aega nikerdanud oled” või “no mõned tegelased olid päris huvitavad”, mis tegelikult teeks sama välja, ainult et lisaks saaksid kõik aru, et ma üritan mingit veits viisakamat mulli ajada.

Õnneks selgus, et mu hirm oli asjatu, piff teab, mis ta teeb. Lugesin raamatu ühe hooga läbi (mis minu puhul ei ole muidugi näitaja) ja jäin igas mõttes rahule. Liigagi tihti on eesti noorautorite teoseid lugedes tunne, et tegu on visandiga, mis ootab veel tõelist tööd, aga “Ja anna…” oli igas mõttes valmis. Tegelased olid läbi mõeldud ja korralikult välja joonistatud, süžee oli loogiline ja minu jaoks igati toimiv (kuigi Nirti on korra öelnud, et tema meelest ei ole raamatul üldse väga konkreetset süžeed, ei saa mina lugejana sellega küll nõustuda) ja kuigi minusuguse vatikasvandiku jaoks tundus mõni karakter oma koleduses veidi ebareaalne, on selliseid inimesi kahjuks meie ümber liigagi palju ja on ainult hea, et neist ka kirjutatakse. Ehk mõjub see mõnele noorele nii, et ta taipab, et see, mida teda ümbritsevad inimesed ütlevad, ei mõjuta tema tegelikku väärtust ja enesega rahulolu tuleb ideaalis seestpoolt.

On ainult üks asi, mis mulle (kui indiviidile, mitte kui kirjandusteadlasele) ei meeldinud ja hinge kriipima jäi – see, et minu lemmiktegelasest Põmpast sai lõpus Peeter. Oli ilmselge, et Põmpa enda meelest oli ta ikka Põmpa, muutus oli minategelases (ehk sümboliseeris see tema jaoks suureks saamist?). Lihtsalt minule, kes ma olen suutnud kõigi oma hüüdnimestatud boyfriendidega hakkama saada, ilma et mul oleks tekkinud sügavat sisemist sundust neid nende emade kombel Svenideks, Peetriteks või Martiniteks hüüda, tekitab see kohe seose nende tuttavate tüdrukutega, kes on seltskonnas oma vastse või mitte nii vastse noormehe kohta uhkelt teatanud:”Teda ei kutsuta enam nii, nüüd on ta lihtsalt XXX.” See peaks siis enamasti tähendama seda, et nüüd on ta pereinimene, aga minu jaoks on sellel enamasti selline kodustamise kibe mekk juures. Ja ei oska mina vanglaleiba hinnata.*

Pildi leidsin lihtsalt guugeldades ja juures oli kirjas, et see on Nirti blogist, nii et loodetavasti ei pane ta (Sa) selle kasutamist pahaks.

* Mitte et sellel nüüd Nirti raamatuga otsest pistmist oleks, lihtsalt see väike detail tekitab minus tugevaid emotsioone.

No mis kurat teil nende feministidega on?

Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et naisaktivistid ei ole värskete õppekavadega rahul ja leiavad, et esiteks ei tohiks lasta tekkida olukorda, kus lapsed, kes tunnevad huvi kudumise vastu, ei julge kaaslaste naeruvääristamise hirmus seda kursust valida ja teiseks, et õpikutekstid ei tohiks sisaldada ainult traditsioonilisi soorolle. Tulemus? Valdav enamus kommenteerijatest käitus nagu oleks artikkel rääkinud sellest, et feministid tahavad edaspidi kõikidel poisslastel ühte munandit ära lõigata, teist roheliseks värvida ja tütarlapsi meesteks opereerida. Kommenteerijad lõugasid, et varsti ei oska naised enam süüa teha ega nööpi ette õmmelda ja mehed ei saa kruvide seina keeramisega hakkama, eirates täiesti fakti, et tegelikult arvab üks keskmine feminist, et normaalne inimene peaks hakkama saama nii nööbi ette õmblemise kui kruvide keeramisega ja et koolisüsteem peaks õpilast selleks ette valmistama.

Ma ei saa aru, miks on feminism nii kole sõna, et inimestel seda kuuldes juhe täiesti kokku jookseb ja nad enam tekstile keskenduda ei suuda? Eestis ei ole ju kunagi mingeid radikaalfeministe olnud, nii esimene kui teine laine jäid siin põhimõtteliselt esindamata, koju toodi kätte ainult võidud, ilma et selleks võitlust oleks pidanud nägema, aga ikka ajab juba see sõna inimesed hulluks.

Isiklikust kogemusest rääkides – kui mina käisin koolis, ei saanud me valida. Ma vihkasin täiega heegeldamist ja kudumist ja õmblemist ning lükkasin võimalikult suure hulga tööd sugulaste kaela. Lisaks tegi asja ebavõrdseks see, et poisid pidid tööõpetusega tegelema tööõpetuse tunnis, tüdrukud said aga kodutööd, mis vahepeal tähendas paar nädalat järjest iga päev vähemalt tund aega lisatööd. Tüdrukud pidid riide/lõnga ise ostma, poistele anti asjad kooli poolt. Kusjuures eristamise mõte jäi mulle arusaamatuks, sest kui gümnaasiumis kodundus valikaineks muudeti, läks terve hulk poisse sinna tundi, sest neid HUVITAS see – tüdrukutele samalaadset alternatiivi ei pakutud. See süsteem ei soosi ju mingit individuaalset arengut.

Asja tegi kurvemaks ka see, et mu vanemad ei soosinud samuti “vales suunas” minevat individuaalset arengut. Praegugi on vähemalt mu isa kurb, sest leiab, et ma olen liiga mehelik – samas, kui ma ise tunnen siirast rõõmu selle üle, et ma ei põe liialt väikeste asjade pärast, ei tunne vajadust muretseda selle üle, mida teised mu välimusest arvavad ja suudan enamasti kaine mõistuse säilitada (need on siis mehelikud omadused, mis teoorias peaksid olema omased ainult MEESTELE). Mu väikevend armastas väga heegeldada, mida ema talle ka õpetas (koolis vist algklassides näidati ette), kuid teda ei suunatud edasi, et ta oleks osanud sellega midagi peale hakata. Ma muidugi ei tea, kas mind oleks suunatud, kui ma huvi oleksin tundnud, ehk peeti heegeldamist lihtsalt mõttetuks.

Lisaks nähti meie mõlema võimeid valguses, mis sobivad kokku stereotüüpsete soorollidega – näiteks maal ehitamist mängides segasin ma kokku ainult tsementi ja vett, sest eeldasin (praegu tagasi mõeldes koolieeliku kohta üsna terava loogikaga), et kui mu isa avastab, et ma olen ehitanud PÄRIS seina, mille lõhkumisega vaeva tuleb näha, võib meil pahandusi tulla, rääkimata sellest, et arvestasin sellega, et ehk tahan ma ise seda hiljem maha lammutada – seda tõlgendati loomulikult sellena, et mina kui naine lihtsalt ei saa aru, kuidas seda kraami tegelikult kokku segada tuleks. Samuti mäletan, et üritasin ise ehitada puust nukumaja, sain sellega isegi enamvähem hakkama, aga kuna ma tegin seda täiesti üksi, ilma igasuguse abi või juhendamiseta, ei teadnud ma midagi näiteks sellest, kui palju erinev materjal töö käiku mõjutada võib ja tulemus ei tulnud sugugi nii ilus, kui ma lootnud olin. See ei oleks ju mitte kummalegi meist halba teinud, kui meid oleks rohkem juhendatud valdkonnas, mis meile tõesti huvi pakkusid, selle asemel, et mingil kummalisel kultuurilisel põhjusel seda tegemast keelduda. Praegu oleks mul väga hea meel, kui ma oskaksin päriselt oma kätega midagi normaalselt ehitada.

Teine asi, mille vastu kommentaarides karmilt sõna võeti, oli see, et naised ei näe välja nagu naised ja ei käitu nagu naised, s.t. ei ole piisavalt ilusad ja malbed. Andke andeks, aga mina kui naine olen kandnud päris palju erinevaid riideid ja selle käigus paratamatult märganud, et kui ma riietun naiselikult ja ennast otseselt ei kehtesta, koheldakse mind kui idiooti. Jah, kui väga sümpaatset idiooti, täie viisakusega ja kenasti, aga patroniseerivalt. Ja mulle ei meeldi, kui minuga sel viisil suheldakse, ma eelistan varianti, kus ma saan soovi korral mingil teemal kaasa rääkida ja inimesed ei eelda, et ma ei oska näiteks kaarti lugeda, sest “sa ju naeratad nii malbelt”. Kui mul oleks võimalik säilitada tõsiseltvõetavus ja samal ajal naiselikult riietuda, kannaksin ma ilmselt tunduvalt rohkem seelikuid ja kleite, praegu on olukord paratamatult selline, et see sama ühiskond (= ka need samad kommenteerijad), kes ei ole rahul sellega, et naised pole naiselikud (mida iganes see siis tähendaks), sunnivad ise kõik vähegi “meeste maailma” astuvad naised sellest naiselikkusest loobuma. Kui sa ainult kartulit maha paned, ei ole mõtet sügisel kurvastada, kui põllult vilja lõigata ei saa.

peaks vist korporatsiooni astuma

Ja seda ainult selle pärast, et meile toodi täna kuulutus, mille sõnumiks oli, et naiskorporatsioon INDLA otsib uusi liikmeid. Vat see on nimi, mida saab hiljem uhkusega oma CVsse kirjutada. 😀

Kas armastad monogaamiat ja lapsi?

Sel juhul on SEE naine just sinu jaoks. Toonitan, et mõttetutel naistel, kes on juba täisealised, aga IKKA VEEL sünnitanud pole, ei ole mõtet siin sõna võtta, see sait on ikka normaalsete inimeste jaoks. Igatahes kommenteeris meid täna Siiri, kellel tundub olevat väike mure meeste ja kepi ja muude maailma asjadega. Õigemini meest tahaks hirmsasti, aga seda va räpast koletut rõvedust, mida “moodsad noored” (TE LÄHETE KÕIK PÕRGUSSE!!!!) lihtsalt seksiks kutsuvad, ta rohkem kui laste tegemiseks vaja on, näha ei taha. Edastan siia tema kommentaari ja ehk leiad just SINA, unistuste poissmees, endale unistuste naise?

NB! Oma naist pead sina armastama ja austama, mis tähendab ka igas asjas vastuvaidlemata tema arvamusega nõustumist.

Siiri ütles igatahes nii:

Ma ei ole ammu nii vihastanud, kui siinse ülbe ja jõleda jutu peale. Kas sinu meelest on truudus ja moraal tühjad mõisted? Litsindust õigustades sa õigustad ka neid mehi, kes sabad lehvimas iga uue seeliku alla poevad, oma naised ja lapsed ilma peale jätavad ja oma räpase seksihimu rahuldamiseks kõigile oma lähedastele haiget teevad. Iga teine mees tänapäeval põeb kroonilist seksisõltuvust. Nad on võimetud kõrgemateks tunneteks, sest on madala, primitiivse ja räpase seksiga oma meeled ära nüristanud. Tuhanded naised nutavad kodus, sest nemad peavad sellise räpase seksikiimamasina madalaid ja räpaseid ihasid rahuldama.

Emadus on PÜHA! Ma oleme loodud, mitte seksi madalaid külgi nautima, vaid olema emad ja isad, kelle suurim rõõm on nende laste hea käekäik, järjepidevus ja siis juba lapselapsed. Kes ei ole lapsevanem, see ei ole üldse väärt inimese nime ja need, kes tugevat ja tervet peret ohustavad, need on Kurjategijad suure tähega. Ei ole midagi nii, et litsindus on lihtsalt meelelahutus. See on madal, räpane ja kuritegelik.

Ma ei saa aru, kuidas üldse saab selliseid asju õigustada.

Igaks juhuks olgu mainitud, et kuigi kommentaar on kirjutatud vastuseks postitusele, kus polnud litsidega mingit otsest pistmist, oli see siiski täiesti õigustatud ja omal kohal, sest üks õige kristlike vaadetega naisterahvas muretseb ka teiste moraalse palge pärast, sest kaaskodanike heaolu huvitab teda sama palju, kui ta enda oma. Ja otse loomulikult on tal õigus, et litsid on kurjategijad, sest rebivad mehi naiste juurest eemale, sest kuna on ilmselge, et Jumal lõi enne mehe ja alles seejärel naise (nii on Piiblis kirjas), ei ole ju ühel teisejärgulisena loodul õigust esmasündinut kritiseerida. Kirikutegelased teadsid juba keskajal, et naised on saatanast ja kuidas peakski üks inimhing suutma nende kiusatustele vastu panna? Ei, mehi saab vaadata ainult kui vaeseid kannatajaid, mistõttu ma kirikus käies alati ka kogu meessoole, kes nende litside tõttu nii kehvas seisus on ja keda SUNNITAKSE oma naist petma ja lapsi maha jätma, küünla panen.

Loodan, et Jumal aitab ka seekord oma juhtiva käega ja Siiri leiab siit kommentaariumist endale sobiva mehe.

jälle see koristaja!

Täna ma tõesti panen kitse ta peale, isegi minul on kuskil piir. Nimelt olid hommikul kell kuus kaks tütarlast väljumas, meie kliima kohta tõesti väga napis riietuses, aga see ei ole kahtlemata ei minu, koristaja ega kellegi teise asi neile ette heita. Ja koristaja näitas nende nähes terve käega nende poole ja küsis valjusti (ja siin on SUUREPÄRANE akustika) põlgliku tooniga:”Kas need ka elavad siin või on keegi litsid tellinud?” Tema õnneks olid need vist välismaalased, aga mina vihastasin ikka korralikult.

Isegi, kui need oleksid litsid, ei ole mingit reeglit, mis keelaks kellelgi neid siia tellida, nii päeval kell kaks kui hommikul kell kuus. Isegi kui need oleksid litsid, pole ta nii kõrgel positsioonil, et otsustada, kas oma tutti kulutada on häbiväärsem kui purjus tudengite okset koristada või mitte. Suure tõenäosusega on need siiski tavalised tudengid, lihtsalt veidi rohkem kerglasele välimusele ja põiepõletikule orienteeritud ja kui nad sellise asja peale solvuksid, oleks tal jama kui palju. Rääkimata kõige olulisemast – ükskõik, mis siin majas toimub, ei ole tema asi, kui sellega ei kaasne millegi mäkerdamist, ühiselamu või selle elanike vara lõhkumist või ebaseaduslikku tegevust.

Noh, mis me sellest järeldame? Et viisakas inimene, sest vähemalt näpuga ei näita? Kui ma seda hullumeelsust iga päev oma silmaga ei näeks, ei usuks lihtsalt enam, et see võimalik on.

P.S. 15. on ta viimane tööpäev – tõesti ei jõua enam oodata.

Sherlock Holmes (Guy Richie)

Käisime K-ga üle ilmatuma aja koos kinos, põmm-põmm-pauh filmi vaatamas. Ehk siis Guy Richie film oli nagu Guy Richie film ikka, kiire ja paukumisrohke, kuigi see kohati isegi väsitavaks kippus muutuma.

Sherlock Holmesi (Robert Downey jr) üritati teha seksikaks sellega, et näidati teda veel rohkem House’na kui seda siiani on tehtud (see võrdlus on muidugi täiesti kohatu, sest tegelikult oli Holmes ju teatavasti House’i prototüübiks ja Watson dr Wilsoni omaks), mis kohati ka õnnestus, aga vähemalt minu jaoks läheb küll kellegi koera uimastamise juurest juba üsna kindel piir. Samuti jäi mulle veidi segaseks see, miks Sherlocki segane armusuhe just nii segane pidi olema, oleks saanud ju tunduvalt mõistlikumalt asju ajada. Kuigi mõistlik on filmikunstis vist peaaegu roppus. 😀

Muidu oli selline… Selline, et kinos olles tundus hullult äge (ehk ka seetõttu, et ammu polnud kinos käinud), natuke peale kinost lahkumist tundus ka veel hullult äge, aga siis hakkasid igasugu kriitilised mõtted tulema. Üsna huvitav ja mitte LIIGA etteaimatav oli see sellest hoolimata. Ja tüdruku võib seda vaatama viia küll.

  • Kategooriad