antropoloogiablogid

Kui kedagi huvitab, mida ma täpselt õpin, siis nüüdseks on antropoloogid ka juba blogima hakanud – ja ma ei mõtle praegu enda moodi tühja sõnamulinat, vaid päris teaduslikku juttu. Eelkõige on siin tegu nn applied anthropology’ga – näiteks Culture Matters, Savage Minds ja Zero Anthropology.

Minu jaoks oli eriti huvitav muidugi meditsiinilise antropoloogia loeng. Ma ei mäleta, kas kirjutasin sellest, aga me rääkisime näiteks platseebost. Mina kusjuures ei teadnudki, et platseebo võib mõjuda ka siis, kui inimene teab, et talle antav ravim on tegelikult kasutu. Näiteks heroiinisõltlased, kellele süstiti saliini – ja neid informeeriti sellest, et tegu on saliiniga (ehk siis põhimõtteliselt veega, millele on veidi soola lisatud), – aga nad said ikka oma laksu kätte. Või näiteks platseebooperatsioonid – on teada hulk juhtumeid, kus inimene on lahti lõigatud, siis on avastatud, et oi, vale diagnoos, polegi põhjust midagi päriselt lõigata, õmmeldakse inimene kinni tagasi, loomulikult teda informeeritakse toimunust ja sellest hoolimata tunneb inimene end hiljem paremini, sest ta ju ometigi käis operatsioonil. Ulme.

Lisaks räägiti näiteks seda, et testiti inimesi, kes jagati kahte gruppi. Üks grupp pidi kirjutama 20 minutit oma traumakogemusest, seostades seda ka teiste inimestega (näiteks rääkides sellest, kuidas see, et ma jalaluu murdsin mõjutas minu ema), teine grupp ei teinud midagi (nende jaoks oli see eriti huvitav katse, eksole). Hiljem said mõlema grupi liikmed mingit vaktsiini ja selgus, et nö teraapilise kirjutamisega tegelenud inimeste antikehade tase on tunduvalt kõrgem. Räägi veel, et vaimne ja füüsiline pool ei pea tasakaalus olema, eksole.

Kui kedagi ekstra huvitab, andke teada, ma võin konkreetseid allikaid anda, et ei oleks see “mingeid inimesi, mingit vaktsiini, kuskil linnas, mingil aastal”, ma praegu ei viitsi otsida – võtke arvesse, et ma olen viimase kahe päeva jooksul lugenud läbi KAHEKSA artiklit vastuolude kohta between West and the Rest. See on kah muideks päris huvitav, räägitakse tsivilisatsioonide erinevusest ja sellest, kas on olemas universaalset kultuuri ja ühiskonnakorda (ameeriklased tunduvad olevat ainsad, kes seda arvavad, eeldade,s et nemad on lihtsalt evolutsiooni kõrgeimal pulgal), aga ka näiteks sellest, kuidas ja millal USA terroristide tegevust rahastanud on ja kuidas moslemimaailm jõudis jihad‘i juurde tagasi (peale rohkem kui 400 aasta pikkust pausi) suures osas tänu USA toetusele jne.  See ei tule muidugi kellelegi üllatusena, aga Eestis ei ringle sellised artiklid üldiselt koolikirjanduses ja kuna (olgem ausad) Eesti jääb suurte poiste liivakastist veidi kõrvale, siis ei ole ka eesti teadlastel erilist põhjust selliseid artikleid toota.

Advertisements

Nohiku unelm

Uhh, polegi vahepeal aega olnud väga sidet pidada. Eile algasid mul lõpuks tunnid, aga ma olen siin rohkem õhtukooli õpilane – kummalisel kombel on selle ülikooli juhtkond taibanud, et enamus üliõpilasi peab magistrantuuri kõrvalt ka tööl käima, nii et selle õppeastme ained tunduvad kõik õhtusel ajal olevat, hommikuti on ainult prantsuse keel. Need ained, kuhu ma siiani jõudnud olen (s.t. kõik peale ühe, mis on esimest korda alles homme õhtul), on kõik väga huvitavad, aga ka väga kirved, kodus tehtava töö osakaal on üsna metsik. Prantsuse keeles näiteks tuleb aine läbimiseks teha kaks testi, kaks kodust esseed, üks kooliesse, tavaline suuline eksam, telefonipõhine suuline eksam ja mingeid kuulamiseharjutusi. Antropoloogia alusaines on ainult üks ettekanne ja kaks esseed, aga nagu antropoloogia ainetes kombeks, tuleb igaks nädalaks vähemalt 1-2 artiklit läbi lugeda ja elavalt sõna võtta. Ja meditsiinilises antropoloogias on suht sama teema – see on muideks SUPERHUVITAV! Täna näiteks rääkisime jaapanlaste menopausist ja platseebooperatsioonidest.
Sellega seoses maksab hõisata ka selle pärast, et ma leidsin prantsuse keele tunnist potentsiaalse sõbra. Ta nimi on Dominique (ta ise käsib kõigil end Dom’ks kutsuda, nii et ilmselt häbeneb oma nime, mis on ainult hea, igal lahedal inimesel on vähemalt üks salakompleks), ta räägib prantsuse keelt veidi paremini kui mina (see on VÄGA oluline, sest ma ei salli lollpäid ja liiga tarkade hulgas ei salli ma seetõttu varsti iseennast) ja tundub päris lahe. Lisaks ei ole tal jubedat austraalia aktsenti, sest ta isa on Kanadast ja vanaema Inglismaalt, nii et võiks suisa öelda, et ta räägib meeldivat inglise keelt. Siiani olen ma hänginud rohkem Maike ja tema sõpradega, näiteks Samiga, aga nende puhul tundub üsna tõenäoline, et meie seltskonna suurimaks tõmbenumbriks on küllaltki suure rinnapartiiga blond rõõmsameelne sakslanna. Minu jaoks küll oleks. 😀
Täna laenutasin raamatukogust cv-de koostamise juhendi kah, sest need on siin veits teistsugused, ja homme viin oma esimese cv sisse – nägin kaubanduskeskuses silti, et kingapoes vajatakse abilist. Nii et loodetavasti hakkan varsti rahamägesid saama, mis võimaldavad mul kõiki neid raamatuid osta. Okei, meditsiinilise antropoloogia raamatu eest pean ainult 25 doltsi välja köhima (kuigi see on ka meie mõistes üsna palju, aga siinse hinnaklassi kohta väga odav), aga prantsuse keele õppejõud arvab tõsimeeli, et me maksame õpiku + töövihiku eest kokku 150 dollarit – ma armastan prantsuse keelt, aga ma ei armasta mitte ühtki kuradima asja nii palju, et sellega seotud oleva kirjanduse eest 1500 krooni välja köhida. Nii et ma kavatsen leida kellegi, kes on samaaegselt rikas ja lahke südamega ja tema kraami paljundada. Vähemalt üks selline inimene peab ju leiduma.
Ja lõpetuseks näitan ma teile veits pilte sellest, kuidas me rannas käisime, ja meestest, keda ma siin kohanud olen. Ikka tol samal päeval, millest ma varemgi rääkisin, aga ma ei rääkinud, et me tegime pilti (mina olen muidugi taas see mehelikum pool).

Need on Maike ja Nadia. Nadia tundub alati selline hästi mureliku näoga ja kui te oma pilgu Maike näole tõstaksite, võiksite noogutada, kui ma seletan, et kuigi ta näeb hullult lightheaded välja, õpib ta tegelikult rahvusvahelist ärikorraldust vms.


See on Sammy. Tundub armas, eksole?

Aga tegelikult tahab ta üldmehelikul kombel enne sul jalgadega otsas trampida…

…ja seejärel, kui sa juba piisavalt kaitsetus olukorras oled, hakkab su rindu krabama. (Kes karjub esimesena „SEAD!!!“, saab röökiva feministi eriauhinna.)


P.S. Kõige ülemisel pildil on tüüp, kes meid üle aia ääre vahtimas käib. Meie muidugi vahime vastu, sest nagu daamid ilmselt juba märkasid – khm – ikka on küll veits, mida vahtida.

rents on rannalõvi

Kuna ma tean, et te kõik suudate minuga hetkel selles osas superhästi samastuda, on see ilmselt õige koht, kus kurta, et ma sain vist eile liiga palju päikest. Juba teist päeva on raudselt üle 30 kraadi ja taevas on täiesti sinine, mitte ühtki pilve ei paista kuskil. Jõudsin randa küll alles peale kolme ja kasutasin 50 kaitsefaktoriga kreemi (ma isegi ei teadnud, et sellist kreemi tehakse, Eestis olen ma lastele mõeldud 30st näinud, siin on 30 tavaline, mida müüakse), aga ju see randa mineku protsesski pakkus piisavalt päikest. Olukord ise oli muidugi täiesti super, mul ei ole kunagi varem olnud võimalust selliseid laineid näha, sest New Yorgis käisin ainult korra ookeanis ujumas ja siis oli väga rahulik ilm. Vesi oli muidugi soe nagu supp, tõsiselt mõnus. Pildi leidsin küll internetist, aga see on täpselt see koht, kus me käisime, Bondi beach. Lisaks avastasime täna, et meie basseinis on lisaks basseinile olemas ka mullivann, nii et seal saab basseinipidusid teha. Teoreetiliselt on seal muidugi alkoholi tarbimine keelatud, aga terve see asi siin tundub olevat selline, et paberi peal on peaaegu kõik keelatud, aga kui sa inimestega (sh nö pealikega) räägid, kõik ainult naeratavad ja ütlevad, et vahet pole.

Kusjuures nägin rannas esimest korda ERINEVAID inimesi. Ühikas ja selle ümbruses on nii, et kuigi siin on esindatud kõik rassid ja kõik rahvused, näevad kõik siiski eksimatult välja nagu tudengid, enamasti lisaks üsna headest peredest pärit tudengid, sellised tüüpilised usa filmi kolledžitüübid. Üks tüdruk, kes on ka stipendiumiga ja Uus-Meremaalt, rääkis, et ta olevat siin ka emosid näinud, aga need on vist suvega maha surnud. Sest siin kulub valgeks jäämiseks ikka väga palju päevituskreemi ja päevavarje ning üleni mustas ikka eriti ringi ei liigu. Paari rastadega tüüpi olen ka näinud, aga tundub, et siin on haridus lihtsalt nii kallis, et alternatiivsema välimusega inimesed, kes enamasti pärinevad siiski kas töölisklassist või madalamast keskklassist, ei saa seda endale lubada – selleks, et siia saada, peavad nad tööl käima ja selleks, et tööle saada, tuleb ennast viisakalt riidesse panna. Kõrgema klassi lapsi ilmselt kasvatatakse nagunii teadmisega, et nad on muust kõntsast paremad, nii et neil ei ole mingit tahtmist oma vestist ja valgest särgist loobuda. Rannas oli aga lausa metsik valik – kuni selleni välja, et olid mingid üle 40 aastased tüübid, kelle riietus koosnes teksast ja nahast (selle ilmaga nahktagi kandmiseks peab VÄGA palju tahtmist olema) ja kes olid oma motikad otsapidi liiva parkinud ja tegelesid põhiliselt ümber nende kõndimisega ja lahe olemisega, nähes välja nagu oleksid nad seda 30 aastat harjutanud, mis suure tõenäosusega nii ongi. Lisaks muidugi lademes surfareid, kes nägid juba eemalt välja nagu surfarid, rastatüüpe, mõned punkarid ja palju muud. Isegi paar noormeest, kelle kohta võiks arvata, et need on ilma meigita emod, kuigi tänaseks ei ole nad enam päris kindlasti nii heleda nahaga. Hea ikka, et jumestuskreem välja on mõeldud.

P.S. Andsin alla ja ostsin joonelise vihiku. Aga see-eest leidsin ma alkoholipoe üles.

P.P.S. Mu venelannast toakaaslane on veidi rohkem ameeriklanna – kolis usasse, kui oli 12, räägib mõlemat keelt fluently ja hääldab oma nime Airiina. Kirjutab kah Arina, mitte Irina.

P.P.P.P.P.P.S. Teine ameeriklanna ei räägi meiega peaaegu üldse, ma ei tea, kas teda vaevab lihtsalt rahapuudus ja/või koduigatsus või ta lihtsalt ei salli meid. Mina suutsin teda vist igatahes juba vihastada, kui me rääkisime antropoloogiast ja kultuurilisest pärandist ja tema avaldas arvamust, et tema meelest on see siiski hea, et – PANGE TÄHELE! – “USA aitab teistel riikidel demokraatiat saavutada”. No ma ei saanud ju ütlemata jätta, et minu meelest ei tohiks ameeriklased sel teemal üldse sõna võtta, vähemalt nii kaua, kui nemad on ainukesed, kes on tuumapommi kasutanud ja nii kaua, kuni nad konfliktis olevatele riikidele relvi annavad, et oma isiklikke välispoliitilisi eesmärke saavutada. Lisaks teoretiseerisin sõbralikult sel teemal, et meie võime küll arvata, et näiteks mehed ja naised või ameeriklased ja mehhiklased on võrdsed, aga kui tuleb MNC ja ütleb, et naisel ei ole hinge, siis kust me teame, kummal tegelikult õigus on (eriti kui on tegu just sellise asjaga, mida pole võimalik kuidagi kontrollida), seetõttu ei peaks me oma nina teiste riikide siseasjadesse toppima, vaid peaksime laskma neil rahus areneda. See kontseptsioon on ameeriklase jaoks muidugi võõras, sest mis mõttes sa ei dikteerigi teistele, kuidas nad oma elu elama peaksid, aga vaidlema ta minuga ei hakanud, lihtsalt lõpetas rääkimise ja kuulamise, nagu ta alati teeb, kui vestlus jõuab punkti, mis talle eriti ei meeldi. Nii et tundub, et ilusale sõprusele on juba suurepärane alus pandud.

šovinistist siga pajatab

Sedapuhku siis mina. Ma kartsin juba alguses, et kui neli naist koos elavad, võib hakata probleeme tekkima, sest lisaks sellele, et naistel on emakas ja rinnad, on väga paljudel neist ka kalduvus pidevalt eite panna. Sest see on ju suurepärane meelelahutus ja täiesti tasuta. Kusjuures põhjust ei ole selleks üldse vaja, sest põhjuse võib alati välja mõelda. Minu kohalolevatest elukaaslastest vähemalt Maika on väga tore ja Nadia ilmselt oleks ka tore, kui ta nii närviline ei oleks – tal on nimelt hädasti vaja paari nädala jooksul töö leida, et asjad normaalselt sujuma hakkaksid. Oluline on aga see, et kui Nadia ka on eit, ei näita ta seda välja, teine aga juba vaikselt proovib. Näiteks tuli ta mulle saladusliku ilmega rääkima, et ta kardab, et ameerika tüdrukuga tekib probleeme, sest ta on räpane – ei pese oma nõusid. Ma siis küsisin vastu, et kas ta on talle öelnud, et ärme siin sellist asja teeme – tema muidugi vastas, et ta ei taha sellest enne rääkima hakata, kui PÄRIS probleem tekib. Aga teistega võib küll  kohe rääkida, eksole. Lõpuks selgus muidugi, et need ei olnud üldse Nadia nõud, eelmine elanik oli need vedelema jätnud, nii et sai kogu kambaga eelmisi kiruda. Ma tunnen, et ma ei ole piisavalt naine. 😀

P.S. Tänud soovitajatele ja abistajatele, nüüd on uus kaart sees ja odav olla.

P.P.S. K.k.p.s. kahjuks ei valetanud, üleeile öösel tapsin vannitoas 6 (KUUS) pisikest prussakanärakat.  Eile astusin sinna sisse ja nägin, et mürgiloigus sipleb oma viimaseid siplemisi üks eriti pirakas.  Maika laseb küll juba igale poole mürki nii kuis jaksab, aga ikka päris jube on see, et vannituppa paljajalu enam minna ei taha. Ei mürgi ega prusserite pärast.

It’s not WRONG, it’s DIFFERENT – no it’s definitely WRONG

Meid on siin sunnitud umbes sada korda ütlema, et “This is not wrong, this is different,” et õpilased õpiksid taipama, et erinevused on lahedad ja erinevused ei ole halvad. Osaliselt muidugi nõustun, sest kultuurilised erinevused on okeid, aga mõne asjaga ei suuda ma küll kuidagi leppida. Esiteks see, et kui ma tahan ÜHTE siidrit osta, pean ma ikka spetsiaalsesse alkopoodi ronima (ma pole siiani ühtki näinud, igatahes supermarketites alkoholi ei müüda). Teoreetiliselt on see muidugi hea, sest see on juba täitnud oma eesmärgi – ma pole nädal aega ühtki lonksu alkoholi võtnud. Minu isiklikust seisukohast on see muidugi tohutult tüütu.

Teiseks – minu jaoks täiesti ulme – ei ole siin ruudulisi vihikuid. Õigemini ilmselt kuskil on, sest ühe naise käest ma küsisin ja ta ütles, et nad ikka kasutasid neid mata tunnis, aga ka tema ütles, et miskipärast on neid tunduvalt raskem leida kui joonelisi. Mulle nimelt ei meeldi joonelisse vihikusse kirjutada ja ma ei kavatsegi seda teha, pigem istun ja vigisen, kuni mõni õpilane mulle ütleb, kust tema oma ruudulise vihiku leidis. Maika igatahes ka otsis neid ja ei leidnud, nii et ma pole ainus idioot.

Lisaks. Mul on Nokia 2680 slide. Ostsin endale Austraalia kõnekaardi, sest a) seda on tööotsimiseks ja muuks asjaajamiseks hädasti vaja ja b) sellega on tunduvalt odavam Eestisse helistada, kui mu oma telefoniga. Nii. Kaart olemas. Ja ma lihtsalt ei oska oma telefonil tagumist katet ära võtta. Otsisin juhendi internetist välja, see ütleb ainult, et “lükka kaas alla” – no EI TOIMI niimoodi. Üks tüüp on netis kurtnud kah, et ei saa hakkama, teised ütlevad selle peale vastuseks ainult, et täiega lihtne on ju. Nii et nüüd on mul austraalia kõnekaart, aga ma ei saa seda ikka kasutada. Nii et kui kellelgi on ideid, mis ei ole “viska paar korda vastu maad”, siis ootan huviga.

P.S Mu venelane ei ole ikka veel siin. Mul hakkab juba huvi tekkima. Huvi, mida hiljemalt nädala pärast asendab kindlasti tunne “türa, kas oma toas ka ei saa rahus olla!” 😀

Miks antropoloogia popp on? (nohikuila)

Orientatsioonil mainis üks juhendajatest poole suuga, et üks kõige populaarsematest ainetest, mida välisüliõpilased siin hetkel võtavad, on antropoloogia aine, mis on igatahes üllatav, sest tegelikult on siiski ju tegu teadusega, s.t. suvalise bioloogi jaoks on see ilmselt veidi kuivavõitu. Aga täna sain teada, milles asi on – nimetatud aine nimi on nimelt “Narkootikumid erinevates kultuurides”. Arvata on, et noored huvilised on kõik platsis. 😀

P.S. Ma sain ka lõpuks tunniplaani kokku – siin on see tema, et ei tohi võtta ei liiga palju ega liiga vähe punkte, magistriõppes peavad need jääma vahemikku 12-16, üks magistriõppe aine annab tavaliselt 4 punkti. Antropoloogia aineid loetakse üldse magistriõppes ainult kolme (see narkoteema on ka bakas ja seda ma ei viitsi võtta), aga mina oleksin tahtnud lisaks ka nii prantsuse kui hispaania keelt. Ei saa, sest punkte on siis 18 ja see on liiga palju. Nii et pidin tegema teadliku karjäärivaliku ja hispaania keelest arenguteooriate ja -praktikate nimel loobuma. Mõnes mõttes on hea, et mind huvitavaid bakaaineid üldse sel semestril ei loetud, muidu oleks valik ikka väga raske olnud. Igatahes päris huvitav, sest Tartus on tavapäraselt üliõpilastel ca 10 ainet semestris ja koolis käiakse esmaspäevast reedeni, siin on tavaline 3-4 ainet korraga, kusjuures kui ma ainult erialaseid aineid võtaksin, olekski mul ainult kolm tundi nädalas. Seega enamus tööst tehakse iseseisvalt ja õpilasest endast sõltub rohkem kui Eestis – ühel vahetusõpilasel meie hulgast on kool ainult teisipäeviti, kõik teised päevad on vabad. Aga kuna mul on esmaspäevad ja reeded (+ muidugi nädalavahetus) täiesti vabad ja teisipäeval pean ka alles kuueks kooli minema, olen ma päris rahul, see annab loodetavasti võimaluse mingi mõistliku töö leidmiseks.

SEE ei ole aktsent

Ma mõtlesin, et see on mingi ühekordne asi, aga nüüdseks on juba kolm korda juhtunud nii, et lähen ajama mingit asja, kus on oluline, et vastas olev piff mu nime arvutist välja otsiks. Ütlen oma nime ja kuna tean, et nende hääldussüsteem on teistsugune, spellin kohe juurde, et tähthaaval on arr, dabl ii, enn ja ei. Neiu leiab selle üle ja hõiskab rõõmsalt:”Aa, sa mõtlesid “Riina”!” Tegelikult olen ma muidugi üsna kindel, et ma siiski mõtlesin “Reena”, tema mõtles “Riina”, aga eks ülemused teavad paremini. Ma saan aru, et kui ma ise oma nime öelnud ei ole, on normaalne, et ta eeldab, et seda nii hääldatakse, aga nad ju PARANDAVAD mind, kui ma oma nime ütlen. 😀

  • Rubriigid