Rock’n roll est fait pour moi!

Ma tean küll, et ma ütlesin juba, et ma ei tee mingit fucking meemi, sest ma kuulan ainult mingit emomuusikat ja selle laiali laotamine heidaks minu süvapimedusele liiga halba valgust – enamuste mu sõprade jaoks on see liiga hale, enamuste tavainimeste jaoks suuremas osas liiga karm ja väiksemas osas liiga imelik (hoolimata sellest, et teismeliste jaoks on alati moes kas või erinevat värvi ketsipaelte peale lõuata “Appi, ma olen NII friik!”, on sellelgi piirid) ja emodega ma ometigi sõbrustada ei kavatse. Sest nad on emod. Neid tuleks eemalt kepiga peksta, kuni nad enam ülejäänud ühiskonnale risuks kaelas ei ole.

Now don’t get me wrong, mul ei ole emovälimuse vastu midagi, see võib õigetes tingimustes isegi seksikas olla. Lihtsalt maailmas on väga väike number inimesi, kelle emoviginat ma teatud tingimustes olen valmis välja kannatama ja ma ei kavatsegi seda numbrit suurendada.

Igatahes, nagu taibukamad juba välja on mõelnud, I changed my mind ja otsustasin ikkagi meemida, sest Kaamose postitus oli nii inspireeriv. Kuna ma olen täna miskipärast ülevoolavalt emotsionaalne (lausa selline), olgu öeldud, et kuigi ma olen muidu üsna pinnapealne ja jätaksin oma lihase lapse esimesel elukuul toiduta, kui mulle tunduks, et ta põsed liiga punnis on, on Kaamose blogi ainus, mida lugedes ma pole kordagi mõelnud, kui vana ta on, milline ta välja näha võiks ja kas ta ka süüa teha oskab. Ta võiks olla kas või selline nagu ülaloleval pildil, sest ta leht on lihtsalt kuidagi nii üldinimlik. Nii, rohkem komplimente te minult ei kuule.

Loomulikult teen ma meemi OMA reeglite järgi, sest lisaks on mul täna ka selline meeleolu. Nii et ma viitan kogu selle postituse vältel ainult neile bändidele ja lauludele, mis mulle isiklikult meeldivad, ning kuna mu muusikamaitse ei ole just kõige laiem, olge valmis selleks, et bändid korduvad.  Lisaks kasutan ma seda taevast sadanud võimalust, et kõigi blogijatega norida – mis ei tähenda, et ma kõiki neid solvanguid tõsiselt ei mõtleks. Nii et olge valmis selleks, et kui te kõiki neid laule kuulata tahate (kuigi aru ma ei saa, miks keegi peaks), läheb teil väga palju aega – vähemalt üks igav tunnike on sisustatud. Alustuseks olgu öeldud, et Kaamos võiks olla midagi pehmet, aga teravakeelelist, näiteks BB Brunes ja miks mitte “Perdus cette nuit“.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea, kui lingid juutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades, kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1:”Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matustel kuulda sooviksid ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

1. Hmm, see võimalus on mul küll juba mööda lastud, aga parim bänd selleks oleks ilmselt Placebo. Seda ei kannataks küll peol palju järjest kuulata, aga minu romantilised emotsioonid seostuvad eelkõige just sellega. Alguses, kui me käima hakkasime, sai “Every you and every me” kuidagi meile omaseks, nüüd oleks ilmselt “I feel you” sobivam variant, kuigi üks tuttav tolbajoob just paar päeva tagasi nukralt õhkas “nii et kirg on teil siis kadunud…”, sest ma vastasin küsimusele, kuidas mu suhe edeneb, et “viimasel ajal ta ei ajagi mind eriti närvi” – kamoon, ma ei hakka ju kellegagi, kellega ma kaks korda aastas õlut joon, oma suhet lahkama. Olen ma mingi emo vä? Ei ole, sest “neid tuleks eemalt…” (loe ülalt). Ja kui mul õnnestuks oma abikaasaga koos vanaks elada, mängiks meie kuldpulmas ilmselt Jack Off Jilli variant laulust “Love song“.

2. Matustel – ma ei tea, kas see laul päris haua äärde sobiks, aga Imogen Heapi “Blanket” oleks väga sobilik. Laul, mida kas või augu veerel lasta võiks on Placebo “Running Up That Hill”, see oleks kindlasti hea valik.

3. Teised blogijad:

a) Ninataga, sest ma ei saa jätta ütlemata, et alati, kui ma ta blogi loen, tuleb mulle meelde Otepi (sitaks hea) laul “The Lord is My Weapon“, sest kuigi ta jeebusesse ei usu, jagab ta siiski usumeeste sügavat armastust kõrgete dogmade vastu.

b) Wild on Dan Le Sac’i ja Scroobius Pip’i lugu “Thou Shalt Always Kill“, sest ka tema on maailmaparandajast idealist, hoolimata oma kõikeläbivast veendumusest, et me oleme tema lemmikriigi, ameerika, raudteel, mis võis küll alustada lõbustuspargist, aga sõidab otse põrgusse.

c) Kõiki kahtekümmend nelja Vellot iseloomustab System of a Down’i variant (sest see on lihtsalt parem) laulust “Snowblind” – no ei usu mina, et sellist blogi kaine peaga on võimalik kirjutada.

d) MNC saab endale SOAD päris oma laulu, “She’s like Heroin“, sest ma ei tea, kas ta ise on ohtlik ja sõltuvusttekitav, aga tema blogi kõigub nii ohtlikult hea ja väga halva maitse piiril, aga suudab siiski sellest hoolimata kuidagi stiilseks jääda, et see on paeluv. Ja et see ei tunduks liiga komplimendi moodi, ütlen ma kohe ära, et proovi sa, raibe, ainult mind moosima tulla (ma tean, et ainult mina su unetuid öid täidangi) ja su lauluks saab kohe JOJ “Nazi Halo“.

e) AbFabi lugu on kahtlemata SEE Denis Andrew Kingi lugu. Laske kujutlusvõimel lennata ja maalige enda silme ette pilt 15 aastasest AbFabist, kes selle saatel vesistas.

f) Nirti ei ole siiani meemi teinud, nii et loomulikult ma pean talle äigama – tema lauluks on JOJ “Girlscout“, sest vahel alati tuleb tema blogi lugedes see tunne, et “KUI PALJU ÜKS TÜDRUK MAAILMA NIMEL VERITSEDA VIITSIB???!!!”

Ja kui teile tundub, et ma täägin alati ühtesid ja samu inimesi, aga see ei ole ju minu süü, et teised nii ei kirjuta, et mul tekiks tahtmine teid lugeda, eksole.

Lisaks:

  • väga hea ja üldse mitte lääge armastuslugu, Dan Le Saci ja Scroobius Pipi “The Beat That My Hear Skipped” – see on hea tunne.
  • Pealkirjast inspireerituna (kuigi see tuleb hoopis teisest laulust) naljakas rokilugu – “Kill Rock’n Roll” by SOAD
  • Lõpetuseks – “I Will Be Heard“. Kes vihjest aru ei saanud siis be afraid, be very afraid.

P.S. Kroku, selle kena laulu eest, mis sa mulle pühendasid – oled ikka puts küll. Sinu laul on kahtlemata Spitfire. Mõlemas tähenduses.

5 kommentaari

  1. Ma tahaksin tulevikus sama stiilne olla nagu see pildil olev mimm – sigar excluded.
    Tähh, laul kadunud öödest meeldib😀
    (ahhaa: Placebo ongi kuidagi meelest läinud, hää, et meenutasid!)

  2. (K)

  3. Oh sa vana kuradi perse. Nii emo ma nüüd ka ei ole😀

  4. Mingil teadmata põhjusel ilmus see postitus minu rss voogu kui uus ja värske (11 tundi tagasi tehtud). Mis siin toimub? Kes ajamasina sisse jättis?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid