Nohiku unelm

Uhh, polegi vahepeal aega olnud väga sidet pidada. Eile algasid mul lõpuks tunnid, aga ma olen siin rohkem õhtukooli õpilane – kummalisel kombel on selle ülikooli juhtkond taibanud, et enamus üliõpilasi peab magistrantuuri kõrvalt ka tööl käima, nii et selle õppeastme ained tunduvad kõik õhtusel ajal olevat, hommikuti on ainult prantsuse keel. Need ained, kuhu ma siiani jõudnud olen (s.t. kõik peale ühe, mis on esimest korda alles homme õhtul), on kõik väga huvitavad, aga ka väga kirved, kodus tehtava töö osakaal on üsna metsik. Prantsuse keeles näiteks tuleb aine läbimiseks teha kaks testi, kaks kodust esseed, üks kooliesse, tavaline suuline eksam, telefonipõhine suuline eksam ja mingeid kuulamiseharjutusi. Antropoloogia alusaines on ainult üks ettekanne ja kaks esseed, aga nagu antropoloogia ainetes kombeks, tuleb igaks nädalaks vähemalt 1-2 artiklit läbi lugeda ja elavalt sõna võtta. Ja meditsiinilises antropoloogias on suht sama teema – see on muideks SUPERHUVITAV! Täna näiteks rääkisime jaapanlaste menopausist ja platseebooperatsioonidest.
Sellega seoses maksab hõisata ka selle pärast, et ma leidsin prantsuse keele tunnist potentsiaalse sõbra. Ta nimi on Dominique (ta ise käsib kõigil end Dom’ks kutsuda, nii et ilmselt häbeneb oma nime, mis on ainult hea, igal lahedal inimesel on vähemalt üks salakompleks), ta räägib prantsuse keelt veidi paremini kui mina (see on VÄGA oluline, sest ma ei salli lollpäid ja liiga tarkade hulgas ei salli ma seetõttu varsti iseennast) ja tundub päris lahe. Lisaks ei ole tal jubedat austraalia aktsenti, sest ta isa on Kanadast ja vanaema Inglismaalt, nii et võiks suisa öelda, et ta räägib meeldivat inglise keelt. Siiani olen ma hänginud rohkem Maike ja tema sõpradega, näiteks Samiga, aga nende puhul tundub üsna tõenäoline, et meie seltskonna suurimaks tõmbenumbriks on küllaltki suure rinnapartiiga blond rõõmsameelne sakslanna. Minu jaoks küll oleks. 😀
Täna laenutasin raamatukogust cv-de koostamise juhendi kah, sest need on siin veits teistsugused, ja homme viin oma esimese cv sisse – nägin kaubanduskeskuses silti, et kingapoes vajatakse abilist. Nii et loodetavasti hakkan varsti rahamägesid saama, mis võimaldavad mul kõiki neid raamatuid osta. Okei, meditsiinilise antropoloogia raamatu eest pean ainult 25 doltsi välja köhima (kuigi see on ka meie mõistes üsna palju, aga siinse hinnaklassi kohta väga odav), aga prantsuse keele õppejõud arvab tõsimeeli, et me maksame õpiku + töövihiku eest kokku 150 dollarit – ma armastan prantsuse keelt, aga ma ei armasta mitte ühtki kuradima asja nii palju, et sellega seotud oleva kirjanduse eest 1500 krooni välja köhida. Nii et ma kavatsen leida kellegi, kes on samaaegselt rikas ja lahke südamega ja tema kraami paljundada. Vähemalt üks selline inimene peab ju leiduma.
Ja lõpetuseks näitan ma teile veits pilte sellest, kuidas me rannas käisime, ja meestest, keda ma siin kohanud olen. Ikka tol samal päeval, millest ma varemgi rääkisin, aga ma ei rääkinud, et me tegime pilti (mina olen muidugi taas see mehelikum pool).

Need on Maike ja Nadia. Nadia tundub alati selline hästi mureliku näoga ja kui te oma pilgu Maike näole tõstaksite, võiksite noogutada, kui ma seletan, et kuigi ta näeb hullult lightheaded välja, õpib ta tegelikult rahvusvahelist ärikorraldust vms.


See on Sammy. Tundub armas, eksole?

Aga tegelikult tahab ta üldmehelikul kombel enne sul jalgadega otsas trampida…

…ja seejärel, kui sa juba piisavalt kaitsetus olukorras oled, hakkab su rindu krabama. (Kes karjub esimesena „SEAD!!!“, saab röökiva feministi eriauhinna.)


P.S. Kõige ülemisel pildil on tüüp, kes meid üle aia ääre vahtimas käib. Meie muidugi vahime vastu, sest nagu daamid ilmselt juba märkasid – khm – ikka on küll veits, mida vahtida.

Advertisements
  • Kategooriad